Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

      Nad kõik teadsid, mida see tähendab: nüüd, seitsme päeva järel, olid kõik ülivulkaanide asjatundjad. Kui purse viimaks lõpeb, variseb magmakamber sisse ja tuhande ruutmiiline lahmakas maakoort kukub poole miili võrra allapoole – raputus, mis paneb terve planeedi võbisema nagu kirikukella.

      „Laseme jalga,” ühmas Joshua. „Ma näitan teed.”

      Joshual läks ainult mõni sekund, et astuda Breweritega majast minema, uskumatusse päikesepaistesse turvalisel Lääs Ühel.

      Ja just siis, kui Joshua astus tagasi Nullile, et aidata Sallyl vanem naine ära viia, jõudis kohale kraatri kokkuvarisemise heli, millele järgnes maavärin. Mürin täitis terve taeva, jäi mulje, nagu oleksid silmapiiri taga hakanud tulistama kõik maailma kahurväed. See heli kandub lõpuks üle terve planeedi. Hallilaigulise hommikumantliga vanaproua, keda Sally toetas ja kelle pead varjasid käterätid, niuksatas ja surus käed kõrvadele.

      Joshua aga mõistatas, kuigi õhk ja maa värisesid, kes oli olnud see uusasunikuriietuses „asjalik neiu”.

      „Bardo Tödröl” kirjeldab surma ja taassünni vahele jäävat aega bardo’dena, teadvuse vahepealsete seisunditena. Mõned autoriteedid eristasid kolme bardo’t, mõned kuut. Lobsangi jaoks oli kõige huvipakkuvam sidpa bardo ehk taassünni bardo, kus tekivad karmast põhjustatud nägemused. Võib-olla on need hallutsinatsioonid, mille taga on puudused inimese hinges. Need võisid aga olla ka tõesed nägemused vaevlevast Null-Maast ja selle süütutest kaasmaailmadest.

      Näiteks kujutluspilt unenäolistest laevadest, mis ripuvad Kansase taevas…

      Ühendriikide mereväe õhulaev „Benjamin Franklin” kohtus „Zheng Hega”, Hiina uue keskvalitsuse laevastikku kuuluva alusega Lääs Ühel, Kansases asuva Wichita koopia kohal. Hiina laeva kapten Chen Zhong oli teatanud, et muretseb rolli pärast, mida ta peab täitma Null-Maa Ameerika päästeoperatsioonides, ning ärritunud admiral Hiram Davidson, ületöötanud ülemuskonna esindaja – katastroofilise 2040. aasta sügistalvel olid kõik üle töötanud –, andis Maggie Kauffmanile, „Franklini” kaptenile, käsu päästemissioon katkestada ja Cheniga kohtuda, et tema muresid arutada.

      „Nagu mul oleks selleks aega, et mingi vana kommunistliku aparatšiku egot ravida,” porises Maggie oma kajuti üksinduses.

      „Kuid just see ta juba kord on,” tähendas Shi-mi, kes oli oma korvis Maggie laua kõrval kerra tõmbunud. „On näha, et sa uurisid tema kohta. Ma oleksin võinud seda ise teha…”

      „Sind ei usalda ma mitte küünemusta jagu,” pomises Maggie, kuid mitte kurjalt.

      „Ilmselt on seda küünemusta siis üsna ohtralt.” Shi-mi ajas end jalule ja sirutas end vaikse, üsna usutava nurrumisega.

      Tegelikult oligi Shi-mi üsna usutav kass. Kui mitte arvestada rohelisi LED-i välgatusi silmis. Ja peenutsevat inimesesarnast iseloomu. Ja tõsiasja, et ta oskab rääkida. Shi-mi oli olnud salapärane kingitus Maggiele täpselt sama salapärastelt isikutelt, kes tundusid jälgivat tema karjääri ebameeldiva huviga.

      Nüüd ütles Shi-mi: „Kapten Chen on teel…”

      Maggie vaatas ekraani. Kassil oli õigus: Chen oli õhus. Chen oli järjekindlalt nõudnud, et kaks twaini, õhulaeva, ei maanduks, et inimesed saaksid ühe pardalt teisele minna: ta lendas „Franklinile” kahele inimesele mõeldud kergkopteriga, mis saab kergesti maanduda „Franklini” sees – nagu Chen kiitles –, kui laev avab oma suured lastiluugid. Paistis, et uutele hiinlastele meeldib üle kõige demonstreerida oma tehnilisi võimalusi, eriti Ameerikale, mis oli nüüd, kaks kuud pärast purset, ikka veel üsna jõuetu. Eputised, mõtles Maggie.

      Hajameelselt vaatas Maggie kajuti suurest aknast välja, vaatas maailma akna taga: Kesk-Lääne suurt ja sinist taevast, kus siin-seal oli kergeid pilvi, kõrval-Kansase looduse rohelist vaipa, mis laius tema all tasase ja peaaegu lõputuna – ja peaaegu rikkumatuna, kuigi see maailm asus Nullist üheainsa sammu kaugusel. Kuid nüüd oli see ikkagi rohkem rikutud kui varem. Enne septembri sündmusi, enne Yellowstone’i, oli Wichita Lääs Üks olnud kõigest oma Nullil asuva eellase vari, hulk palkidest ja poorbetoonist hooneid, mis olid enam-vähem Nulli Wichitat matkiva mustri järgi laiali pillutatud. Wichita Lääs Üks oli olnud sedalaadi linnakeste kohta tüüpiline. Selliste asunduste algseks eesmärgiks oli pakkuda oma eellastele Nullil toormaterjale, vaba pinda uute tööstusrajatiste jaoks ja elamiseks, sportimiseks ja puhkamiseks, niisiis oli paratamatu, et need järgisid oma eellase plaani.

      Kuid nüüd, paar kuud pärast purset, oli see versioon Wichitast ümbritsetud põgenikelaagritest: kiiruga püstipandud telgid olid täis nõutuid ellujäänuid, maapinnal vedelesid kõikjal õhulaevadega toodud toiduvarud, meditsiinivarustus ja rõivad. Taevas rippusid „Franklini”-taolised twainid, õhulaevad, mis olid suutelised astuma, nii sõja- kui tsiviilalused justkui kaitseõhupallid sõjaaegse Londoni kohal. Sünge kolmanda maailma stseen kõrval-Ameerika südames.

      Muidugi oleks asi võinud olla ka palju hullem. Tänu sellele, et peaaegu kõigil oli võimalus igalt poolt Null-Maal kõrvalmaailmadesse astuda, oli Yellowstone’i purske ajal kohe hukkunuid suhteliselt vähe. All laagrites elutsevad põgenikud olid aga toodud siia Nulli laagritest, kuhu nad olid jõudnud vanamoodsate meetoditega – nad põgenesid mööda Nulli teid katastroofipaigast eemale ja seejärel toodi nad puhtamatesse kõrvalmaailmadesse. Null-Kansas asus purskekohast, Wyomingist, suhteliselt ohutus kauguses. Kuid isegi nii kaugel mõjutas tuhk inimeste silmi ja kopse. See tekitas haigusi, näiteks Marie tõbe, kohutavat aeglast lämbumist – sellised õudused said juba kõigile liigagi tuttavaks ning meditsiiiniabi telgid olid ümbritsetud kurnatud inimeste järjekordadest.

      Maggie oli sügavale mõtteisse vajunud, teda näris mure tema enda kohustuste pärast – ja ka pidevad kahtlused, kui hästi ta nende kohustuste täitmisega toime tuleb –, nii et koputus uksele ehmatas teda. Kindlasti oli seal Chen. Maggie nähvas kassile: „Tead küll, mida teha!” See tähendas: Pea suu!

      Kass keeras end rahulikult kerra ja tegi, nagu magaks.

      Selgus, et kapten Chen on lühikest kasvu sekeldaja-tüüpi mees, ülespuhutud ja ennast täis, nagu Maggiele esmapilgul tundus. Kuid ilmselt oli ta ellujääja: ta oli olnud parteitegelane, kes suutis oma positsiooni säilitada, kui kommunistlik režiim langes, ning juhtis „Zheng He” kaptenina isegi tähtsat uurimisretke Pikkmaale. Maggie vihjaski sellele, kui teda tervitas.

      „Nüüd oleksite ise võib-olla juba samasugusel retkel, kapten Kauffman, kui seda õnnetut vulkaanipurset poleks vahele tulnud,” vastas mees, istus ja võttis vastu mitšman Santorini pakutud kohvi – Santorini oli ta ka sisse juhatanud.

      „Kas te teate „Armstrong II”-st? Noh, ma pole ainuke, kelle plaanid see purse segi keeras.”

      „Sulatõsi. Ja meil ju veel vedas, kas pole nii?”

      Pärast sissejuhatavat vestlust – Chen ütles, et kergkopteri piloodi, kellegi leitnant Wu Yue-Sai eest hoolitsetakse „Franklini” kambüüsis –, asus Hiina laeva kapten asja juurde. Ning selgus, et tema probleem on vihaleajavalt ideoloogiline, vähemalt tundus nii Maggiele.

      „Teeme selle selgeks,” lausus Maggie. „Te siis keeldute võtmast pardale meie presidendivalimiste hääletussedeleid?”

      Kapten Chen laiutas oma lihavaid käsi ja naeratas. Tundus, et ta on sedasorti inimene, kellele pakub mõnu teiste elu keeruliseks tegemine.

      „Mis ma oskan öelda? Mina esindan Hiina valitsust. Kes ma olen, СКАЧАТЬ