Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lobsang rõõmustas nende seltsi üle, kuigi mõnikord, näiteks Joshua Valienté puhul, tundus, et neil pole tema jaoks eriti aega. Kuid sedamööda, kuidas aastad kulusid ja olukord stabiliseerus, tulid nad aina harvem ja harvem, nad läksid jälle tagasi oma elu juurde kaugel Pikkmaal.

      See käis näiteks Sally Linsay kohta. Nüüd, neli aastat pärast purset, võis teda tavaliselt leida ühest kõrvalmaailmast umbes saja viiekümne tuhande sammu kaugusel Null-Maast. Kuigi Sally Linsayd leida oli alati väga-väga raske…

*

      Võiks öelda, et raskestileitavus oli Sallyle lausa eluülesanne, kuigi tema elu oli täis ülesandeid, eriti selliseid, mis puutusid Pikkmaa taimestikku ja loomastikku, millesse ta suhtus üpris kirglikult.

      Ja just sellepärast saabus ta 2044. aasta hilissügisel muidu täiesti tähelepandamatusse asundusse Viljavöös, kõrval-Idahos, kohta, mille nimi oli Nelja Vee Linn.

      Ja just sellepärast asetas ta kinniseotud jahimehe, kellele oli tropp suhu litsutud, ettevaatlikult kohaliku šerifi maja tagaukse kõrvale.

      Jahimees oli teadvusel, kui Sally ta maha pani, tema seasilmad vaatasid Sallyt ärevalt. Paistis, et ta ei tea, kuidas tal vedas. Ilmselt polnud tal ka sellist tunnet, et tal vedas, kuid arvestades kõikvõimalikke viltuvedamisi, mis võivad inimestel ette tulla, kui Sally Linsay kõrvu jõuab uudis, et nad on tapnud trolli – seekord emase trolli, kellel oli laps ja kes tagatipuks pidi varsti uuesti sünnitama… Vähemalt ei lõiganud Sally tal päästikusõrme ära. Ja jahimees oli ikkagi elus. Ja oli arvata, et teda praegu piinav sügelus, mille olid esile kutsunud ühe väga kasuliku taime mürgised okkad, mille Sally oli Kõrg-Megeritest avastanud, annab juba paari aasta pärast järele. Sallyle tundus, et mehel on piisavalt aega oma pattude üle mõtiskleda. Võib öelda, et ta käitus temaga karmilt, kuid ikkagi hoolitsevalt.

      Ja just sellepärast, et teda oli nii raske leida, olid sellised paigad, kus ta mõnikord käis – nagu näiteks Nelja Vee Linn, kuigi tema külaskäigud siia polnud sagedased ja ammugi mitte regulaarsed –, väga abiks, kui kellelgi oli tõeliselt vaja temaga ühendust saada.

      Sellepärast tuli šerif, naisterahvas, nüüd ise välja kargesse koiduvalgusse. Ta heitis mõmisevale jahimehele erilise huvita ainsa pilgu ja hõikas Sally lähemale. Siis läks ta sisse tagasi ja hakkas ühes sahtlis tuulama.

      Sally jäi välja, ukse taha. Šerifi kabinetist uhkasid võimsad aroomid, selle koloonia üldise õhkkonna kontsentreeritud versioon, mida ta ei tahtnud liiga sügavalt sisse hingata. Siinne kogukond oli alati olnud eksootilisest farmakoloogiast läbi imbunud.

      Viimaks ulatas šerif Sallyle ümbriku.

      Ümbriku peale oli kirjutatud käsitsi. Ilmselt oli ümbrik oodanud siin šerifi sahtlis rohkem kui aasta. Ka kiri ümbriku sees oli kirjutatud käsitsi ja väga kehvasti, kuid Sally tundis käekirja kergesti ära, kuigi kirja sõnumi dešifreerimisega oli tal omajagu raskusi. Ta luges, huuled tummalt sõnu vormimas.

      Siis pomises ta: „Kuhu ma pean minema? Tühikusse?.. Nojah. Pärast nii paljusid aastaid… Tere siis, issi.”

      Lobsang igatses oma sõpru, näiteks Joshua Valientét. Kes oli parajasti laagris ühel künkanõlval enam kui kahe miljoni sammu kaugusel Nullist Lääne pool. Joshua oli põgenenud Null-Maalt ja Madalatelt Maadelt, juba viis aastat lakkamatult kestnud katastroofi tsoonist oma järjekordsele pikale „hingamisretkele”. Ta oli ülimalt üksi ja tundis perest puudust, kuid ei tahtnud ikkagi oma õnnetusse koju naasta.

      Joshua Valienté, kes oli tähistanud 2045. aasta saabumist ainult oma hinnalistest varudest võetud kohviga, ärkas peavaluga. Ta kisendas tühja taevasse: „Mis siis nüüd on?”

      2

      VIIMASE SAMMUGA JÕUDIS Sally GapSpace’i kompleksi ümbritseva tara lähedusse, jäädes sellest targu umbes poole miili kaugusele. Tara taga paistis midagi rasketööstustehase taolist, betoonist, tellistest ja terasest majaplokid, kuplid ja tornid, millest mõned olid mähitud suitsuviirgudesse või aurustunud külmutusvedelike udusse.

      Willis Linsay, Sally isa, oli öelnud konkreetse päeva, millal ta peaks sinna ilmuma. Kuidas see viimane suhtlemine isaga ka välja ei kukuks, oli Sally nüüd, sellel jaanuaripäeval, igatahes siin, täpselt nagu palutud, ta oli jälle selles äärmiselt kummalise Inglismaa versiooni loodenurgas enam kui kahe miljoni sammu kaugusel Nullist. Pealtnäha oli täiesti tavaline inglise talvepäev, igav ja külm.

      Kuid lõputus oli ainult ühe sammu kaugusel.

      Paistis kuu, kuid see polnud selline kuu, millega Sally oli harjunud. Asteroid, mida GapSpace’i nohikud nimetasid Belloseks, oli puistanud sellele kuule ohtralt lisakraatreid, mis olid Vihmade mere peaaegu täielikult hävitanud, Koperniku kraatri oli aga üle trumbanud tohutu võimas kokkupõrkekraater, millest sirutusid kiired üle poole kuuketta. Bellos, mille trajektoori määras kosmiline juhus, oli taevast välja kihutanud paljudes kõrvalmaailmades. Mõnes maailmas möödus ta kohalikust Maast lähedalt, mõnes mitte. Lugematutest miljarditest Maadest oli Bellos puutumatult mööda läinud. Mõnekümnel Maal, nagu ka sellel siin, polnud vedanud, nad jäid tema teele nii lähedale, et said asteroidist eraldunud tükkidega pihta. Ja üks Maa oli saanud pihta nii kõvasti, et purunes täielikult.

      Ilmselt juhtub selliseid asju kusagil Pikkmaal kogu aeg, mõtles Sally. Kes ütles kunagi, et lõputus universumis on kõigel, mis saab juhtuda, ka koht, kus juhtuda? Siin aga oli tegemist lõputu planeediga… Kõik, mis saab juhtuda, peabki kusagil juhtuma.

      Ja selle tohutu haava oligi leidnud Sally, ta leidis selle koos Joshua Valienté ja Lobsangiga, leidis tühiku maailmade reas. Nende twain sattus kosmosse, õhutühja ruumi, filtreerimata päikesevalguse kätte, mis oli terav nagu nuga… Siis astusid nad tagasi ja jäid ellu.

      Siin oli õhk külm, kuid Sally ahmis seda sisse, kuni tal tekkis hapnikujoovastus. Korra oli ta Tühikusse sattumise üle elanud. Ja kas nüüd kavatseb ta tõesti tagasi minna?

      Ega tal muud üle ei jää. Esiteks esitas isa talle väljakutse. Teiseks töötavad seal nüüd inimesed – Tühikus, kosmoses. Ja siin, ainsa sammu kaugusel Tühikust, asus nende baas.

      Kerge meretuul oli samasugune, nagu ta mäletas viimasest korrast, kui ta käis siin koos Monica Janssoniga viis aastat tagasi, kunagi ammu, teisel ajastul, Yellowstone’i-eelsel ajastul. Lai taevas ja linnuhääled olid jäänud muutumatuks. Aga kui see välja arvata, oli koht peaaegu tundmatuseni muutunud. Isegi tara tema ees oli kasvanud viletsast piirdeaiast tõeliseks Berliini müüriks: puha betoon ja valvetornid. Polnud kahtlust, et kompleksi sees kubiseb astujatevastastest turvasüsteemidest.

      Kogu usinalt töötava kompleksi eesmärk oli ilmselge. Sally nägi juba ühe raketi siluetti, mida polnud võimalik millegi muuga segi ajada. See oli kosmodroom. Kuid see ei meenutanud Canaverali neeme kosmodroomi, kui üksikasju vaadata. Siin polnud kõrguvaid portaalkraanasid, ainus rakett, mida ta oli silmanud, oli lühike ja jässakas, see ei meenutanud millegagi tohutuid süstikuid või Saturn V kanderaketti – oli selge, et see ei suuda Maa paksust gravitatsiooniväljast välja rühkida. Kuid see ei pidanudki Maa gravitatsiooniväljast jagu saama, selles kogu mõte oligi. See rakett ei stardi mitte kosmosse, vaid kõrvalmaailma, sammu kaugusel ootava universumi tühjusesse.

      Üldiselt võis öelda, et kompleks, mis kunagi oli armsalt toonud meelde põlve otsas rakette ehitavad amatöörid, nägi nüüd välja nagu üksainus suur inseneride mänguväljak. Sally teadis, et viimastel aastatel oli Tühikust saanud suur äri, Nulli valitsused, ülikoolid ja suurfirmad olid tasapisi selle potentsiaali mõistma hakanud. Nüüd kuulutasid tohutud sildid kõigi suuremate tehnikaettevõtete nimesid, mis ainult pähe tulid, alustades Lockheedist СКАЧАТЬ