Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tulemata jäänud. Seejärel sai peaaegu kõigile teatud laiuskraadist põhja pool asuvatele aladele – Kanadale, Euroopa riikidele, Siberile, tervele Venemaale – osaks kõige metsikum talv, mida mäletati. Nüüd oli teisel pool ekvaatorit, kuhu oli jõudnud lõunapoolkera talv, kujunemas sama katastroofiline olukord.

      Kõik see tähendas, et tuli arvestada uutmoodi maailmaga.

      „Esimese talve elasime vana rasva varal üle – purskele eelnenud aegadel kogutud varudega. Enam me seda teha ei saa, sest kõik… on… otsas.” Cowley rõhutas oma sõnu, raiudes käega vastu kõnepulti. „Me ei saa loota ka toiduainete sisseveole naabritelt ja sõpradelt. Nad on olnud küll väga helded, kuid neil on külma suve tõttu endal probleeme. Pealegi, Onu Sam peab ennast ise toidetud saama! Onu Sam hoolitseb omade eest!”

      Kõnepuldi ette kogunenud viisaka rahvahulga seast tõusid hõisked, Cowley taga laval seisvad võimuesindajad plaksutasid. Kui kaamerapilt üle nägude liikus, märkas Joshua presidendi abide seas väga noort neiut – ta oli kõige rohkem hilisteismelise eas –, kes oli sale, tumedat verd, asjalik ja üsna korraliku välimusega, kuid kellel olid seljas „uusasuniku hilbud”, nagu Nulli omad neid tavaliselt nimetasid: nahkseelik, kasutatud olemisega pluus ja jakk. Joshua tundis tüdruku ära – see oli Roberta Golding, ta oli pärit Õnnelikust Maandumisest. Joshua oli temaga kohtunud eelmisel aastal, enne purset, millest nüüd tundus olevat möödunud juba ilmatu aeg, ühes Valhalla, Kõrg-Megerite suurima linna koolis, kuhu tema ja Helen olid tahtnud oma poja Dani õppima panna. Tookord tundus Roberta meeletult intelligentne ja kui ta töötab praegu, nii noorena juba Cowley valitsuses mingil kõrgel ametipostil, nagu paistab, siis näitab see tema potentsiaali.

      Kummalisel kombel meenus Joshuale perekond Bozemanist, kelle ta oli varsti pärast purset Nullilt minema aidanud. Nemad mainisid „asjalikku neiut”, kellel olid seljas uusasuniku riided ja kes andis neile head nõu. Kas see võis olla Roberta ise? Kirjeldus igatahes klappis. Noh, Joshua oli seisukohal, et mida rohkem arukat nõu inimesed sellistel aegadel saavad, seda parem…

      Ta keskendus jälle presidendi kõne kuulamisele.

      Nüüd, mil Yellowstone’i-eelsed varud on ammendatud, ütles Cowley, on aeg külvata ja kasvatada vilja, millest elada tuleval talvel ja pärast seda. Sellega oli aga see häda, et Nullil ennustati selleks aastaks taevast katva vulkaanilise tuha tõttu jõhkralt lühikest viljakasvatusperioodi. Samas polnud Madalate Maade noortel põllunduskogukondadel, millest ükski polnud vanem kui veerand sajandit, kaugeltki piisavat võimekust, et seda oma õlule võtta. Kõigil uutel Maadel oli isegi puutumata laanest puhastatud ainult tilluke osa maast.

      Niisiis pidi nüüd tulema „ümberasumine”, massilise rände programm, mille organiseerivad Rahvuskaart, FEMA ja Sisejulgeolek ning millele aitab oma twainidega kaasa merevägi. Enne purset oli Null-Ameerikas elanud enam kui kolmsada miljonit inimest. Nüüd oli eesmärgiks võetud, et ükski kõrvalmaailm ei peaks üritama esimesel aastal võtta vastu rohkem kui kolmekümmet miljonit – umbes selline oli Ühendriikide rahvaarv üheksateistkümnenda sajandi keskel. See tähendas, et miljonid inimesed peavad rändama kaugemale kõrvalmaailmadesse, vähemalt kümne Maa laiusele alale Idas ja Läänes. Ja see omakorda tähendas, et kõigis asustatud maailmades tuleb hakata metsiku tempoga maid raadama. Ja kõik see peab toimuma sellel suvel. Oli selge, et vaja läheb kõiki tööriistu, kasutatud riideid ja palju muud, mida Joshua ja teised päästjad suudavad segipaisatud Nullilt ära tuua.

      „Selle rände kõrval paistab juutide väljaränne Egiptusest tühiasi!” ütles Cowley. „Me vallutame nii suuri uusi alasid, et selle kõrval paistab vana Lääne hõivamine nagu vanaema aia puhastamine. Kuid me oleme ameeriklased. Me saame sellega hakkama! Me suudame ehitada uue Ameerika ja ehitamegi selle, täpselt sellise nagu vaja. Ja ühte ma teile ütlen… ma lubasin teile, et kedagi ei jäeta selle põrguliku tuhapilve varju maha, ja nüüd luban ma teile jälle: ees ootavad rasked ajad, kuid keegi ei pea nälga kannatama…” Tema ülejäänud sõnad kadusid huiletesse ja hõisetesse.

      „Peab ütlema, et seda oskab ta hästi,” märkis Joshua.

      „Jah. Isegi õde Agnes ütles, et ta on oma rolli sisse elanud. Isegi Lobsang ütleb sama.”

      Joshua mühatas. „Lobsang ennustas enam kui ühe korra ülipurset. Sellised vulkaanipursked olid süüdi ka mõnede jokkerite, katastroofist laastatud maailmade tekkimises, mis me Pikkmaal leidsime. Aga Yellowstone’i purset ei osanud ta ikkagi ette näha.”

      Õde John noogutas. „Kokkuvõttes oli ta täpselt nii ettenägelik, kui geoloogidelt saadud viletsad andmed võimaldasid. Ja ära hoida poleks ta purset ikkagi saanud.”

      „Tõsi.” Täpselt samal kombel oli Lobsang väitnud, et ta poleks suutnud ära hoida terroristide rünnakut Null-Madisonile kümme aastat varem. Oli selge, et Lobsang ei ole kõikvõimas. „Aga ma olen kindel, et parem tal sellest ei hakka…”

      Sidpa bardo’s ei koosne hinge keha tavalisest ainest. See saab minna läbi kivi, mägede, maa, majade. Lobsang pidi lihtsalt keskenduma ja tema kese, tõeline Lobsang, võiski olla siin, seal ja kõikjal. Kuid aina rohkem igatses ta olla oma sõprade kõrval.

      Selliste sõprade kõrval nagu Nelson Azikiwe, kes istus parajasti St John on the Wateris oma endise koguduse pastoraadi elutoas…

*

      Nelsoni võõrustaja, reverend David Blessed, ulatas talle uue pilgeni täis teekruusi. Nelson rõõmustas soojendava joogi üle. Oli 2042. aasta august Lõuna-Inglismaal – Yellowstone’i purskest oli möödunud vähem kui kaks aastat – ja väljas sadas lund. Jälle oli sügis tulnud kohutavalt vara.

      Nad mõlemad silmitsesid kolmandat toasolijat, kohalikku naist, kelle nimi oli Eileen Connolly ja kes istus suure ekraaniga televiisori ees ja vaatas aina korratavaid uudiseid. Nüüd, kolm päeva pärast Vatikanis toime pandud atentaadikatset, olid peamised raadio- ja videouudised juba pähe kulunud. Hullunud karje: „Need jalad mitte! Need jalad seal ei astu!” Läbi õhu kihutav relv, teritatud alumise otsaga krutsifiks. Paavsti habras valges rüüs kogu, mis rõdult minema veeti. Abitult oksendav palgamõrtsukas, keda tabas hilinenult astumisiiveldus.

      Paavsti elu kallale kippunud mees oli inglane. Tema nimi oli Walter Nicholas Boyd. Ta oli terve oma elu olnud kõigutamatu katoliiklane. Ja ta oli oma kätega ja ihuüksi ehitanud Ida Ühe Rooma tellingud, mis asusid täpselt samal kohal ja kõrgusel, kus Nullil asus Püha Peetruse katedraali rõdu, millelt paavst väljakul seisvaid rahvahulki õnnistab. Sellises kohas oli rünnakuid oodata, kuid hämmastaval kombel – ja andestamatult, kuna nüüd kasutati terroriaktide juures tihti astumist – polnud Vatikani turvatöötajad sellega arvestanud. Niisiis ronis Walter Nicholas Boyd enda ehitatud tellingutele, astus Nullile, teritatud puidust krutsifiks käes, ja üritas paavsti tappa. Katoliku kiriku pea sai tõsise haava, kuid jäi ellu.

      Nüüd, uudiseid vaadates, hakkas Eileen mingit viisi ümisema.

      Väsinud olemisega David Blessed muigas. „Kõik laulavad seda kirikulaulu. Kas ast’sid tollal jalad need / Inglismaa haljail künkail / Kas Tema püha tallekest / võis näha meie karjamail?.. „ Ta jorutas vaikselt seda viisi. „Blake’i „Jeruusalemm”. Härra Boyd tahtis vist protesteerida selle vastu, mida nimetatakse „Vatikani maadehaaramiseks”?”

      „Nii see on,” vastas Nelson. „See on nüüd juba ülemaailmne protestiliikumine, selle nimi ongi „Need jalad mitte”. Eileen kuulub ka samasse liikumisse, eks ole?”

      Neljakümne nelja aastane Eileen, kahe lapse ema, oli kunagi kuulunud Nelsoni kogudusse ja oli nüüd taas Nelsoni eelkäija David Blessedi hoole all, kes oli juba üle kaheksakümne aasta vana, kuid oli pensionilt tagasi tulnud, et koguduse eest süngeil purskejärgseil päevil hoolitseda.

      „Jah. СКАЧАТЬ