Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

      „Ja mitte ainult seda, vaid selle kõige taga võib olla mingi organisatsiooni alge.”

      „Organisatsiooni? Mida see organisatsioon siis teeb?”

      „Minu kolleeg Nelson Azikiwe jutustas ühest inglise lapsest – praegu on ta perega Itaaliasse põgenenud –, järjekordsest rahutukstegevalt targast lapsest. Kuid seda last hakkasid hirmunud kohalikud terroriseerima. Sosistati isegi midagi nõidusest. Paistab, et selle poisi vanemate juurde tuli üks teine poiss, teismeline. Poisile pakuti tasuta õppimisvõimalust internaatkoolis, mis on mõeldud just erakordselt tarkadele lastele, vähemalt lubas seda see teismeline. Poisi vanemate jutt oli laialivalguv, kuid neile hakkas silma teismelise õõvastav rahu ja see, kui kerge vaevaga ta kõik nende vastuargumendid ümber lükkas.”

      „Kas nad lasksid oma pojal temaga kaasa minna?”

      „Mingi teismelisega? Muidugi mitte. Kuid Nelson ütles, et sellel teismelisel õnnestus neid peaaegu veenda. Nelson ennustas, et järgmine katse tehakse kellegi teise abiga, tuleb täiskasvanu, kellele vanemad ei karda oma last kaasa anda…”

      „Kui see kõik on tõsi, mida sa siis ette võtta kavatsed, Lobsang?”

      „Kui selline salapärane olend on tõesti olemas; kui meie maailma on sündimas uutlaadi inimene, siis tahan ma temaga kohtuda. Temaga rääkida. Mina pean end justkui inimkonna kaitsjaks, Joshua. Võimalik, et selle uue olendi lapsepõlv on lõppemas. Ma tahan olla kindel, et ta täiskasvanuks saades endast meile ohtu ei kujuta.”

      „Ja ilmselt just selleks tahadki sa minu abi. Sa tahad need uued inimesed üles leida.”

      „Ma tahan sinu ja paljude teiste abi. Aa… ongi aeg.”

      „Milleks?”

      Kõik ekraanid näitasid allolevat maastikku. „Vaata aknast välja.”

      Juba mõnda aega oli maapind pidevalt tõusnud, kuid see maapind oli lõhenenud, tuhakorraga kaetud ja määratu suuri kivirahne täis puistatud. Joshuale tundus, nagu lendaksid nad mööda laialipaisatud rususid mõne tohutu kuukraatri poole.

      Siis langes maapind üsna järsult, justkui oleksid nad üle kaljuääre lennanud. Joshua vaatas alla ja nägi maastikku, mille värvid meenutasid mõne sünge kunstniku paletti: punakast kivist spiraalid, laisalt mullitavad laavatiigid, auruviirgude alt paistev väävlikollane klibu. Kuumavirvendus tegi pildi häguseks, gondli õhukonditsioneeri sisemuses klõpsusid lülitid: konditsioneer oli pidanud palju tunde arktilise külmaga võitlema, kuid nüüd üritas äkitselt tekkinud palavust väljas hoida.

      Ja kui Joshua vaatas ettepoole, segipööratud tasandikule, nägi ta väga kaugel midagi kaljuseina sarnast. Seda varjas kauguseudu, pilt väreles kuumast.