Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

      Niisiis hakkas Nelson Eileen Connollyt ettevaatlikult küsitlema, kuulas ära tema väga tavalise loo sellest, kuidas ta oli poetöötaja ja ema – siis tuli lahutus, kuid elu läks edasi ja Eileen kasvatas oma lapsi hästi. Tema elu oli olnud väga inglaslik ning kulgenud peaaegu häirimatult edasi ka pärast Pikkmaa avanemist. Häirimatult, kuni Ameerikas tuli vulkaanipurse.

      „Sa pead ära kolima, Eileen,” lausus David nüüd leebelt. „Ma pean silmas seda, et sa pead kolima Pikkmaale. Ja sa pead lapsed kaasa võtma. Sa ju tead, kuidas asi on. Me kõik peame minema. Inglismaast on järel ainult rusud. Sa oled näinud, kuidas kohalikud talupidajad pingutavad…”

      Nelson teadis, kuidas asjalood on. Juba teisel suveta aastal oli saagikasvatusperiood isegi Lõuna-Inglismaal olnud kohutavalt lühike. Talunikud üritasid alles juunis panna poolkülmunud mulda maha kiiresti kasvavaid vilju – kartuleid, peete, kaalikaid – ning nad jõudsid viletsa saagi vaevu ära koristada, kui juba tulid jälle külmad. Linnades ei toimunud peaaegu mingit tegevust, meeleheitlikult üritati päästa ainult kultuuriväärtusi, viies need kõrvalmaailmadesse, kuid paljude riikide valitsused lubasid, et kõrvalmaailmades luuakse rahvusvaheline, üle maailmade laiali hajutatud „Nulli muuseum”. Midagi ei lähe kaduma…

      David jätkas: „Ja veel palju aastaid läheb olukord ainult hullemaks. Selles pole vähimatki kahtlust. Vana hea Inglismaa ei suuda meid enam toita. Me peame vapralt uutesse maailmadesse astuma.”

      Kuid Eileen ei vastanud.

      Nelson ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. „Asi pole ju selles, et ta ei saaks astuda, David? Ta pole ju foobik?”

      „Ei-ei. Kahjuks takistavad teda teoloogilised kahtlused.”

      Nelsoni näole tekkis tahtmatult muie. „Teoloogilised? David, me kuulume anglikaani kirikusse. Teoloogia pole meie rida.”

      „Jah, aga paavsti rida on, ja just sellepärast ongi kõik nii ärevil…”

      Viimaks tegi suu lahti ka rahulik, kuid pisut nõutu Eileen. „Häda on selles, et inimene aetakse nii segadusse. Preestrid ütlevad Pikkmaa kohta kord üht-, siis teistmoodi. Alguses räägiti, et Pikkmaale minna on Jumalale meelepärane, sest astudes peab kõik maise vara maha jätma. Nojah, peaaegu kõik. See oli nagu vaesusevande andmine. Näiteks Pikkmaa Uute Palverändurite Ordu pidi minema ja hoolitsema uute koguduste eest, mis kõrvalmaailmades tekivad. Ma lugesin sellest ja andsin neile natuke raha. Kõik oli korras. Kuid siis hakkasid prantsuse piiskopid ütlema, et kõrvalmaailmad on kõik langenud paigad, saatana kätetöö, sest Jeesus pole seal kõndinud…”

      Nelson oli selle kohta lugenud, kui Eileeniga kohtuma valmistus. Mingis mõttes jätkus sellega tegelikult vana vaidlus selle üle, kas teiste planeetide elanikke võib lugeda „päästetuteks” või mitte, kuna Kristus sündis ju ikkagi ainult Null-Maal. Teadaolevalt ei olnud kusagil Pikkmaal peale Null-Maa inimesi välja arenenud. Järelikult sai ka Kristuse sünd toimuda ainult Null-Maal. Ka Kristuse keha oli kokku pandud ainult Nulli aatomitest ja molekulidest. Milline on siis kõigi teiste Maade teoloogiline staatus? Mida arvata lastest, kes on sündinud Pikkmaa maailmades ja kelle kehad koosnevad aatomitest, millel pole Kristuse maailmaga mingit pistmist? Kas Jumala Poeg päästis ka nemad või mitte?

      Nelsoni meelest oli see kõik üks segapuder valestimõistetud teadusest ja keskaegsest teoloogiast. Kuid ta teadis, et sellised argumendid ajavad segadusse paljusid katoliiklasi kuni Vatikani endani välja. Ja ka teiste kristlike usuvoolude esindajaid, nagu nüüd paistis.

      Eileen lausus: „Siis tulid sellised kaubitsejad, kes müütasid Null-Maalt pärit armulaualeibu ja ütlesid, et kasutada võibki ainult neid, kuna need on pärit samast maailmast kust Jeesus.”

      „Need olid lihtsalt petised,” tähendas Nelson leebelt.

      „Jah, aga siis korraga ütles paavst, et Pikkmaa on ikkagi osa Jumala valitsusalast…”

      Nelson suhtus Vatikani järsku seisukohamuutusse Pikkmaa suhtes kaine künismiga. Asi oli demograafias. Kuna suurelt osalt planeedist jätkus massiline väljaränne, täitusid naabermaailmade uusasundused pisikeste potentsiaalsete katoliiklastega. Ja nii muutusidki ühtäkki kõik need uued maailmad Jumalale meelepäraseks. Paavst leidis sellele suhtumisele teoloogilise õigustuse Esimesest Moosese raamatust 1:28. „Ja Jumal ütles neile: teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele…” See, et Jumal ei öelnud sõnaselgelt „Pikkmaa”, polnud probleem, täpselt samamoodi, nagu 1492. aastal polnud probleemiks see, et Piiblis ei mainitud sõnagagi Ameerikat. Kuid preestrite õnnistuse allikaks pidi endiselt olema paavst, niisiis jäi võimu allikaks endiselt Null-Maa Vatikan. Õigus jah, ja rasestumisvastaste vahendite kasutamine oli endiselt patt.

      Mõned kommentaatorid imestasid, kuidas kahe tuhande aastane kirik oli üle elanud järjekordse tohutu filosoofilise ja majandusliku raputuse, nagu see oli üle elanud Rooma keisririigi kokkuvarisemise, mille rüpes ta oli sündinud, ning Galileo ja Darwini ja Suure Paugu teoreetikute teaduslikud avastused. Kuid isegi mõningaid katoliiklasi jahmatas kõige jultunum maadehõivamine pärast 1493. aastat, mil paavst Aleksander VI jagas terve Uue Maailma Hispaania ja Portugali vahel ära – nüüd nõuti igivana ideoloogia järgi enda valitsuse alla terve lõputus. Just sellepärast oli tulnud ka Walter Nicholas Boyd ja tema meeleheitlik hüüe: „Need jalad mitte!”

      Ja sellepärast oli vaene Eileen Connolly täielikus segaduses.

      „Mulle ei meeldinud paavsti sõnad,” ütles Eileen nüüd kindlalt. „Ma olen seal käinud – kõrvalmaailmades, matkal ja puhkusel ja muidu. Seal rajavad inimesed talusid ja elumaju tühjale kohale, ainult omaenda kätega. Ja seal on loomi, keda keegi pole enne näinud. Jah, mina ütlen, et me peaksime olema alandlikud, mitte kuulutama, et see kõik kuulub meile.”

      David märkis: „See tundub tõesti mõistlik, Eileen…”

      „Ma olen vahel vihane,” katkestas teda Eileen. „Mõnikord olen ma ilmselt sama vihane kui see Boyd seal telekas. Mõnikord tundub mulle, et see koht, kus me elame, Null-Maa, on nii räpane ja omadega puntras, et kõik halb tulebki siit. Et kõigile Pikkmaa maailmadele oleks parem, kui selle maailma saaks lihtsalt kinni panna. Nagu mingi vana suure pudeli.”

      David ütles vaikselt: „Sa saad aru, miks ma sult abi palusin, Nelson. Sellistel maailmalõpuaegadel muutuvad inimesed üsna ebausklikuks.” Ta lisas veel vaiksemalt. „Much Nadderbys sosistatakse, et seal olevat nõid.”

      „Nõid?”

      „Või siis haaras ühe väikese poisi keha kuri vaim. See poiss on targem kui teised, lausa õudustäratavalt targem. Me üritame olukorda muidugi rahustada. Aga nüüd selline lollus Vatikanist!” Ta vangutas pead. „Mõnikord tundub mulle, et inimesed on nii rumalad, et me oleme kõik oma kannatused ära teeninud.”

      Ja Nelson, kellest oli saanud Lobsangi lähedane liitlane – või siis „väärtuslik pikaajaline investeering”, nagu Lobsang ise ütles –, teadis, et Lobsang oleks sellega nõus, vähemalt mõnes osas.

      „Just seda ma sinult tahaksingi. Mine temaga kaasa, Nelson. Mine Eileeniga kaasa, ole kas või natuke aega temaga. Jumal teab, et mina olen selleks juba liiga vana. Aga sina… Mine temaga kaasa. Õnnista teda. Õnnista maad, kus tema ja ta lapsed end sisse seavad. Risti nad uuesti, kui nad tahavad. Tee kõik, mida on vaja, anna talle kindlus, et Jumal on temaga, ükskõik kuhu ta oma lapsed viib. Hoolimata sellest, mida see õnnetu paavst ütleb.”

      Nelson naeratas. „Muidugi.”

      David tõusis. „Aitäh. СКАЧАТЬ