Pikkmarss. Stephen Baxter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maandada. Meil on hea võimalus teile näidata, mida me siin teeme.”

      Sally heitis pilgu isa poole. „Vihmad? Marsil?”

      „See pole ju meie Marss,” vastas Willis. „Küll sa näed.”

      Raup viis nad peasaali, kus kõnepuldi ees olid pingiread ja seinu katsid suured ekraanid. Saal oli täis lobisevaid tehnikuid ja teadlase olekuga rahvast. Ekraanid seinal olid veel tühjad, kuid väiksematel ekraanidel ja tahvlitel paistsid värvilised, teralised pildid, mida eri meetoditega parandati. Sally nägi vilksamisi maastikke, rohekassinist taevast ja roostepunast maapinda.

      „Ohoh!” tegi Raup, kui pilte nägi, ja esimest korda paistis, et ta ei teeskle tundeid, mida väljendab. „Paistab, et nad saidki hakkama, nad maandasidki Saadikud! See on esimene kord, kus me Saadikud Marsi sellele koopiale saime.”

      „Saadikud?”

      „Saadikud on mehitamata kosmosesondid.” Raup näitas Sallyle väljatrükitud pilte seinal: kosmosest tehtud parimad fotod mingist planeedist. „Esimesed paar Saadikut lendasid Marsist mööda, sealt me saimegi need pildid. Täna maandusime esimest korda, see on vajalik, et mehitatud lennule teed sillutada. Need on kõige värskemad pildid, otse Tühiku Marsilt!”

      Willis mühatas. „Seda küll, aga neil on värvid paigast ära. Taevas pole kuskilt otsast seda värvi.”

      Sally vaatas ainiti oma isa. Kui see on esimene maandumine sellel Marsil, kuidas ta saab siis teada, mis värvi taevas seal on? Kuid Sally oli juba ammu selgeks saanud, et pole mõtet üritada isa üle kuulata.

      Raup ütles: „Sa ju saad aru, et see sond on alles katseaparaat. Praegu me proovime alles reaktiivmootoreid. Aga Tühikus saab teha väga paljut. Me viime sinna tuumakütusel töötavad rakettmootorid – survefusioonimootorid, kui sa oled selle tehnoloogiaga tuttav – ja nende elukatega jõuame Marsile mõne nädalaga, samas kui enne läks selleks seitse-kaheksa-üheksa kuud, olenevalt sellest, kuidas planeedid parajasti paiknesid…”

      Sally ei teadnud ega hoolinud tuumakütusel rakettidest kõige vähematki, kuid pildid köitsid tema tähelepanu. Ühel neist oli mingi ketas, oletatavasti siis kosmosest pildistatud Marss, kuid see polnud selline Marss, mida ta mäletas aastakümnete tagustest NASA piltidest Nullil. Siin oli Marss lahjat roosat värvi, seda katsid pitsiliste pilvede viirud, päikese käes sätendasid terashallid laigud: järved, ookeanid, jõed. Sellel Marsil oli vedelat vett, mis oli kosmosse näha. Ja seal oli ka rohelist, elurohelist.

      „Ma ju ütlesin,” tähendas Willis. „See Marss on teistsugune.”

      „See Marss on Tühiku universumi Marss, sellest universumist, mis on siit ühe sammu kaugusel,” ütles Raup, kes oli jälle võtnud oma läbiharjutatud tooni. „Pildid saadetakse raadio teel Telliskuule, meie kosmosejaama Tühikus. Meil on kaval süsteem, kuidas andmed pakettide kaupa kõrvalmaailmast siia meie kompleksi saata… Meie Marsil on ainult külmunud kõrb, aga see Marss, Tühiku Marss, meenutab natuke Arizonat, kui see asuks kõrgemal. Saadikud kinnitasid, et seal on õhurõhk kõrgem. Selle Marsi pinnal saaks inimene ringi kõndida lihtsalt näokattega, päikesekaitsekreem nahal.

      Antud juhul meil ei vedanud: meie kaks Saadikute maandumismoodulit jõudsid Marsile täpselt keset kõige hullemat tormide hooaega, mida me oleme viimase kümne aasta jooksul näinud – sellest ajast peale, kui Tühiku Marssi jälgima hakkasime. Seal pole tolmutormid, seal tuleb vihma, lund, rahet ja lööb välku. Missioonijuhid ei tahtnud mooduleid sellesse põrgusse saata ja mitu nädalat saatsid orbiidil tiirlevate moodulite kaamerad meile pilte ainult välkudest. Kuid nüüd on tormid vaibunud ja nähtavasti on missioonijuhid jõudnud üksmeelele, et võib proovida moodulid maandada. Me ootame nüüd ainult, et pilt selgemaks saaks…”

      Nüüd kogunesid elevil tehnikud ja teadlased tele- ja arvutiekraanide ette. Otsepilt selgines, nagu annaks lumetorm järele. Sally nägi maas kükitava töntsaka lennumasina külge. Maapind meenutas niisket punakat liiva, randa, mille mõõn on hiljuti vabastanud. Ilmselt oli kaamera kinnitatud otse lennumasina enda külge: Sally nägi selgelt maanduri kerele maalitud julget Ühendriikide lippu.

      Ja siis tõmbus kaamerapilt maandurist eemale ning näitas madalat orgu, kus voolas vesi, ja sitke olemisega hallikasrohelisi taimepuhmaid jõe kallastel. Elus Marss…

      Nohikud huilgasid ja hõiskasid.

      Nad eemaldusid teistest ja läksid väiksesse kohvikusse.

      Sally võttis isa ette. „No nii, paps, aitab kaunitest kosmosepiltidest ja salapärastest märkustest. Räägi nüüd selles järjekorras, nagu sulle endale sobib…” Ta loendas küsimusi sõrmedel. „Miks sa tahad Marsile minna? Ja kuidas sa kavatsed sinna saada? Ja miks kõigi taevaste nimel peaksin mina tahtma kaasa tulla?”

      Willis silmitses Sallyt kavalalt. Ta oli nüüd juba seitsmekümneaastane ja tema kortsuline näonahk paistis kõva ja sitke nagu loomanahk. „Selle seletamine võtab natuke aega. Aga kokkuvõtlikult on asi nii: ma tahan minna Marsile, Tühiku Marsile, sellepärast, et see pole lihtsalt Marss. See pole isegi mitte lihtsalt Marss, kus on tähelepanuväärselt teistsugune kliima. See on Pikkmarss.”

      Sally seedis kuuldut. „Sa ütlesid seda enne ka – Pikkmarss. Kas sa tahad öelda, et seal saab astuda?”

      Willis noogutas lühidalt.

      „Kust sa tead?… Ei, ära vasta.”

      „Ma otsin sealt ühte kindlat asja ja loodan selle sealt ka leida. Küll sa näed. Aga esialgu… kõige tähtsam on see, et kui mingi maailm on „pikk”, peab seal leiduma elu. Mõistuslikku elu.” Ta vaatas Sallyle otsa. „Sa saad sellest ju aru, eks? Pikkmaa teooria, teadvuse ja keskkonna põimumine…”

      Sally suu oli lahti vajunud. „Pea kinni. Ja tagurda natuke. Sa viskasid järjekordse pommi, mis kõik põhimõtted segi pööras. Mõistuslik elu? Te avastasite Marsil mõistusliku elu?”

      Tema isa oli kärsitu. „Mitte Marsil. Ühel Marssidest. Ja me ei avastanud seda. Me järeldasime, et see peab eksisteerima. Sa oled alati olnud lohakas mõtleja, Sally.”

      Ärritunud Sally vaist käskis vastu hakata, nagu juba sellest ajast peale, kui tal üldse mingi eneseteadvus tekkis. Ta vastas väljakutsuvalt: „Mellanier poleks sinuga nõus. Mõistuse ja Pikkmaa osas – et iga pikkmaailm on mingil moel mõistuse vili.”

      Willis lõi käega. „Ah, mida see petis ka teab… Mis puutub aga sellesse, miks sa võiksid minuga maid avastama tulla… no aga mille pagana pärast sa ei peaks tulema?” Ta laskis pilgul käia üle kohviku, kus teadusemehed lärmakalt oma hiilgavat võitu tähistasid. „Vaata neid ajuhiiglasi, kes rõõmust üksteise turjale kolgivad. Ma tunnen ju sind, Sally. Sulle meeldis kõige rohkem nii, nagu oli enne Sammupäeva, siis, kui meie Pikkmaa kuulus ainult meile, on mul õigus? Vähemalt kuulus meile Pikk-Wyoming. Ma ise ei saanud enne sammuri leiutamist astuda, mul oli vaja, et sina mu kõrvalmaailma viiksid, aga…”

      „Sa lugesid mulle ette. Lugesid teistest maailmadest, lugesid Tolkieni ja Nivenit ja E. Nesbitit, ja mina kujutasin ette, et me lähemegi nendesse maailmadesse…” Sally jäi vait. Nostalgia tundus alati nõrkusena.

      „Ja nüüd on kõik kohad selliseid tõpraid täis. Ära pane pahaks, Al.”

      „Ei pane.”

      „Sally, ma tean, et sa oled endiselt palju aega üksi. Kas sa ei tahaks siit minema pääseda, minna uude maailma, puutumata maailma, kus pole kedagi peale meie… nojah, peale meie СКАЧАТЬ