.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei teadnud täpselt selle põhjust. Võib-olla oli asi selles, et Lobsang polnud suutnud teha midagi, et Yellowstone’i purset ära hoida. Isegi Lobsang nägi Yellowstone’i ainult geoloogide silmade läbi, nende tähelepanu juhtisid aga mujale kummalised nähtused kõrvalmaailmade Yellowstone’ides kõigil Madalatel Maadel, kus Nulli purskega võrreldes ei toimunud lõppkokkuvõttes siiski midagi erilist. Kuid tõenäoliselt ei leevendanud see olendi süütunnet, kes pidas end omamoodi inimkonna karjaseks, maailma mõjutajaks, „kes teeb ära need asjad, mille Jumal tegemata jättis”, nagu Lobsang ise kunagi Agnesele ütles.

      Aga võib-olla oli asi hoopis selles, et katastroof, mis tõi Null-Maale, eriti Null-Ameerikale kannatusi, oli paratamatult löönud augu geelipõhiste andmepankade, optiliste kaablivõrgustike ja sidesatelliitide süsteemi, mis oli Lobsangi enda olemasolu aluseks.

      Kuid võib-olla Lobsang lihtsalt vananes omal moel. Keegi ju ei tea, mis tehisintellektiga vananedes juhtub; mis juhtub, kui seda ülalhoidev süsteem, nii riistvara kui programmid, muutuvad aina vananevate tehnoloogiate kihtideks – „Need kasvavad nagu koralliriff,” ütles Lobsang kunagi – ja tema sisemine süsteem muutub aina keerulisemaks sasipuntraks. Sellist eksperimenti polnud keegi varem teinud.

      Pole siis ime, et Lobsangi jutt läks vahel ekslema, peaaegu nagu mõnel segaduses ja kibestunud vanainimesel. Noh, segaduses ja kibestunud vanameestega oli Agnes harjunud: neid oli kiriku hierarhias enam kui küllalt.

      Võib-olla just sellepärast oli ka tema ise seal. Lobsang oli ta hauast tagasi toonud justkui enda vastaseks, oma ambitsioonide tasakaalustajaks. Jah, kunagi oleks Agnes kindlasti end Lobsangi vastaseks nimetanud, kuigi tema roll oli alati olnud pigem konstruktiivne. Nüüd aga oli ta Lobsangile… mis siis? Sõber? Jah, seda muidugi, kuid ühtlasi ka usaldusisik ja moraalne suunanäitaja – viimati nimetatud ülesanne oli Agnese jaoks üsna keeruline, kuna tema enda moraalne kompass kippus pahatihti pöörlema nagu tuulelipp keeristormis.

      Kuidas Lobsangi-taolise olendiga üldse mingit suhet arendada? Agnes ei teadnud, kuidas, kuid paistis, et ta leiab selleks ikkagi mingi mooduse. Agnesel oli endasse suur usk. Ta on paindlik. Ta saab hakkama. Ta oli alati hakkama saanud.

      „Mõtle sellele,” ütles Lobsang nüüd. „Inimene jõudis Kuule ja ei saa öelda, et see poleks tähelepanuväärne. Sest milline teine olend on meie planeedilt kaugemale saanud? Aga mida Homo sapiens edasi tegi? Tuli jälle tagasi! Ning tõi kaasa paar kastitäit kive ja mõnusa tunde, et ta on universumi valitseja…”

      „Jah, kallis,” lausus Agnes masinlikult.

      „Võiks väita, et selline liik on ära teeninud, et mingi parem tõug ta välja tõrjuks.”

      „Kui sa nii ütled.”

      „Peaaegu valmis. Mul on termostes teed. Earl Greyd või Lady Greyd?.. Miks sa naerad?”

      Agnes üritas tõsise näo teha. „Ma naeran sinu üle. Sa läksid väite juurest, et inimkond on ära teeninud väljasuremise, sujuvalt üle viisakale küsimusele, kas ma tahaksin sellist rõõmustavat ja normaalset asja nagu tassike teed! Tead… ma saan ju aru, mida sa öelda tahad. Inimkond on tõesti üsna pealiskaudne. Enamik inimesi mõistis alles siis, kui me Kuule jõudsime, mis Maa üldse on: ümmargune, piiratud, hinnaline ja ohustatud. Me ei suuda mitte sendi eest korrastatult mõelda. Kuid nüüd, kuigi on hilja, ilmutab inimkond ju rohkem kainet mõistust. Vaata, kui hästi me Yellowstone’i katastroofi tagajärgedega toime tuleme… nojah, mulle vähemalt tundub nii.”

      „Hmm. Võib-olla. Kuid ma olen näinud mõningaid vihjeid, et meid võidi aidata…”

      Agnes ei teinud sellest märkusest väljagi. „Ah, jäta see salapäratsemine, Lobsang, see on ärritav komme. Ja ära eelda, et me ei suuda muutuda, muutuda ja paremaks saada. Usu mind, sest ma olen näinud, kuidas keerulistest lastest saavad suurepärased täiskasvanud – igaühel on potentsiaali. Ja ausalt öeldes, kuigi sa pritsid kogu aeg mingit jama selle kohta, et me oleme hukule määratud ja meid tõrjutakse välja, ei näe ma seda uut liiki kusagil. Mis juhtub, kui nad välja ilmuvad? Kas me peaksime kuulatama, millal kostab sõdurisaabaste samme?”

      „Kallis Agnes, ma saan aru, et sa liialdad, et suuremat efekti saavutada – plaan, millest on harva abi. Ei, ei tule mingeid sõdurisaapaid. Tuleb midagi… tõhusamat. Nagu ma nii salapäraselt ka vihjasin. Kujuta ette, et see toimub märkamatumalt, aeglaselt, ettevaatlikult ja hiilivalt, kuid mitte tingimata pahaendeliselt… ja tõesti, uus liik on korrastatuma mõtlemisega, kui Homo sapiens eales olla saaks…”

      Kuid tema hääl kustus ja näoilme muutus, nagu oleks ta kuulnud kauget hõiget.

      Sellega pidi lihtsalt harjuma. Lobsang oli Agnesele rääkinud multitaskingust, põhimõttest, millest Agnes ei olnud enne taaskehastumist kuulnud. See tähendas, et korraga täidetakse mitut ülesannet või lahutatakse üks suur töö väikesteks töödeks, millega tegeldakse üheaegselt. Erilist muljet see Agnesele küll ei avaldanud. Tema oli ju seda terve oma elu teinud, mõelnud, mida õhtusöögiks teha, pühkinud samal ajal probleemsetel lastel nina, õpetanud neile, kuidas vestlust üleval hoida, ja lisaks koostanud järjekordset kurja kirja piiskopile, visates vahel veel ka mõne palve sekka. Kas üldse leidub mõnda tegusat inimest, kes ei peaks iga päev sel kombel töötama?

      Kuid see seletus aitas Agnesel mõista Lobsangi mujaloleku hetki. Lobsang ju tüüris ikkagi maailma lugu, nagu ta ise vahel ütles.

      Viimaks nõksatas Lobsang jälle ärkvele. Ta ei avaldanud, mis oli tema tähelepanu mujale viinud, ja Agnes ei hakanud uurima.

      Lobsang hakkas end püsti ajama, sirutas selga ja pühkis käsi. „Valmis… esialgselt. Aga ma saaksin teha sellest kõige turvalisema mootorratta maailmas. See ei libiseks kunagi, sa ei satuks kunagi ohtu… Mis sa ütled?”

      Agnes mõtles järele ja vastas alles siis. „Ma olen kindel, et sa saaksid sellega hakkama, Lobsang. Ja see avaldab muljet, ausõna. Ja liigutab. Aga saad aru, selline tsikkel nagu minu Harley ei taha olla täiesti ohutu. Kas sulle ei tundu, et sellistele masinatele tekib aja jooksul midagi, mida võib nimetada ainult hingeks? Ja sellel hingel tuleb lasta end väljendada, seda ei tohi kammitseda. Las metall olla kuum ja mootor näljane…”

      Lobsang sai end püsti ja kehitas õlgu. „Noh, sinu masin on siin, koos oma näljase mootoriga. Palun sõida ettevaatlikult – kuid see, Agnes, on sinu puhul palve, mitte ootus.”

      Niisiis lükkas Agnes oma Harley väikesest töökojast ettevaatlikult välja ja juhtis mootorratast läbi selle kõrvalmaailma ikka veel hõreda tipptunniliikluse, kuni jõudis lagedale teele, kus võis mootoril mängida lasta. Tuul oli tugev, aga kui selle noore linna laialiroomavate tööstushoonete vahelt välja said – need olid nagu tänapäeva põrguköögid, mille tarasid katsid enamasti kuulutused ja reklaamid –, jõudsid sa paremasse maailma, kus õhk oli puhtam ja mõtted vähem melanhoolsed. Agnes laulis üle Harley möirgamise Joni Mitchelli laule, kihutades mööda teid, mis sirutusid lumehangede vahele tõmmatud mustade triipudena ümber Madison Lääs Viie järvede.

      Kui ta tagasi jõudis, teatas Lobsang, et Joshua Valienté on tagasi. „Ma pean teda nägema,” kibeles Lobsang.

      Agnes ohkas. „Aga Lobsang, Joshua sind võib-olla nii väga näha ei taha…”

      5

      „ARMSTRONGI” JA „CERNANI”4 ekspeditsiooni teelesaatmise päeval meenutas Madison Lääs Viie linnavalitsuse plats kapten Maggie Kauffmani meelest filmivõttepaika. Sellele mõeldes oli Maggie üsna uhke.

      Siin СКАЧАТЬ