Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?. Doreen Virtue

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma vajaduste rahuldamise eest hoolt kanda. Sellised isud on füüsilise põhjusega.

      Ometi selgub põhjalikumal uurimisel, et ka sellistel isudel on emotsionaalsed juured. Pinge on füüsiliseks väljenduseks sinu elus valitsevale stressile. Stress põhjustab elustiilivalikuid, mis omakorda viivad toitainete puuduseni. Minu kolm patsienti avastasid, kuidas stressirohke elu pigistas nende kehast välja energia ja toitained ning vallandas omakorda söögiisu.

      • Tiheda ajagraafiku tõttu oli Dianna veendunud, et tal ei jätku sportimiseks lihtsalt aega. Ilma füüsilise koormuseta tundis naine end alatasa uimase ja väsinuna. Selle asemel, et leevendada olukorda jalutuskäigu või rattasõiduga, sõi Dianna „särtsakat” toitu.

      • Ülipingeline töö tekitas Macias pinget ja suutmatust lõdvestuda. Ärevuse ja pinge leevendamiseks nosis naine pakkide viisi kartulikrõpse ja soolapulki. Rämpstoit röövib organismilt B-vitamiini, sest tühjad kalorid vajavad seedimiseks toitaineid. Kui toitained kuluvad seedimiseks, aga toitainete varusid ei täiendata, siis tekibki toitainetepuudus. Marcial oli pidev vitamiinipuudus, mille tõttu oli ta kogu aeg näljane!

      • Brenda tarvitas närvide rahustamiseks alkoholi. Nagu on kirjas 8. ja 16. peatükis, põhjustab alkoholi liigtarvitamine aju keemilise aine serotoniini taseme langust. Kui serotoniinitase on madal, põhjustab see tavaliselt isu süsivesikute järele – just sellega Brenda võitleski. Tema isu jahu- ja pastatoodete järele ei allunud enam kontrollile ning Brenda oli oma kehakaalu pärast üha õnnetum.

      Jah, Dianna, Marcia ja Brenda kannatasid kõik füüsilise põhjusega isude all, kuid isude juurteks oli ikkagi emotsionaalne pinge.

      Pinge kasvatab ülesöömisele viivate aju keemiliste ainete hulka. Doktor Sarah Leibowitz Rockefelleri Ülikoolist avastas, et hormoon kortisool ergutab ajus neuropeptiid Y nime kandva keemilise aine tootmist. Neuropeptiid Y mängib aga pearolli selles, kas isu süsivesikute järele on meie kehas sisse või välja lülitatud. Siit leiame ühenduse pingega: pinge toodab kortisooli rohkem! Veelgi hullem, doktor Leibowitz raporteerib, et neuropeptiid Y sunnib keha kinni hoidma viimati toodetud rasvast (küllap see on mingi iidne atavism meie koopas elanud eellase ajast). Teisisõnu, pinge mitte ainult ei vallanda isu süsivesikute järele, vaid muudab raskemaks ka üleliigsetest kilodest vabanemise.

       Mida su hing ja ihu igatseb?

      Kui osaleksid mõnel minu kursusel või viibiksid tele- või raadiosaate publiku hulgas, siis võiksin tõlgendada, mida sinu konkreetsed isud tähendavad. Sa nimetaksid selle toidu, mida su hing ja ihu igatsevad, näiteks topeltjuustu burger kastme ja marineeritud kurkidega, ja mina ütleksin täpselt, mida see tähendab. Küsiksin, kas eelistad pehmet või röstitud hamburgerikuklit, ning kas soovid, et soola ja pipart oleks rohkem või vähem. Vastustest oskaksin välja lugeda, mida isud sinu puhul tähendavad.

      Käesoleva raamatu abil on sul aga võimalus ise oma isusid tõlgendada. Mina näitan toidu taga olevat tähendust, nii et saaksid ise oma söögiisu analüüsida ja vähendada. Iga peatükk peatub kindlal toidurühmal ning raamatu viimases peatükis on tabel, mis sisaldab kõige levinumaid isusid ja nende tähendusi.

      Kuid kõigepealt jätkakem söögiisu mehhanismi uurimist. Vaatame lähemalt, mis vahe on emotsionaalsel ja füüsilisel näljatundel, ning heidame pilgu sellistele olukordadele, mis kipuvad kõige sagedamini käivitama emotsionaalse liigsöömise.

      3. PEATÜKK

      EMOTSIONAALNE NÄLJATUNNE: tunnused, käivitajad ja neist jagusaamine

      „Palun, aidake mind! Olen kogu aeg näljane ega suuda söömist lõpetada!”

      Minu kabinetis nuttis naine, kes oli oma kontrolli alt väljunud söögiisu tõttu sügavas masenduses. Ruth oli 37-aastane medõde, kel jagus teadmisi nii toitumisest kui bioloogiast. Vaatamata psühholoogiaalastele teadmistele ja koolitusele ei suutnud ta mõista, miks tema söömisharjumused sedavõrd rappa olid läinud. Nagu Ruth ise nii tabavalt ütles: „Mul on selline tunne, et mu keha ja söögiisu reedavad mind. Ma muudkui luban endale, et hakkan õigemini sööma ja võtan kaalust alla, kuid näib, et mu suul ja kõhul on teised plaanid!”

      Ruth kirjeldas, kuidas tema söögiisu ühest äärmusest teise kõigub. Näiteks luges ta mõnest uuest dieedist ja järgis seda rangelt. Ja iga kord juhtus nii: Ruth võttis kuni viis kilo kaalust alla, aga siis masendas teda miski – näiteks mõni raske patsient haiglas, kus ta töötas, või ülemus, kes käskis teha kaks valvet järjest, või abieluprobleemid. Neil hetkedel kadus Ruthi pühendumus dieedile, asemele tuli hoopis kohutav isu kookide, küpsiste ja jäätise järele.

      Ruth õgis salaja omaette. Nii ei saanud keegi teda näha, kritiseerida ega rasvase magusa ahmimist peatada. Ruth sõi autos, vannitoas ja isegi pesuköögis. Minu vastuvõtule jõudnuna oli Ruthi enesehinnang pidevast enesesüüdistamisest ja masendusest praktiliselt olematu.

      „Ma tean, ma pole rumal,” ütles Ruth, „ja ma teen medõe tööd hästi. Aitan iga päev inimelusid päästa.” Siis hakkas Ruth näost õhetama. Ruthi parem käsi läks rusikasse ja läbi kokkusurutud hammaste ütles ta: „Aga miks siis – kui ma nii pagana tark olen –, miks ma siis ei suuda õgimist lihtsalt lõpetada?!”

       Teised esmajärjekorras

      Ruthil oli õigus. Ta tegigi oma tööd hästi. Nii nagu paljud kompulsiivsed liigsööjad, oskas ka Ruth suurepäraselt hoolitseda teiste eest, kuid ei saanud üldse hakkama enda aitamisega. Olen töötanud paljude Ruthi sarnaste inimestega, kelle tööks on teiste aitamine. Need on medõed, arstid, õpetajad, terapeudid või kõikvõimalikud teenindajad. Teiste abistamine on sellistele inimestele väga hingelähedane, sest juba lapsena õppisid nad eelkõige teiste soove rahuldama.

      Ruth oli pere vanim tütar. Tema ema oli krooniliselt haige ning isa veetis enamuse ajast kas tööl või kodus oma kabinetis. Ruthi „tööks” oli perekonna eest hoolitseda. Ta andis emale rohtu ja aitas vannis käia. Ta aitas nooremaid õdesid koolitükkides. Ruth käis ka poes ja tegi süüa ning üritas noorematele õdedele kodutöid delegeerida. 12-aastaselt oli ta oma peres „ema” rollis.

      Kõrgkoolis oli Ruth jätkuvalt ülimalt vastutustundlik. Ta oli parim ja sai ainult parimaid hindeid. Ruth läks medõeks õppima osalt kohusetundest, osalt selleks, et pääseda eemale kodust. Just siis hakkas ta kaalus juurde võtma.

      „Ma ei olnud mitte kunagi varem kodunt eemal elanud,” meenutas Ruth. „Tundsin kohutavat üksindust ja koolikoormust oli peaaegu võimatu taluda. Kõik need tuupimised: anatoomia ja muu. Kohutav!” Ruthi kolledžimälestused koosnevad lõpueksamite, juustuburgerite ja pitsade segapudrust. Kooli lõpetamise ajaks oli noor naine võtnud juurde umbes 15 kilo.

      Järgneva 15 aasta jooksul sai Ruthist haigla medõde, abielunaine ja kahe lapse ema. Ta proovis dieete, hüpnoosi, käis trennis ning ostis koju spordivarustust ja söögiisu pärssivaid tablette. Vaatamata sellele ei allunud kehakaal ega söömine kontrollile.

       Kontrolli alt väljas, side katkenud

      Mul tärkas üks kahtlus, mille kontrollimiseks palusin Ruthil kirjeldada, kuidas tal kingad jalas istusid. Kuidas tundus vöökohal aluspükste kumm. Millist tunnet tekitasid rinnahoidjapaelad. Ruth keskendus kehalistele aistingutele ja oli imestunud, kui avastas, et rinnahoidjapaelad nöörisid õlgu ja selga ning tugikaared torkisid ihu. Üllatav oli tema jaoks ka see, et püksikumm pigistas ja kingad näisid olevat liiga väiksed ja kitsad.

      Mina ei olnud üllatunud, sest olin seda korduvalt varem näinud. Ruth oli end välja lülitanud ega teadvustanud endale oma kehalisi aistinguid. СКАЧАТЬ