Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?. Doreen Virtue

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsitlus tõi välja, et ülekaalulised inimesed tunnistasid normaalkaalus olevatest inimestest palju sagedamini, et söövad siis, kui on ärevuses või masenduses. Selgus koguni, et mida ülekaalulisem vastaja oli, seda tõenäolisemalt oli ta just emotsionaalne ülesööja.5

      • Uurimus vaatles lähemalt, millise psühhiaatrilise diagnoosi olid kas kaugemas või lähemas minevikus saanud 54 ülekaalulist, kaalulangetamise programmis osalevat inimest. Nende 54 inimese hulgas oli depressiooni määr viis korda kõrgem kui vastav näit keskmise populatsiooni puhul.6

      • Eelmisega sarnases uurimuses võrdlesid teadlased ülekaaluliste ja normaalkaaluliste inimeste reaktsiooni ärevusele. Ülekaalulised võitlesid ärevusega sagedasti süües, samas kui normaalkaalus katsealused hoopis keeldusid ärevuse korral toidust.7

      • Kompulsiivsed liigsööjad väidavad mõnikord, et nende elu on stressirohkem kui teistel inimestel, ja üks uuring toetabki seda väidet osaliselt. Uurijad märkisid üles teismeliste kompulsiivsete liigsööjate elus toimunud stressirohkete sündmuste hulka tähistava numbri ning võrdlesid seda teiste teismeliste elus toimunud stressirohkete sündmuste hulgaga. Liigsööjad olid kogenud eluraskusi 250 korda sagedamini kui nende normaalkaalulised eakaaslased.8

      • Teadlased jälgisid naisüliõpilasi ja panid tähele, et ülekaalulised tudengid sõid eksamiperioodil rohkem, samas kui normaalkaalus tudengid sõid sel ajal just vähem.9

      Eelnenud kokkuvõte uurimistulemustest ei taha mitte mingil juhul süüdistavalt näpuga näidata ülekaaluliste inimeste poole. See on hoopis tugi kõigile neile, kes võitluses vastupandamatute isudega on tundnud end üksildase, kurva või tüdinuna. Kui kirjeldatu kehtib sinu kohta, siis tea, et sa pole üksi. Lahendus on olemas ja seda raamatut lugedes sa avastad selle.

      Isudega seotud emotsionaalsed teemad langevad tavaliselt ühte neist kategooriatest:

      • stress, pinge, ärevus, hirm või kärsitus

      • depressioon või kurvameelsus

      • väsimus, energiapuudus

      • rahuldamata vajadused rõõmu, mängu, põnevuse ja meelelahutuse järele ehk palju tööd ja vähe rõõmu

      • iha armastuse, kiindumuse, tunnustuse ja romantika või seksuaalse rahulduse järele

      • viha, põlgus, kibestumus või pettumus

      • tühjus, ebakindlus või igatsus lohutuse järele

      Oma raamatus Losing Your Pounds of Pain: Breaking the Link Between Abuse, Stress, and Overeating keskendusin põhjalikumalt neljale emotsionaalset ülesöömist põhjustavale tundele: hirmule, vihale, pingele ja häbile.

      Hirm on kõige olulisem emotsioon. Viha, pinge ja häbi on kõik hirmu laiendused. Tunneme viha, sest kardame jääda ilma armastusest kellegi või millegi meile kalli kaotamise läbi; oleme pinges, sest kardame usaldada, või oleme eksinud kõrvale meie jaoks loodud Jumalikult rajalt; häbeneme hirmust olla ebapädevad.

      Need neli emotsiooni on peamisteks emotsionaalse liigsöömise vallandajateks. Vastupandamatu isu mingi toidu järele tuleneb just nendest tunnetest.

      Mulle kui psühhoterapeudile on väga tähtis, et inimene endale oma emotsioone ausalt tunnistaks. Emotsioonile tuleb otsa vaadata ja siis edasi minna. Ma ei soovita patsientidel kunagi elu üleliia analüüsida ega näha end ohvrina. Ometi tekitab soovimatus ebamugavatele tunnetele vastu astuda väga palju asjatut emotsionaalset valu. Mitte kellelegi ei meeldi tunnistada, et ta tunneb ebakindlust, aga teine võimalus – seda mitte tunnistada – on veelgi halvem!

      Kui tugevaid emotsioone maha salata, muutuvad need veel tugevamaks. Jõudu kogudes otsivad nad võimalust valla pääseda. Mahasalatud emotsioonid avaldavad end mitmel ebameeldival moel, sealhulgas ülemäärase isu, füüsilise valu või haigustena, depressiooni, ärevuse, foobiate ja unehäiretena.

      Kokkuvõtvalt saab öelda: nii ebamugav kui negatiivsele emotsioonile ausalt otsa vaatamine ka ei ole, mõjub tunde eitamine veelgi halvemini. Igaüks on mõnikord vihane, solvunud või kade – pole kahtlustki. Mõnikord ei lase eluolu või meie enda valikud meil rahule keskenduda. Sel juhul on ainus õige viis otsustada, kas tegeleme emotsioonidega kohe nüüd või veidi hiljem.

LIIGSÖÖMIST TEKITAVAD 4 PEAMIST EMOTSIOONI

      HIRM: turvatunde puudumine; tunne nagu kõnniksid munakoortel; generaliseeritud hirmud; hirm olla mahajäetud; eksistentsiaalsed hirmud; kontrolli teemad; seksuaalsed hirmud; muretsemine; ärevus; depressioon; hirm intiimsuse ees

      VIHA: teise inimese, ebaõigluse ja enda vastu suunatud viha; reetmise tunne; tunne, et sul on nahk üle kõrvade tõmmatud; tunne, et sind on ära kasutatud

      PINGE: stress; masendus; vana viha, mis on muutunud kibestumuseks või põlguseks; kadedus; kärsitus; ületöötamine ja rõõmu puudumine

      HÄBI: enesesüüdistus; madal enesehinnang; enesevihkamine; kahtlemine enda asjatundlikkuses või headuses; oletus, et sa ei meeldi teistele; tunned end teistest halvemana; väärtusetusetunne

      Tugevate tunnete enesesse peitmine on sama kui panna kork pudelile, milles loksub äädika ja küpsetuspulbri segu. Ignoreeritud emotsioon ei kao kuhugi, vaid muutub tugevamaks. Mida rohkem üritame mingit tunnet maha suruda, seda enam kogub see jõudu! Palju kergem on emotsiooniga kohe silmitsi seista; seni kuni seda on veel võimalik „ära parandada”.

      Sellepärast peangi lugu söögiisude analüüsist. Kõigepealt tuleb teha kindlaks, millise toidu järele tekib sul kõige suurem isu ja siis saad hakata detektiivi kombel mööda lõngajuppi kera poole liikuma. Kui teatud toit on kindlaks määratud, näiteks šokolaadijäätis pähklite ja vahukommidega, siis torkab isu tekitav emotsioon sulle vägisi silma: oled masenduses või vihane, sest tunned, et oled millestki ilma jäetud.

      Tõde isu tekitava emotsiooni kohta tabab meid kõiki kõrvakiiluna. Me mõistame hetkega: „Jah, selle emotsionaalse probleemiga olen ma tõesti võidelnud.” Äratundmine võib innustada sind asja põhjalikumalt uurima ja edasist sammu astuma. Võib-olla küsid endalt: „Mis mind masendusse või vihale ajab?” ja „Miks ma viha enda peale välja valan?” Tavaliselt ilmub vastus kohe nähtavale.

      Meie eitussüsteem pakub uskumatult tõhusat kaitset endale ausalt otsa vaatamise eest. Eitus tuleneb hirmust tunnistada: „Jah, see vaevab mind.” Sest taolise ülestunnistuse tagajärg võib olla veelgi hirmutavam, näiteks: „Nüüd pean olukorra parandamiseks hakkama muutusi läbi viima ja nende eest vastutama.” Muutus hirmutab, sest me kardame, et olukord võib paranemise asemel hoopis halveneda.

      Inerts ja hirmud hoiavad meid eemal lakkamatut isu tekitavate põhjuste lähemast vaatlemisest. Kuna eitamine ei lase meil ilmseid põhjusi näha, on vaja, et keegi neile näpuga näitaks. Teiste inimeste probleeme on hoopis kergem ära tunda; enda suhtes on palju keerulisem objektiivseks jääda. Kui õpid isusid tõlgendama, suudad olla avatum oma probleemide äratundmisele.

      Ah, milline kergendus on endale ausalt tunnistada: „Jah, see tunne põhjustab mul vastupandamatut söögiisu”! Nii hea on olla enda vastu aus, kas pole? Emotsionaalne kergendus vähendab või isegi kaotab soovi liiga palju süüa.

       Füüsilise СКАЧАТЬ