Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?. Doreen Virtue
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada? - Doreen Virtue страница 4
Название: Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?
Автор: Doreen Virtue
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Общая психология
isbn: 9789949529599
isbn:
3. Kliinilistel seanssidel ja erinevatel kursustel läbiviidud silmast silma intervjuud. Olles uurinud tuhandeid mehi ja naisi suutsin seostada inimeste söögiisusid nende meeleolude ja emotsioonidega. Pidasin ka ise järjekindlalt arvet enda isude ja neile vastavate meeleolude kohta.
Minu hämmastuseks joonistusid kõigi kolme infoallika – tänapäevaste teadusuuringute tulemuste, Hiina meditsiini uskumuste ja minu intervjuude põhjal välja sarnaseid järeldusi selle kohta, millised emotsioonid ja isud on omavahel seotud.
Isud räägivad paljust
Loomulikult läheb igal inimesel kõht tühjaks. Aga normaalse söögiisu ja pühadeaegsete söömisorgiate kõrval on olemas veel lakkamatu, tüütu ja kogu olemust vallutav vastupandamatu söögiisu. Veelgi enam, selline söögiisu hävitab juba eos heade kavatsustega koostatud toitumis- või dieediplaanid.
Mina defineerin painavat söögiisu järgmiselt: see on obsessiivne isu kindla toidu järele. Selline isu erineb tavalisest näljatundest, mida saab leevendada parajasti külmkapis leiduvaga. Obsessiivne isu erineb ka näiteks pähklite või popkorni ülesöömisest, mida ikka juhtub, kui need näksid juhtuvad käeulatuses olema. Painav söögiisu tähendab kindlaid mõtteid ja iha mingi kindlat tüüpi toidu järele, näiteks šokolaad, kartulikrõpsud, Mehhiko toit jne. Mõnikord tuleb ette ka „tervislikku” isu puu- ja köögiviljade või seemnete järele, kuid enamasti on tegu sooviga süüa mõnd rasvast ja rafineeritud toitu.
Kui mõõdukate söömisharjumustega normaalne ja terve söögiisu on inimese jaoks meeldiv, siis obsessiivne isu on väga tüütu. Selline isu ei võimalda vabalt valida, kas süüa või mitte. Isu valitseb inimese üle, aga mitte kellelegi ei meeldi ülemvõimu all olla.
Olen veendunud, et iga lihava keha, katkestatud dieedi ja toitumisest põhjustatud haiguse taga seisab süüdlasena kõikevaldav ja painav söögiisu. Kui suudame isu taltsutada, siis kaovad ka ebatervislikud söömisharjumused. Lõppude lõpuks ei ole ülekaalulisus tingitud ju ebapiisavatest teadmistest toitumise kohta, vaid ülemäärasest söögiisust. Kui me poleks kogu aeg näljased, siis me ju ei sööks liiga palju, eks?
Meie kultuuris oli aeg, mil võisime süüdistada ühiskonda ebatervete söömisharjumuste tekkimises, kuid tänapäeval on praktiliselt kõik kuulnud soovitusi, et süüa tuleb tasakaalustatult väherasvast toitu ja regulaarselt sportida. Praktiliselt iga koolilaps teab toitumise põhimõtetest, ja igaüks, kellel on juurdepääs meediale – ajakirjad, ajalehed, raadio, televisioon –, on kuulnud toitumisspetsialistide trummipõrinat: rohkem puu- ja köögivilju, vähem küllastunud rasvhappeid. See teave ümbritseb meid igast küljest!
Kaks uurimust on näidanud inimeste teadmisi toitumise kohta. 1958. aastal küsisid teadlased Inglismaal 300 naiselt, kas nad teavad oma söögi toitainete sisaldust. Paarkümmend aastat hiljem küsitlesid teadlased uuesti umbes sarnast 300-naiselist rühma. Vaata, millised muutused võivad toimuda 20 aastaga!2
300 naise teadlikkus toitainete sisaldusest söögis
Allikas: Jenkins; British Nutrition Foundation
Kui samasugune uurimus viidaks läbi nüüd, oleks teadlikkuse tase tõenäoliselt veelgi lähemal 100 %-le. Sellegipoolest on ameeriklased paksemad kui iial varem – 34 % inimestest on kliiniliselt ülekaalulised. Riikliku tervisestatistika keskuse andmetel oli vastav näitaja 1988. aastal 25 %. Miks see on nii, kuigi peaaegu iga inimene on lugenud tervisealaseid raamatuid või ajakirju ning vestelnud arstiga, kes teab, kui kasulik on süüa vähese rasvasisaldusega toitu ja regulaarselt sportida? Mina arvan, et ameeriklaste vööümbermõõdu suurenemises on süüdi emotsionaalne ülesöömine.
Päris kindlasti ei ole probleem väheses teabes toiduainete kohta. Ühe uurimuse kohaselt on ülekaalulised ja dieeti pidavad inimesed toitumisest hoopis teadlikumad kui normaalkaalus inimesed, kes dieeti ei pea.3 Toitumisteadlane Jane Thomas uuris seoseid toitumisalaste teadmiste ja toitumisvalikute vahel ning järeldas: „… ilmselt ei muutu toitumispraktika pelgalt sellest, kui inimesel on õiged faktilised teadmised”.4
Olgugi et rasvatarbimine on keskmises Ameerika majapidamises vähenenud, on kasvanud sissesöödavate kalorite hulk. Kui stressi ja ebakindluse osakaal meie elus suureneb, siis otsime loomulikult lohutust ja tröösti. Paljude jaoks on tröösti allikaks toit.
Tervislikuma toitumise juurde viib ainult üht sorti teadmine: mõistmine, miks sul teatud toidu järele isu tekib. Siis kui teadvustad endale, et tahad nii väga maapähklivõi küpsiseid või mõnd muud toitu, annad enesele aru, et tegelikult igatsed hoopis lohutust ja rõõmu, ning alles siis ei paista söögiisu enam nii vastupandamatu ega kontrollile allumatu.
Mis on sellel kaaluga pistmist?
Olen palju aastaid tegelenud kompulsiivsete ülesööjatega ning mulle on nende põhjalikud toitumisalased teadmised alati sügavat muljet avaldanud. Kõik minu patsiendid (enamasti naised) võivad ette vuristada ükskõik millise toidu ligikaudse kaloraaži, rasva- ja süsivesikutesisalduse. Need naised on lugenud kümneid raamatuid ja artikleid dieetidest ning kaalulangetamisest. Iga patsient teab, kuidas kaalust alla võtta – nagu ma juba ütlesin, probleem ei ole puudulikes teadmistes. Tõeline probleem on kontrolli alt väljunud söögiisu. Minu patsiendid on täielikult söögiisu meelevallas – nagu ratsanikud, kes kukkumise hirmus hobuse rakmete külge klammerduvad.
Pole vahet, mitu raamatut või artiklit inimesed on läbi töötanud, mitu spordisaali kuukaarti soetanud, või mitu paari nr 7 teksaseid „motivatsiooniks” ostnud – kehakaalu määrab ikka isude suurusjärk.
Järgnevalt mõned arvamused, mida olen kuulnud kõige sagedamini:
„Mul on lausa tung šokolaadi järele. Kuidas ma suudan sellest vabaneda?”
„Appi! Ma ei suuda lõpetada friikartulite ja juustuburgerite söömist! Ma tean, et need teevad paksuks, aga ma ei suuda oma isule vastu panna. Mida teha?”
„Miks mul küll on kogu aeg nii kange isu jäätist süüa?”
„Mulle tundub, et tahan ööpäevaringselt midagi krõbedat ja soolast!”
Kas ei aja lausa hulluks, et üks valdkond sinu elus – söömine – on sedavõrd kontrolli alt väljas?
Las ma rõhutan – ma ei ole dieetide poolt. Juubeldaksin esimesena tänaval, kui meie kultuur laseks lõdvemaks mõned senised jäigad kehakaalustandardid. Kui inimesed on langetanud valiku tüseda keha kasuks ning usuvad tõesti, et nad on õnnelikud, siis – minugi poolest. Seni kuni inimesed tunnevad end suurte toidukoguste juures hästi ja energilistena, pole probleemi. Aga kui need inimesed oleksid üdini ausad, siis küllap nad möönaksid, et lakkamatu isu vaevab neid siiski veidi. Olgu, vaevab päris palju! Lõppude lõpuks, mitte kellelegi ei meeldi juhtohje käest anda.
Kui minu keha pidi kandma 20 üleliigset rasvakilo, tahtsin meeleheitlikult uskuda, et olen õnnelik. Istusin televiisori ees ja sõin jäätist otse karbist, kuid ei tundnud end sealjuures nagu taevas. Tegelikult lämmatasin jäätisega oma sisetunnet, mis ütles: „Sinu elu ei ole selline nagu peaks!” Ma ei tahtnud näha, kui vormist välja kogu mu elu oli läinud.
Nagu juba СКАЧАТЬ
British Nutrition Foundation (1973), „Report on a Survey ofHousewives’ Knowledge and Attitudes.” Nutrition and Lifestyles, toim. Turner, M., lk 157-158. London: Applied Science Publishers, Ltd.
Jenkins, N. K. (1964), Nutrition (U. K.), nr 18, lk 115.
Dwyer, J. T. jt (1967), American Journal of Clinical Nutrition, nr 20, lk 1045.
Thomas, J. (9179), „The Relationship Between Knowledge About Food and Nutrition and Food Choise.” Nutrition and Lifestyles, toim. Turner, M., lk 141–167. London: Applied Science Publishers, Ltd.