Minu Guatemala. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ainult filmides! Hea küll, võibolla juhtub see kusagil, kellegi rikka maffiamehe perekonnaga, aga meie, täiesti tavaliste, ausate inimeste elus ju midagi sellist ette tulla ei saa.

      Virisen ihukaitse üle ka oma hispaania keele õpetajale. Ütlen talle, et kui linnas ringi liigun, siis ma ei tunne mingit silmatorkavat kuritegelikku huvi oma isiku vastu. Hoopis vastupidi, kõik on eriti lahked ja vastutulelikud, kuigi ma tegelikult muidugi ju ei saa mitte midagi aru, mida nad räägivad. Selle peale mõõdab mu umbes neljakümnene pisike ülekaalus õpetajanna mind arusaamatu pilguga: „Sa vaata, milline sa välja näed!”

      „Jah?!” olen üllatunud. Mõtlen, et ei tea, mis mu väljanägemisel siis nii hirmsasti viga peaks olema?

      „Sa oled pikk, blond ja siniste silmadega,” deklareerib ta.

      „No ja siis…” mõtlen. „Meil Eestis on suur osa inimesi sellised…”

      „Ja see tähendab, et sa oled rikas,” jätkab õpetaja, „ilmselt USA-st, sest enamik pikki-blonde-sinisilmi tuleb guatemalalaste meelest just sellest riigist, ja et see, mis sul on ja mida neil pole, tuleb sult kibekiiresti ära võtta. Ja sa oled õnnega koos, kui pääsed vaid koti või mobiiltelefoni äraandmisega ja nad nii palju ei vihasta, et sind maha lööksid.”

      Jah, mulle meenuvad nüüd küll Lonely Planeti Guatemala raamatust loetud read selle kohta, et kui te peaksite seal riigis röövi ohvriks langema, siis andke vastuvaidlemata kõik ära, mis küsitakse, sest vastasel korral riskite oma eluga. Meenub ka nõuanne, mille andis üks kinnisvaraagent meie esmakülastuse ajal, et kui teil on just ilmtingimata tarvis üksi kusagile kõndima minna, siis hoidke alati natuke sularaha taskus, sest kui keegi teile matšeete kõrile surub ja teil midagi anda ei ole, siis võite tühipaljalt röövli solvamise pärast pea jagu lühemaks jääda. Ja seepeale turgatab pähe veel ajalehest loetud fakt, et Guatemalas tapetakse vägivaldsel moel iga päev umbes viisteist inimest…

      Oh jah! Nii siis ongi, et alates esimesest hetkest kuni viimaseni, kuni lennukile minemiseni saadab mind varjuna püstoliga varustatud mees. Esimestel päevadel, kui minu käigud piirduvad Juhani kontoris keeletunnis käimisega ja toidupoe külastamisega, pole see eriti hull kogemus. Kuid juba ainuüksi mõte sellest, et järgnevate päevade ja kuude jooksul on keegi absoluutselt kogu aeg koos minuga, tundub mulle ülekohtuse eraasjadesse tungimisena. Püüan end lohutada sellega, et tegelikult ma ju ei plaani minna valgustkartvatesse kohtadesse või teha midagi, mida teised teada ei tohiks, aga ikkagi. Mõelda vaid, et mingi võõras mees hakkab jälgima minu käike näiteks pediküüri või siis kiikab kogu aeg üle mu õla, et mida ma poekorvi panen…

      Minu esimene turvamees on Nery. No muidugi on ta päris nimi Nery Armando pluss veel kaks pikka perekonnanime, aga töönimena on kasutusel lihtsalt Nery. Ta on päris nägus, umbes kolmekümneaastane, süsimustade juuste ja pruunide silmadega noormees. Igal hommikul tööle tulles on tal seljas ülipuhas hele triiksärk, jalas viigitud püksid, mille värv on toontoonis kas siis lipsuga või vestiga. See vest, muide, on turvamehe vorm. Ühest küljest on see vajalik varjamaks vööl rippuvat püstolit ja teisest küljest saavad siis kõik teised aru, kellega on tegemist. Vormiriided on Guatemalas pea kogu teenindaval personalil. Ihukaitsjad ja turvamehed on siin üks meeste levinumaid ameteid ning nende tööriietuseks ja eraldusmärgiks ongi vest. Ihukaitsjatel on vööl vesti alla peidetud püstol, kuid turvameestel on pump-püss uhkelt ja avalikult rinnal. Mõnikord näevad poodide ees või parklates valvavad turvamehed välja mitte vanemad kui kuueteistaastased poisikesed ja nende nägemine, laetud relv rinnal, tekitab minus küll pigem kõhedust kui kindlustunnet. Kui viimati mainitud turvamehed kannavad rohkem sõjaväelist riietust, tanksaabastesse topitud lapilisi või rohelisi pükse, siis ihukaitsjad on eranditult alati viigipükstes ja lipsuga, jalas paksult mustaks viksitud kingad. Nende „pintsaklipslastest” peremehed aga seda Euroopas levinud nimetust küll ei õigusta: nad kannavad vabalt teksapükse, jätavad lipsu koju ning ülemise särginööbi lahti. Pintsak pole siinses kliimas meeste hulgas nagunii kuigi populaarne riideese.

      Juhaniga töötavad kaks „poissi” – nii me neid hellitavalt hiljem omavahel kutsuma hakkame – Gilberto ja Willian. Gilberto on tegelikult peaaegu meie vanune ja on firma erinevaid bosse juba kakskümmend aastat turvanud. Nii et arvata võib, et ta on nii mõndagi näinud. Willian on nagu Nerygi natuke üle kolmekümne, pikkuselt mulle umbes ninani ja minu arust võiks tema vabalt ka presidenti turvata. See, millise läbitungiva pilguga ta alati ümbrust piidleb, kuidas ta viimasel hetkel liikuvasse autosse hüppab, ise samas kahtlustavaid pilke paremalevasakule heites või see, kuidas ta Juhani järel auto ust sulgedes oma lühikestel jalgadel sprinteri kiirusega ümber auto vudib, et jõuda ka minu autosse sisenemine kindlustada, ei muutu kunagi naeruväärseks just seetõttu, et ta teeb seda nii tõsiselt, sellise hingestatusega, et kui kõik inimesed maailmas oma tööd niimoodi teeksid, oleks maailm kohe kindlasti veidi parem paik.

      Ühelegi paberile me alla ei kirjuta, aga sisuliselt lubame, et me keegi üksi oma condominio piirest ei välju. Kohalikel rikastel, kes ihukaitsjat omavad, ja neid on palju, töötab see süsteem nii, et ihukaitsjad tulevad hommikul kella kuuest condominio värava taha ja on seal siis ootel, et kui peremees autoga välja sõidab, siis hüppavad hopsti! autosse. Mõnel, ilmselt kas siis eriti rikastel või eriti kartlikel, on üks ihukaitsja oma autos ja paar tükki sõidavad veel teise autoga neil sabas. Need mehed passivad seal värava taga päevade viisi ja oma tööpäevadest neil eelteadmisi pole. Nad peavad igal hetkel valmis olema tööandja elu eest seisma, kuid neil ei ole mingit õigust midagi küsida või teada, millal tööpäev algab või millal lõpeb. Kindlasti on ka pehmemaid variante, sest hiljem näen, et nii mõnelgi pääseb ihukaitsja maja juurde, ent mingeid õigusi, eriti nuriseda, neil küll ei ole.

      Meie tuleme teistsugusest maailmast ja korraldame oma elu nii, et meie ihukaitsjad alustavad ja lõpetavad oma päeva koos meiega meie kodus. Eelmisel õhtul lepime kokku järgmise päeva tuleku aja ja kui teame, et sel päeval rohkem välja minna ei kavatse, on ka ihukaitsja selleks korraks vaba. Juhanil tekib sel teemal esimestel päevadel ka väike mõtete lahknevus ühe naabriga, kui viimane Juhanile mainib, et ihukaitsjate ja autojuhtide condominio territooriumile sisenemine pole siin kombeks. Muidugi püüame me alati võõral maal elades kohalike kommetega arvestada, aga siin jääb Juhan endale kindlaks teatades, et minu ihukaitsja tuleb minuga sinna, kuhu mina tahan. Klassiühiskonna reeglitega arvestamine on meie jaoks üsna raske.

      Meie esimesed päevad Neryga kulgevad veidi kurvalt ja üksluiselt. Sest mina ju ei oska tema keeles rääkida ja tema ei mõista mitte ühtegi mulle arusaadavat keelt. Nery on mõni aeg tagasi küll seitse aastat USA-s elanud ja väidetavalt oskab natuke inglise keelt, kuid tegelikkuses tähendab see oskamine seda, et kui ma ütlen „Hello”, saab ta aru, et ütlesin „tere”, ent kui ma juba rohkem kui kaks sõna ritta panen, võiksin sama edukalt ka eesti keeles rääkida. Imestan, et nii pika aja jooksul ingliskeelses keskkonnas olles ei jäänud midagi keelest külge, aga saan teada, et illegaalselt Ühendriikidesse tööle läinud ladinaameeriklased elavad ka seal kommuunides koos ja näiteks Nery on seal töötanud pitsabaarides lihttöölisena, kel klientidega pole vaja suhelda, ja nii see inglise keel väga passiivseks tema jaoks jäänud ongi. Nõnda me esialgu istumegi autos nagu kaks tumma, kuigi ma tahan iga hetk midagi küsida selle kohta, mida ma autoaknast välja vaadates näen või mida tema mõnest asjast arvab. Neryle oma päevaplaani teadaandmiseks kasutan hispaania keele õpetajat, kes pisut ikka inglise keelt tönkab, ent muul ajal peame žestide ja minu iga päevaga täieneva hispaania keele oskusega läbi ajama.

      Kehtiva kombe kohaselt istub ihukaitsja autos „peremehe” selja taga ja jälgib kullipilguga ümbrust. Ma uurin, kas tuleks kõne alla, et ta minu eest autot juhiks, ja saan teada, et võib küll. Juhul, kui ta oskab. No „meie poisid” õnneks kõik oskavad. Sellega on ka selgunud esimene pluss seoses ihukaitsjaga – jääb ära võõras linnas esialgne otsimine-ekslemine-eksimine. Muidugi ei tule ma selle peale, et panen niimoodi oma ihukaitsja palju raskemasse olukorda, sest kui peaks tulistamiseks minema, СКАЧАТЬ