Minu Guatemala. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teda! Meie laps ei olegi vist eestlane, mõtlen naljaga pooleks. Olen eelnevate aastate jooksul palju oma pead vaevanud mõtetega sellest, kas me ikka oleme olnud piisavalt vastutustundlikud vanemad, kui oma lastele sellise elustiili peale oleme surunud. Kata alustab Guatemalas viiendat klassi ja see on tema jaoks kolmas kool, kusjuures iga kord vahetub mitte ainult kodurajoon, vaid riik; mitte ainult sõbrad ja õpetajad, vaid ka keel, kombed ja tavad. Oma suureks rõõmuks märkan, et Kata ei tee sellest mingit probleemi. Igal sügisel läheb ta rõõmsalt ja ootusärevalt kooli, leiab kiiresti uued sõbrad, tegemised ning just tema sõbrannade kaudu tutvun minagi väga paljude, erinevatest maailma nurkadest pärit vahvate emadega.

      Siin, Guatemalas, kus meie kodu asub suletud territooriumil ja lapsed saavad vabalt omapäi õues ringi liikuda, leiab ta kohe sõbrad ka naabermajadest. Õnneks oskavad temaealised juba piisavalt ka inglise keelt, kuid õige varsti suudab Kata suhelda nendega nende emakeeles ja kuni lõpuni olen ma aeg-ajalt sunnitud Katalt abi otsima, kui ma kõiki lapsi nende vanematega seostada ei oska. Või mis siin rääkida lastest ja nende vanematest, juba mõne aja pärast on Katal selge, missugused emad-isad on omavahel õed ja vennad või onud ja tädid, kes on kelle vanaema või kellel on välismaalt sugulased külas. Mõnikord käib Kata külas mu sõbrannal Lisal. Lisa kirjutab mulle siiani, et aeg-ajalt tunneb ikka puudust sellest väikesest blondist tüdrukust, kes koputab uksele ja kellega koos siis kuuma šokolaadi keeta ja maailma asju arutada. Missuguse kergusega õpib noor peagi rääkima hispaania keeles! Meie Juhaniga ragistame ajusid mis kole, et ennast sellest grammatikast kuidagimoodi läbi närida. Kata ei tea grammatikast midagi, aga muudkui räägib, samal ajal kui meie ei saa sõna suust.

      Kord, kui meil Juhaniga juba erinevad õpetajad on ja me vaidleme mingi keeleküsimuse üle stiilis „Aga minu õpetaja ütles, et nii on õige!”, kuulab Kata meid pea viltu ja küsib: „Miks te selle nii keeruliseks teete? Rääkige lihtsalt!”

      Oh jah! Aga tõepoolest, miks me peame selle kõik nii keeruliseks tegema? Mõistlik oleks oma lapsest õppust võtta ja hakata asjadesse suhtuma nii, nagu nad on.

      Millalgi meie esimestel Guatemala kuudel organiseerib Kata meid külla üle tee naabritele. Oleme juba paar korda sealt õuelt reede ja laupäeva õhtuti valju muusikat ja juttu kuulnud ja ühel laupäeval, kui me juba päeva lõpetatuks oleme lugenud ja ennast mõnusalt elutuppa sättinud, saabubki õuest Kata jutuga, et naabritel on pidu ja nad kutsuvad teid ka. Mina muidugi kohe muretsema, et mis pidu, äkki on sünnipäev, kinki vaja ja mismoodi nad ikka meid kutsusid jne, jne.

      „Ei ole neil seal mingit sünnipäeva,” rahustab mind Kata. „Niisama on inimesed seal ja tulge nüüd, saate ka tuttavaks!”

      Võtame pudeli veini ja lähemegi. Toatäis inimesi, jälle uued näod, uued nimed, musid. Kõik on naabruskonnast ja saame teada, et niimoodi ongi kombeks, nädalavahetuseti lihtsalt niisama koos istuda. Korduvalt kinnitab pererahvas meile, et kui aga kuulete muusikat, siis astuge sisse. Muretsevad ka, et ega meid äkki ei häiri see lärm nende õuelt. Ei häiri meid midagi ja edaspidi tundub mulle, et just nemad ongi kõige külalislahkemad, sest niipea, kui nad nädalavahetuse kodus veedavad, on naabrid seal koos ka.

      Sel õhtul sööme esimest korda entraña’t. Aeg-ajalt tuleb perenaine grilli juurest oivaliselt lõhnavate lihatükkide kandikuga, mis külaliste käes ringeldes kiirelt tühjeneb. Meile maitseb see väga, kuid me ei tunne ära, mis lihaga tegu. Saame teada, et entraña on lehma diafragma, vahelihas… Meil kulub veidi aega, et see poodidest ise hiljem üles leida, siis mõned katsetused kodus oma grilli ääres ja ma julgen nüüd öelda küll, et Juhan omandas selle roa valmistamisel kõrgema meisterlikkuse. Sellise, et isegi kohalikud ta salaretsepti nõuavad. Igal meie kodus Juhani töökaaslastega korraldatud koosolemisel, kui Juhan muu hulgas ka entraña’t küpsetab, sumisevad kõik mehed ootusrikkalt kuuma grilli ümber. Need, kes kohalike tavade kohaselt alles kolm tundi hiljem saabuvad, ainult kuulevad sellest oivalisest söögist, mida siin pakuti…

      15. september on Guatemala iseseisvuspäev. Juba nädalapäevi varem on kõikjal autoteede ääres lippude ja muu sümboolikaga kauplejaid. Meiegi ostame endale väikese Guatemala lipu, et see siis kodus uhkelt Eesti lipu ja Ukraina oranži revolutsiooni lipu kõrvale sättida. Laupäeva hommikuks, nädal enne tähtsat päeva, on kogu külarahvas lipuplatsile kokku kutsutud iseseisvuspäeva tähistama. Plaanis on lipu heiskamine hümni saatel, truudusvanne lipule ja ka pisike snäkk. See pole küll meie vabadus, kuid otsustame ikkagi osaleda. Inimesi tuleb mõnekümne ringis, kõik pidulik-pühalikud ja rõõmsad. Need, kes meid juba tunnevad, tutvustavad meid neile, keda me veel ei tunne, ja loomulikult räägime ka meie Eesti vabadusest. Ega kõik sellist riiki nagu Eesti muidugi tea, kuid Venemaad teatakse ja teatakse sedagi, et mingil hetkel seal midagi kokku kukkus ja mõned selle käigus vabaks said. Nüüd igal juhul on maailmas jälle mõned inimesed juures, kes Eestist midagi teavad, ja vahest läheb mõni neist kodus kaardi juurdegi ja uurib, kus kaugel see külm pisike maa asub.

      Siin, Guatemala iseseisvust tähistades, mõtlen ma aga, et polegi kunagi kuulnud, kas Eestis ka iseseisvuspäeval mõni väike külake oma elanikud kokku kutsub, et väljendada austust oma maale. Sest see, mida ma siin näen, ei ole mingi ametlik koosolek, vaid sisemisest vajadusest kantud harras hetk. Kõik laulavad, käsi südamel, hümni, kusjuures Guatemala hümn on üks pikemaid maailmas, kestes peaaegu neli minutit. Hümni saatel heisatakse nende samade inimeste poolt kokkupandud rahade eest soetatud uus, uhke sini-valge, vapil ilutseva vabadusdeklaratsiooni ja quetzal’iga rahvuslipp. Quetzal ehk ketsaal on Guatemala rahvuslind, nagu meil Eestis suitsupääsuke. Peale seda kannab üks laps lausehaaval ette vande lipule, mida kõik üksmeelselt, kaks sõrme vandeks püsti, talle järgi kordavad. Sellega on ametlik osa lõppenud, räägitakse veel veidi juttu ja tavaline laupäev läheb edasi. See kõik ei kestnud tund aegagi ning minu meelest oli see väga ilus ja armas.

      Vabaduse, mille ühe imepisikese tähistamise juures meil oli võimalus viibida, võitis Guatemala 1821. aastal kätte Hispaanialt. Aastal 1542, 32 aastat pärast seda, kui Kolumbus avastas Ameerika, tungisid hispaanlased ka sellele territooriumile, kus täna asub Guatemala. Sel ajal elasid siin maiade järglased. Maiad olid Kesk-Ameerika kõige võimsam rahvas ja pärinesid Kesk-Ameerika kõige kõrgemini arenenud tsivilisatsioonist. On teada, et maiad olid väga osavad arhitektuuris ja matemaatikas. Nende poolt püstitatud võimsaid püramiide ja paleesid saab veel täna Guatemala põhjaosas Tikalis imetleda. Eriti aktuaalseks on aasta 2012 lähenemisel muutunud ka maiade kalender, sest ühe arvamuse kohaselt lõpeb see eelpoolnimetatud aastal ja annab seega palju kõneainet maailmalõpu teemadel. Kõige suurem mõistatus seoses maiadega on aga tänapäevani teadmatus, mis põhjustas selle võimsa kultuuri kokkuvarisemise umbes aastaks 950 pärast Kristust.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

СКАЧАТЬ