Minu Guatemala. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

      Mäletan seniajani, kuidas me Vilniuse liiklust kritiseerisime ja Tallinna oma kordi paremaks pidasime. Kiievis autoga tänavale minnes tabas mind selline šokk, et kaks esimest kuud ainult ohkisin imestusest. Õhtul koju jõudes tänasin Jumalat, et ise elus ja auto terve. Sain sellest liiklemise hirmust üle siis, kui Eesti saatkonna üritusel kõik ülejäänud naised õudusega silmi pööritasid: „Sa sõidad siin ise autoga? Hull oled või?” Sealtpeale hakkasin ennast oluliselt julgemana tundma ja kohalikus liikluskaoses avasid ennast minu jaoks ka mingid reeglid, kombed ja tavad.

      Guatemalas hoiatatakse meid kehva liikluskultuuri ja ummikute eest kohe. Pärast Kiievit tundub siinne pilt aga väga rahulik ja viisakas: punase tule taha jäädakse siiski seisma, autod järgivad etteantud sõiduridasid ja hullunud kihutamist, üksteisest ette rebimist eriti sageli ei näe. Kõige suurem erinevus minu jaoks ongi autojuhtide sallivus kaasliiklejate vastu. Isegi siis, kui keegi tahab sooritada mõnd suhteliselt rumalat manöövrit, näiteks teha üle kolme sõidurea äkilist vasakpööret, piisab enamasti sellest, kui pööraja kätt energiliselt aknast välja vehkides oma soovist märku annab ja enamasti lubatakse tal oma manööver ka sooritada. See käega aknast välja vehkimine on üks siinse liikluse väga hästi toimivaid märguandeid. Mitte et neil nii viletsad autod oleksid, et suunatulesid pole või et neid ei kasutata, aga see käe viipamine võetakse kasutusele ootamatult esile kerkinud olukordades, väljendades umbkaudu mõtet, et palun lubage, mul on väga vaja. Enamasti see toimib.

      See, mis mind esimestel kuudel jätkuvalt imestama paneb ja kohati hirmujudinad üle selja jooksma ajab, on reisijad kõiksugu liiklusvahendites. Näiteks kolm last koos ema ja isaga kaherattalisel mootorrattal, muidugi kiivriteta. Või siis maalt linna tulnud perekond lahtise kastiga sõiduautos, kus ema rinnalapse ja vanaemaga on end juhi kõrvale kabiini pressinud, aga ülejäänud pere, alates paariaastasest kuni suuremate laste ja vanaisani välja, kõiguvad rõõmsalt kastis. Või siis kõikvõimalikes kohtades autode ja väikebusside küljes rippuvad inimesed, kellele sees enam ruumi pole.

      Hoopis eraldi klass on liinibussid. Needki on sageli ülerahvastatud ja et rohkem reisijaid mahutada, sõidab kogu pagas bussi katusel. Pagasit on aga igal reisijal ohtrasti ja pambud on tavaliselt suured. Igas peatuses ronib reisisaatja katusele, loobib alla nende asjad, kes maha lähevad, ja vinnab üles uute reisijate pambud. Sageli võib seda poissi teel kihutava bussi katusel sebimas näha. Üsna jube vaatepilt, sest bussid, nagu igal pool maailmas, kihutavad ja seetõttu ka kiirendavad ja pidurdavad äkiliselt. Pühade puhul aga kaunistatakse bussid kirjude paeltega, mis ninast alates üle terve bussi siirduvad. Paelu on nii ohtralt, et paneb imestama, kuidas juht läbi selle rägastiku veel teed näeb.

      Linnadevahelistel teedel, mis on mägede vahel ikka väga kurvilised ja kus nähtavus eespool toimuvast peaaegu puudub, kasutatakse taganttulijate mis tahes ootamatustest teavitamiseks ohutulesid. Avariist või varingust märku andmiseks pannakse aga sündmuskohale eelneva kurvi ette teele suured puuoksad. Esimestel kordadel seesugust risu teel märgates vist isegi pahandasime, et mis siis nüüd veel. Niigi tüütu siin käänulisel teel vingerdada, aga pidurdasime siiski ja kurvist välja keerates oli ka selge, et just see pidurdamine päästab sind millelegi palju suuremale, kõvemale ja ohtlikumale otsasõitmisest kui pelgalt teel lebavad oksad.

      Linnatänavatel kohtab ka palju kerjuseid ja ristmikel punase tule taga ootavatele autojuhtidele erinevaid trikke tegevaid gruppe: žonglööre näiteks või käte peal kõndijaid või lausa inimpüramiide tegevaid lapsi. Kerjustel paistab territoorium omavahel jaotatud olevat, sest üsna varsti märkan, et samas kohas on ikka ja alati sama inimene. Meil on autos alati natuke raha, juhuks, kui on vaja parkimise eest maksta, ja sageli anname sellest veidi ka abipalujale. Hiljem kuulen lugusid meestest, kes on hea füüsilise tervise juures, aga aeg-ajalt seovad endal jala või käe kuidagi „vigaseks” ja lähevad linna kerjama. Pidi päris hea teenistus olema. Nojah, pole minu asi kohut mõista, mõtlen, kui inimene küsib, ju tal siis on vaja. Ja mina võin ju anda, kui mul on.

      Üsna peagi leian veel ühe plussi, mis puudutab ihukaitsjat. Kui meie tütart Katat on vaja kusagile viia-tuua, siis läheme Neryga koos, aga peagi jõuan väga kasuliku järelduseni, et kuna ihukaitse peab nii ehk naa selle reisi kaasa tegema, siis minu kohalolek pole ju ilmtingimata vajalik. Selle otsuse ellurakendamine hoiab järgneva kahe aasta jooksul kokku üsna palju tüütuid tunde liikluses. Ka pole meil neil aastail Juhaniga kunagi enne külaskäiku või mõnda pidu vaja kokku leppida, kes täna koju sõidab. Alati, kui tahame, saame koos mõnuga klaasikest veini nautida, sest kaine autojuht on alati meiega. Rääkimata sellest, et mitte kunagi varem pole ma ringi sõitnud nii puhta autoga. Kohaliku arvamuse kohaselt on ka auto korrashoid ihukaitsja töö.

      Teisisõnu, nad tassivad mu kotte, nad pesevad mu autot, nad viivad-toovad mu last, nad hoiavad isegi mu koera, kui kõik koos ära sõita tahame. Selle viimase eest saan siiski neid veenda eraldi tasu vastu võtma, kuigi algul nad arvavad, et ka see kuulub nende tööülesannete hulka. Ma tunnen end nagu filmitäht või esimene leedi, aga selle eelisega, et ma pole kuulus ja kohalike silmis on see täiesti tavaline, et minusugune relvastatud turvamehega ringi liigub. Hiljem, kui ma ennast juba hispaania keeles väljendada suudan, räägin „oma poistele”, et meil Eestis on niisugune ihukaitse vaid riigi esimesel leedil. Nad paistavad väga üllatunud olevat võimalusest, et kusagil on maa, kus minusugune blond ning nende arusaama kohaselt rikas naine võib täiesti vabalt ja iseseisvalt ringi liikuda.

      Peagi taipan ka seda, et ihukaitsja omamine Guatemalas mitte ei võta sult vabadust vähemaks, nagu see mulle esialgu tundus, vaid hoopis annab seda juurde. Sest mina saan minna peaaegu igale poole, kuhu ma tahan, ka kohtadesse, kuhu ei välismaalased ega kohalikud julge püssimeheta minna. Näiteks turule, Terminali turule. See on hiigelsuur turg pealinna tsoonis number 4, mida peetakse üheks kriminaalsemaks alaks. Kogu Guatemala City on jagatud nummerdatud tsoonideks ja ka tänavad kannavad numbreid, mitte nimesid. Vaid peatänavatel on au omada ka nime. Tänavad on omakorda jagatud avenida’deks, s.t avenüüdeks, mis kulgevad põhjast lõunasse, ja calle’deks, tänavateks, mis kulgevad idast läände. Tsoone on linnas paarkümmend. СКАЧАТЬ