Minu Guatemala. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

      Südaöö paiku maandume Guatemala City Aurora lennuväljal. Lennujaam on väike ja mitte just üleliia moodne, pigem vana, väsinud ja pisut räpane. Tellingud, hunnikutesse kuhjatud ehitusmaterjalid ja ajutised läbipääsud viitamas ümberehitusele.

      Passikontrollis isegi veidi pettun, kui minu Eesti pass ilma mingite emotsioonideta masinast läbi lastakse ja mulle rõõmsalt hispaania keeles midagi – tõenäoliselt head? – soovitakse. Tavaliselt pööratakse riikides, kus Eestit ei teata, mu passi ikka üht- ja teistpidi, otsitakse nimekirjadest, kas sellenimeline riik ikka eksisteerib ja kas tõepoolest tohime siseneda ilma viisata. Siin aga, tsiuh-tsauh, ja tere tulemast! Ehk on see hea enne?

      Kokkuleppe kohaselt peaks meil lennujaamas vastas olema auto koos juhiga, kes meid hotelli transpordib. Kui kohvrite vurinal läbi kiinu-käänuliste kitsaste ajutiste vineerist seintega koridoride õue jõuame, leiavadki me silmad tara taga seisvast inimmassist väikese tõmmu mehikese, kes hoiab käes silti: „Señor Juhan Kahu”. Teretame. Meie oma keeles, tema omas ja kuna sõnadega suhelda ei saa, siis järgime edaspidi žeste, mis juhatavad meid autoni.

      Guatemala City lennujaam asub keset linna. Sõit hotelli kestab vaid veerand tunnikest ja olen üllatunud, nähes kohe enda ümber suurt, tuledes linna. On uhkeid, kõrgeid maju ja sealsamas madalamaid, on poode, kohvikuid, restorane ning suhteliselt palju neoontuledes reklaame. Ühesõnaga, öösel näeb Guatemala City välja nagu üks tavaline suurlinn!

      Ma ei tea, mida ma ootasin. Kuigi nüüd tagantjärele arvan, et minu ootused selle maa suhtes olid oluliselt allpool esmapilgul avanenud reaalsust. Kõik need kurvad numbrid vaesuse, kirjaoskamatuse ja kuritegevuse kohta Guatemalas olid minu kujutluse sellest maast üsna kehvapoolseks kujundanud. Lisaks senised isiklikud kogemused meie mõistes räpasuse ja sooja kliima kooslusest. Vahepeal olin muidugi otsinud teavet Guatemala kohta ja kursis sellega, et internet on täiesti olemas ning ka paljud muud tänapäevased hüved, ent sellest hoolimata olen esiotsa meeldivalt üllatunud, nähes autoakna taga puhtaid linnatänavaid, ilusaid autosid ja hilisele tunnile vaatamata vilgast liiklust. Ka hotell meenutab mistahes omasugust ükskõik kus suurlinnas. Ainult et kõik inimesed ümberringi on süsimustade juustega ja kraadi võrra tumedamad, kui me iga päev oleme harjunud nägema. Nad kõik naeratavad oluliselt rohkem ja on väga sõbralikud. Tekib tunne, nagu nad tõepoolest hooliksid sellest, et me ennast nende juures hästi tunneksime, et meile maitseks nende söök, et me leiaksime parima istekoha restoranis, et me saaksime just sellise kohvi, nagu meile meeldib, ja palju muid sarnaseid pisiasju, mis koos südamliku naeratusega su päeva ilusamaks aitavad muuta.

      Esimesel hommikul, ilmselt tänu reisiväsimusele, on meil õnnestunud magada peaaegu kella kuueni (kodus on siis kell kolm pealelõunal), aga edaspidi enam nii hästi ei lähe. Ammu enne kuut, kui algab hotelli hommikusöök, oleme ärkvel ja tammume näljastena jalalt jalale, et siis kella kukkudes esimestena hommikulauda rünnata. Alates pealelõunast hakkab pilt hägustuma ja umbes kella kuuest räägid ja toimid automaatselt, ise täpselt aru saamata, mis ümberringi toimub. Kell kaheksa kukume voodisse, et hetkega uinuda.

      Sel esimesel Guatemala hommikul saabub meie eest hoolt kandma firma poolt palgatud, väga head inglise keelt kõnelev Ligia. Meil on plaanis otsida endale elukoht, vaadata üle võimalikud koolid Katarina jaoks, Juhanil on mõned töised kohtumised ja oleme varunud ka mõned päevad lihtsalt ringivaatamiseks. Kõik see on eelneva meilivahetuse käigus kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega kirja pandud ning väljatrükk paberil on nii meil kui ka Ligial. Aga mitte ükski asi ei lähe СКАЧАТЬ