Minu Guatemala. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

      „Mis mõttes ei lasta maale?” olen üllatunud. „Me oleme seal juba käinud korra ja teame, et viisat meil vaja pole.”

      Veel kraadi võrra ükskõiksemalt ja tüdinumalt seletab see „väike must mees” inglise keeles, et Mehhikost Guatemalasse minnes tuleb tõestada, et sa ei kavatse sinna päriselt jääda. Ma siis proovin talle seda igal viisil tõestada. Esialgu väljamõeldud lugudega sellest, kuidas me alles kohapeal kavatseme otsustada, kas läheme sealt edasi El Salvadori või kusagile mujale, siis et mu mees ootab mind seal ja piletid on tema käes ja et meil on lennul kaasas ka koer ja… Ja lõpuks laon lagedale tõe, et jah, me tõesti kavatsemegi sinna pikemaks jääda, aga seda mitte illegaalselt, vaid ametlikult elamisluba taotledes ja et kuidas ma saaksin siis seda luba taotleda, kui te ei luba mul sinna minna seda küsima, ja mida iganes mul pähe tuleb veel öelda. Mehikest leti taga minu argumendid ei huvita. Temal pole luba ilma tagasisõidupiletita kedagi lennukile lasta ja asi vask. Proovin veel ühe korra ja seletan, et tema ei riski ju mitte millegagi, kui meie Guatemalas maale ei pääse, aga ei midagi. Paistab, et tema elus on täna „reeglitest kinnipidamise päev”.

      „Ja mis me siis tegema peaksime?” küsin alistunult.

      „Ostke endale pilet,” on tema vastus. Ta ütleb seda nõnda, nagu soovitaks ta osta tahvli šokolaadi. Annab meile teejuhiks kaasa ühe tüdruku, kes peab meid ühtlasi ka aitama ühest tsoonist väljuda ja teise siseneda. Ma ei tea, mida teha. On mul voli osta lihtsalt niisama kaks lennupiletit ei-tea-kuhu? Kata on mind juba hulk aega hirmunud pilgul vaadanud. Nüüd näen, et ta silmad hakkavad niiskeks kiskuma, kui ta ütleb: „Emme, ma ei taha ööseks siia lennujaama jääda.”

      Saan lapse hirmust jõudu juurde ja kinnitan: „Me ei jää ööseks siia lennujaama. Me lendame siit ära ja saame issiga Guatemalas kokku. Veel täna.”

      Ütlen meie abilisele, et mul on enne piletite ostmist vaja helistada. Minu Eesti telefon aga ei vali siit lennujaamast kahjuks Guatemalat välja. Õnneks leidub keegi, kes aitab meil selles hispaaniakeelses maailmas osta telefonikaardi ja aitab ka numbri välja valida.

      „Armas Jumal, palun tee nii, et see helin kohale jõuaks ja Juhan ka telefonile vastaks!” jõuan mõelda, kui kuulengi teises otsas õnnistatud häält. Seletan Juhanile, mis toimub. Kõigepealt soovitab ta rääkida kõiki neid lugusid, mida ma juba olen rääkinud, ja kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis osta need piletid. Kogu selle seletamise, edasi-tagasi jooksmise ja helistamise peale on juba kulunud märkimisväärselt palju aega ja nii ma alistunult palungi meid viia sinna, kust saaksime piletid ära osta. Selle leti taga naeratav tütarlaps tundub nii mõistlik, et proovin veel korra võimalust siit ilma pileteid ostmata ära lennata. Ta mõistab mind, aga tema kahjuks lennukile meid registreerida ei saa ja nii ei jäägi muud üle, kui palun tal siis leida võimalikult odava variandi. Ta klõbistab mõnda aega arvutit ja ütleb, et saaksime piletid Costa Ricasse. Jälle tükk lippamist mööda lennujaama koridore, jõuame õige lennufirma kontori ukseni ja…

      „Oh, vabandust, aga nemad on tänaseks juba töö lõpetanud ja uksed sulgenud!”

      Mis nüüd siis saab? Kolmetunnine pikk ooteaeg on kahanenud olematuks ja nüüd ähvardab meid oht lihtsalt lennukist maha jääda isegi juhul, kui leiaksime veel mõne avatud kontori. Tütarlaps, kes meile teejuhiks kaasa anti, ongi vaid teejuht, tema otsuseid vastu ei võta ega mingit loomingulisust meie probleemi suhtes üles ei näita. Tal paluti meid viia punktist A punkti B, siis punktist B punkti C, ja ta on selle kohusetundlikult ära teinud. Nüüd ta lihtsalt seisab siin, konstateerides fakti, et lennufirma kontor on suletud. Kõige mõistlikum, kellega siin täna asju oleme ajanud, tundub mulle teenindaja selles letis, kust just tulime. Jooksemegi sinna tagasi. Leti ette on vahepeal kogunenud järjekord.

      „Vabandust, meil jäi siin just midagi pooleli,” trügin enesekindlalt üle õla hüüdes järjekorrast mööda. Hetkegi kaotamata prahvatan ühe hingetõmbega: „See kontor oli juba suletud. Aeg on otsas. Lend läheb 45 minuti pärast! Ma olen lapsega juba kaks ööpäeva reisinud. Meil on reisil ka koer. Mu mees ootab meid Guatemalas ja palun, palun, leidke meile võimalus need neetud kaks piletit osta! Ükskõik kuhu! Palun!!!”

      Ta ongi mõistlik, see naine seal teisel pool letti. Ja ka abivalmis. Ta leiab selle võimaluse ja me saame need kaks piletit. Costa Ricasse. Piletid näpus jookseme jälle lennujaama teise otsa, kus seesama mees, kellega paar tundi tagasi pikalt mõtteid vahetasime, registreerib meid ilma igasuguste emotsioonideta lennule. Jõuame kohale, kui algab lennukile minek. Niisiis, me ei jäänud Mehhiko lennujaama ööbima, me lendame siit ära, veel täna!

      Maandume Guatemalas tõrgeteta, ka passikontroll sujub ilma mingi probleemita ja mitte kedagi ei huvita, miks ja kui kauaks me tulime ega ka see, kas meil on olemas piletid siit äralennuks. Kui kohvrilindi juures oma pagasit ootame, näitab kell esimesi minuteid uuest päevast. Eestis on kell juba üheksa järgmisel hommikul. Aga siin kesköö. Ja meid on ette hoiatatud, et nii hilisel tunnil veterinaarteenistust enam lennujaamas pole ja koera saame seega kätte järgmisel hommikul. Tahaksin muidugi küsida, on ta vähemalt elus, aga pole kedagi, kellelt küsida ja ega ei oskaks ka. Ja me loodame, et kui ta elas üle lendamise pagasiruumis, ehk elab siis üle ka selle öö lennujaamas. Õnneks on meie ülejäänud pagas reisinud koos meiega ja, tirinud oma kohvrid liinilt maha, seamegi sammud väljapääsu poole. Ma ei tea, mis jõud see on, mis sunnib mind seda tegema, aga millegipärast heidan veel pilgu üle õla tagasi ja: „Appi, Kata, vaata, meie koer on lindi peal!”

      Jah, seal ta sõidab oma puuriga kesk kõiki pakke ja pampe ja juba kaugelt on näha, et ta on üliväga elus. Tormame koos Kataga kohvrilindi juurde tagasi ja meiega kohtumine muudab Morrise nii elusaks ja rõõmsaks, et ta kargab puuris ringi nii palju, kui selle mõõtmed lubavad ja me ei jaksa sellist karglevat puuri lindilt maha tõsta. Kohe leidub abivalmis meesterahvaid, kes meie koera lindilt maha vinnavad ja pärast sõbralikku vestlust teemal, kes, miks ja kui kauaks Guatemalasse on tulnud, seame uuesti sammud väljapääsu poole.

      Oh, nüüd veel toll! Kas nad äkki lubavadki meid kohe, koos koeraga, maale? Tollimees võtab meilt paberi, mille eelnevalt oleme täitnud, kinnitades, et meil pole kaasas mitte midagi kahtlast, vaatab siis meie koera ja pikast hispaaniakeelsest tiraadist, mis ta selle peale esitab, tabab mu kõrv sõna: „Certificado”. Ojaa, muidugi on mul sertifikaat! Käte värinal sobran rikkalikus dokumentide kuhilas, mille me oma koera Guatemalasse toimetamiseks oleme ette valmistanud, ja seal ta ongi – sertifikaat. Tollimees heidab läikivate pitsatitega paberile pilgu peale, lööb sinna uhke plartsuga templi ja teeb siis peaga hetkel maailma parima liigutuse: „Võite minna!”

      Puur ei ole enam raske. Kohvrid on absoluutselt sõnakuulelikud. Veel mõned meetrid ja seal ongi Juhan. Me oleme kohal! Elus ja terved. Et taas kord alustada millegi uuega.

      GUARDAESPALDAS – IHUKAITSJA

      Esimesel kuul Guatemalas räägin ihukaitsjate teemal kõigiga, kes minuga eesti või inglise keeles rääkida mõistavad. Juhan saab natuke kurjaks, kui ütlen, et las nad turvavad pealegi teda, aga lasku minul ja lapsel olla.

      „See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.”

      „Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”

СКАЧАТЬ