Minu Guatemala. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

      Elukoha valimise asjus peame ennast juba asjatundjateks. Erinevalt esimesest korrast Vilniuses, kus ma kujutlesin, et ühe päevaga kümnest majast läbi ratsutades on õhtul kõik meeles, varustan ennast edaspidi nendeks päevadeks fotoaparaadi, märkmiku, pastaka ja linna kaardiga. Ka Guatemalas palume enne elamisvõimalustega tutvumist peatuda lähimas bensiinijaamas, et osta linnakaart. Selgub, et seesugust asja siin ei müüda. Imestades uurime, et kuidas siis võõras linnas orienteeruda saab. Selle kohta ei tea Ligia midagi arvata, kuid pärast viit telefonikõnet sõidutab ta meid mingisse asutusse, kust saame väidetavalt kaardi. Ja tõsi, meile trükitaksegi mõõduka raha eest umbes kuus kirjutuslauasuurust poognat, mille kokkupanemisel peaks siis kogu linn meie silme ees olema. Mina olin küll kujutlenud kaarti, mida ka autos oleks võimalik kasutada ja kuhu iga koha külastamise ristikesega ära saaks märkida, et hiljem koolide-majade-kontori vahemaid arvestada, ent igal juhul ei saa öelda, et me polnud saanud, mida tahtsime. Kaarti me küsisime ja selle ka saime. Olgugi et olemasolevate hiiglaslike paberirullidega autos vehklemine varjas juhi vaatevälja mitte ainult tagasivaatepeeglitest, vaid kohati ka suisa ettepoole.

      Maju on neil aga pakkuda palju. Oleks rohkemgi, kuid pärast kaht päeva ja kahtkümmet maja ei suuda meie vaim rohkem vastu võtta. Pildistame ja teeme märkmeid; meil Juhaniga on kahe peale üks nimekiri ja Kata peab oma eelistuste arvestust. Need majad, mida meie rahakoti paksust arvestades meile näidatakse, on kõik ilusad. Majad asuvad linna erinevates elurajoonides, paar tükki ka linnast väljas, aga absoluutselt kõik on tara ja mehitatud valvega piiratud territooriumidel, mida siin nimetatakse condominio’teks. Nii et igas väravas tuleb Ligial seletada, mis asjus on meil vaja siseneda, ja jätta pandiks oma isikutunnistus, mille väravast väljudes tagasi saame. Minu küsimuse peale, kas kuskil on ka mõni üksik maja keset põldu, saan vastuseks, et selline variant pole siin küll mõeldav. Kui sul on natukegi rohkem vara, siis pead sa ka hea seisma selle kindlustamise eest, mis antud kontekstis tähendab kõrgeid aedu ja püssimehi. Ja nii on odavam grupiti asumites.

      On veel üks erinevus kõikide majade juures võrreldes teiste maadega, kus endale elamist oleme otsinud: see on teenijatuba. Üldjuhul on see kõige väiksem tuba kogu majas, asub köögi kõrval, ent enamasti on tal oma tualett ja duširuum. Mina teenijat ei taha ja kuulutan seda kindlalt. Juhan aga ütleb, et siin võidakse seda käsitleda kui ihnsust: meil oleks justkui kahju ühele või ka mitmele hariduseta tüdrukule tööd ja leiba pakkuda. Ligia kiidab sellele jutule takka ja lisab juurde, et muchacha, nii neid teenijatüdrukuid siin kutsutakse, on ka hea abiline keelepraktikaks. Neil argumentidel on minu jaoks jumet ja luban asja üle järele mõelda.

      Õhtul hotellis pabereid ja pilte üle vaadates selgub, et meie kõigi eelistused on üsna sarnased. Mõni maja on kohe „ei” kirja saanud, sest puudub koerakindel aed. Jah, meiega koos reisib ikka veel bokser Morris, kellest on vahepeal saanud suhteliselt rahulik täiskasvanud loom. Puudel Donna sai tema kuueteistkümnendal eluaastal Kiievis aeda õunapuu alla maetud. Mõne maja kohta olen kirjutanud, et köök ilus, ent elutuba pime ja kole. Üks maja on meile väga meeldinud, aga seal on kogu ümbrus alles ehitamisel ja kuna meil pole plaanis eluks ajaks Guatemalasse kolida, siis ei ahvatle meid väljavaade need loetud aastad keset ehitusplatsi mööda saata. Ühe teise maja kohta olen kirjutanud, et esikus, maja sees, on murulapp, kus kasvab puu. Kuidas ma Morrisele seletan, et sinna ei tohi oma konte matta ega pissida?

      Iga maja kohta on poolt- ja vastuargumente, kuid meie kõigi ühine lemmik on maja number kuussada neli, condominio’s nimega „Encinos de Cayala”2. Selles majas on külalistele mõeldes küll üks magamistuba puudu, kuid meie ise mahume sinna ilusasti ära. Koha väärtust tõstab meie jaoks aga see, et seal asuvad ühiseks kasutamiseks mõeldud tenniseväljak ja bassein. Ka on see ala täiesti valmis ehitatud, pea täielikult asustatud, väga ilus, puhas ja kena. Otsustame, et küllap me ka külalised kusagile mahutame ja anname kinnisvaraagendile teada, et tahame maja number kuussada neli.

      Viimastel päevadel jääb meil veidi aega üle ja palume ennast veel kord seda maja vaatama viia. Et seista tühjades tubades ja paigutada sinna juba mõttes kappe, diivaneid ja voodeid. Siinkohal olgu öeldud, et meiega koos seikleb mööda maailma ka kogu meie maine varandus: majatäis tavaari, alustades teelusikast kuni riidekapini välja. Ja kui me siis uuesti seisame sealsamas ja mõttes maja möbleerime, ütleb kinnisvaraagent, kes on kuulnud meie juttu puuduolevast toast, et tegelikult on juuni lõpust saada ka kõrvalolev maja, mis muidu täpselt СКАЧАТЬ