Minu Guatemala. Kaja Kahu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on need mehed, kellega elu mind seni erinevatel asjaoludel kokku on viinud, kõik olnud vapustavalt armastusväärsed isiksused, igaüks oma erineval moel.

      KOHANEMINE

      Esimesed päevad, nädalad ja kuud Guatemalas mööduvad imekiirelt. Siin on kohe, algusest peale kõik teistmoodi. Vilniuses kulus mul mitu kuud, enne kui isegi seal elavate eestlastega tuttavaks sain ja ühtegi leedulasest sõpra ma seal ei leidnudki. Kiievi esimestest kuudest on mul meeles peamiselt liiklus ja kuidas selles ellu jääda. Siin aga tulevad toredad tegemised ja inimesed mu ellu esimestest hetkedest alates.

      Carmina, meie majaomaniku abikaasa, helistab meie uksekella kohe, kui informatsioon minu ja Kata saabumisest temani jõuab. Tema, ja ka kõik teised meie condominio elanikud, räägivad vabalt ilusat, pehme hispaania keele aktsendiga inglise keelt. Carmina räägib kiiresti ja palju, hüpates ühelt teemalt teisele, puistates korraga nii palju informatsiooni, et mul kaob suhteliselt kiiresti järg käest. Õhtul, kui räägin Juhanile oma kohtumisest uue naabriga, tõdengi, et ega mul suurt midagi meelde pole jäänud. Peale selle, et Carmina ise on mehhiklanna ja tulnud Guatemalasse mehe juurde, et oleme pea ühevanused, meil mõlemal on seljataga sama pikk abielu ja mõlemas peres on neli last. Seni on aga hästi meeles Carmina mitmekordsed kinnitused, et ma helistaksin või koputaksin ta uksele kohe, kui mul midagigi vaja peaks olema. Ükskõik millal, kas või südaöösel. Ja kui ma esimese hooga võib-olla peangi sellist ülevoolavat sõbralikkust vaid sõnakõlksuks, siis järgneva kahe aasta jooksul kinnistub minus teadmine, et sa võidki guatemalalase uksele igal ajal koputada ja ta annab endast kõik, et sind aidata.

      Umbes kolmandal-neljandal päeval pärast meie saabumist heliseb pealelõunal uksekell ja avades leian trepil koogiga naisterahva. Ta on „küla pealt” kuulnud, et saabunud on uus perekond kaugelt Euroopast ja tulnud meid nüüd iseküpsetatud koogiga tervitama. Ma saan teada, et Lisa on pärit Ameerika Ühendriikidest ja samuti abielludes Guatemalasse elama asunud. See selgitab ka tema heledama nahavärvi ja heledad juuksed, mille üle imestasin kuuldes, et ta on meie naabrusest. Tahan teda koos endaga kooki maitsma paluda, aga ta kiirustab hetkel asjaajamistele, kuid lubab kindlasti mõni teine päev läbi tulla. Muidugi kinnitab temagi, et mis iganes mure või küsimus mul ka on, koputagu ma aga julgelt tema uksele ja küsigu, kui vaja, kas või südaöösel. See võib tunduda ameerikaliku klišeena, et naabrit koogiga tervitama tullakse, aga võõrana võõral maal on seda äärmiselt soe ja armas kogeda. Ja klišeeks jääks see juhul, kui ma Lisat rohkem kunagi ei kohtaks, kuid temast saab mu hea sõbranna, ja meil on teineteiselt paljugi õppida.

      Ühel laupäeval esimestel nädalatel tuleb Kata teatega, et kõik meie tänava emad on oma väikeste lastega õues ja nad kutsuvad sind ka. Muidugi ma lähen. Tänaval, ühe maja ees, ongi neli-viis ema ja hulganisti erinevas vanuses lapsi. Teele on laotatud erinevad mängud ja hetkel käib emade valjuhäälsel ergutamisel ja juhendamisel värvide peale hüppamise mäng. Nagu hästi organiseeritud lastegrupi tund professionaalse kasvataja eestvedamisel. Tegelikult on tavaline puhkepäevane hetk, kus emad lastega õues kokku on trehvanud, lähemal elavad on toonud kodust mängud ja lõbu kui palju. Koos musiga kõikidelt lastelt ja emadelt laekub minu infopanka veel suur hulk nimesid ja tutvustusi, kes kelle laps on. Ma ei üritagi neid meelde jätta.

      Muide, igal guatemalalasel, ja vist kogu hispaaniakeelsel elanikkonnal maailmas, on vähemalt kaks ees- ja perekonnanime. Kõige enamlevinud variant on see, et esimene perekonnanimi on isalt ja teine emalt. Abielludes saab naise esimeseks perenimeks mehe esimene, isaliini nimi, ja teisena jääb alles ta enda isaliini nimi. Ja ametlikult nimetatakse abielus naist proua Kellegi Oma. Ehk siis mina olen seal señora de Kahu. Aga võimalikud on ka kõik muud nimekombinatsioonid. Naine võib abielludes hakata kasutama ainult mehe nime, aga kindlasti koos eesliitega „de”. Sinna juurde võib alles jätta ka oma mõlemalt vanemalt saadud perekonnanimed. Või mehe perenime üldse mitte võtta. Tavaelus, näiteks end tutvustades või meiliaadressis, on sageli kasutusel vaid üks perekonnanimi, kuid passis on enamasti kõigil ikka rohkem nimesid kirjas.

      Eesnimesid pannakse igale lapsele samuti kaks, olgu siis poiss- või tüdruklaps. Nii saabki mulle selgeks, miks Guatemala immigratsiooniankeedil on nimede kirjutamiseks neli rida ette nähtud. Kui ma oma neljatähelise ees- ja perekonnanime sinna kirja panen, jääb alati mulje nagu ma ei tahaks oma nime öelda ja sageli küsitaksegi, kas mul tõepoolest rohkem nimesid ei olegi. Ametlikult ennast esitledes nad ise ka kõiki oma perekonnanimesid ette ei loe ja eesnimedest on igapäevaselt kasutusel lühendid. Näiteks tütarlaps Maria Fernanda on igapäevaselt Mafer ja Maria Jose on Majo. Poisslaps Enrique on aga Kike ja Estuardo on Tito. Minu imelihtne Eesti nimi aga osutub neile üsna kõvaks pähkliks, sest hispaania keeles hääldub j nagu h ja kirjapildi h jäetakse kõneldes sootuks välja ütlemata. Nõnda siis kõlab minu nimi nende hääldusreeglite järgi: Kaha Kauu. Juhan on sealmaal aga päris vahva nimevariant, sest kui nad seda loevad, siis saabki kokku tavaline hispaaniakeelne nimi Juan ja kuna neil on kombeks tavakõnes ka tiitleid härra ja proua kasutada, siis ongi mu mees seal Don Juan…

      Istudes sel kaunil laupäeva pealelõunal koos kõigi nende Mariade, Fernandade ja Josedega oma uue kodutänava ääres maas, kuulates nende lakkamatut hispaaniakeelset juttu, kusjuures, nad suudavad kõik korraga rääkides siiski üksteist ka kuulata ja vastuseid anda, tekib mul hetkeks tunne nagu oleksin osaline mõnes Mehhiko seebiseriaalis. Ühest küljest tunnen ennast nii kauge ja võõrana selle seltskonna ja kultuuri keskel, teisalt aga näib, et mind on kohe omaks võetud. Vaatan neid ja mõtlen, et nad on nii erinevad, meist eestlastest, minust. Nad on nii elavad, nii avalad, nii temperamentsed. Nad meeldivad mulle ja tahaksin väga neile lähemale pääseda. Kuulan nende lauluviisina katkematult kulgevat jutuvada ja mõtlen, et kas kunagi koidab see päev, kui ma hakkan sellest ka aru saama. See tundub uskumatu, sest esialgu ei suuda ma isegi tabada, kus üks sõna lõpeb ja teine algab.

      Carmina, kuulnud, et olen huvitatud tennisest, lubab mind kohe esimesel tööpäeval kohaliku treeneriga kokku viia. Siin on elanike kasutada oma tenniseväljak ja töötab treener, kes kõiki soovijaid õpetab. Ühe individuaalse tennisetunni hind koos treeneri ja pallipoisiga on Euroopa taset arvestades igati taskukohane. Mina muidugi muretsen jälle keeleprobleemi pärast, aga Carmina hajutab mu hirmu, öeldes, et treener räägib ka natuke inglise keelt ja üldse on ta väga kena ja armas inimene ning pole mingit põhjust pabistada.

      Nõnda leiangi ennast peagi tenniseväljakult, kus tutvun Claudioga. Silma järgi pakun tema vanuseks pisut üle neljakümne, ta on väga tõmmu, pool pead minust lühem ja ta näib rõõmustavat uue võimaliku õpilase üle. Inglise keelt ta muidugi ei oska, peale mõne tennisetermini ja väga ilusa hääldusega esitatud „Are you ready?”5. Carmina abiga lepime kokku esimese tunni aja ja nii see algab. Ma ei tea siis veel, et sellest väljakust saab minu lemmikkoht meie condominio’s ning Claudiost treener, kes peale tennise õpetab mulle veel hispaania keelt ja seda, kuidas peaksin oma meelt muutma.

      Peale tenniseväljaku on elanike kasutada bassein, kus niisama suplemise kõrval samuti treeneri käe all tunde saab võtta ja ka väike jõusaal, squash’i- ja aeroobikasaal. Võimalus on liituda grupitreeningutega või palgata endale individuaaltreener mis tahes stiili viljelemiseks. Esialgu piirdun ma siiski tennisega, aga kui „uksealune post” toob teate joogatundide algamisest, siis lähen ka sinna.

      Joogatunni alguseks on märgitud kell kuus ja ma olen kümme minutit enne kuut kohal, aga mitte kedagi ei ole. Ma olen kohaloldud aja jooksul juba aru saanud, et kellaaegadest kinnipidamine ei ole guatemalalaste tugevaim külg, ent kui mõned minutid kuus läbi ikka veel kedagi pole, hakkan kahtlema, et äkki ajasin päevad sassi. Siis aga tuleb treener, äärmiselt sümpaatne noor naisterahvas, kes, nagu selgub, on üks condominio elanikest, ja järgneva viieteist minuti jooksul saabub veel neliviis joogahuvilist naist. Mina pole neist ühtegi varem näinud, aga nemad hüüatavad mind nähes kõik rõõmsalt: СКАЧАТЬ