Oligarhid. Claes Ericson
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Oligarhid - Claes Ericson страница 9
Название: Oligarhid
Автор: Claes Ericson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949952694
isbn:
Isiklik rikkus oli nõukogude ajal võimalik vaid neil, kes omasid mõjukat positsiooni Kommunistlikus Parteis ning isegi siis oli see väga harv nähtus. Privileegide jaotumine väikese hulga inimeste kätte näitas venelastele, kui ebavõrdselt olid riigi väärtuslikud varad jaotatud. Kui sa kuulusid nomenklatuuri (Nõukogude ajastu süsteem, mis reguleeris edutamist Kommunistlikus Parteis, KGBs, ministeeriumites ja riigifirmades), siis olid sul ihaldusväärsed privileegid nagu näiteks avar korter Moskvas ja maamaja linnast väljas, sohvriga must Volga ja ligipääs paremale tervishoiule – kuid palk oli sul endiselt väga väike.
Tipp-poliitiku palk, mis vastas toona paarisajale dollarile kuus, ei oleks võimaldanud Läänes äri teha, kuid tegelikult ei olnudki Gorbatšovi perestroika ajal kapital selleks kõige olulisemaks varaks.
Võimalus palgalisa teenida ei vajanud investeeringuid – eraomandus oli midagi, mis ei tähendanud Nõukogude Liidus palju, kuna kõik väärtuslik kuulus nagunii riigile. Nomenklatuuri ärimehi ühendas nende poliitiline võim, mis võimaldas neil Venemaa majandust kohelda kui enda oma.
Üks Gorbatšovi varastest reformidest oli 1987. aastal alanud väliskaubanduse liberaliseerimine. Väliskaubandus oli mõnes riigi institutsioonis lubatud, kuid 1980ndate lõpus kasvas piiriülese äritegevuse lihtsustamiseks lubade arv sajakordselt. Punadirektorid said äkitselt isikliku kasumi eesmärgil ära kasutada suurt vahet Venemaa madalate fikseeritud hindade ning välismaa oluliselt kõrgemate hindade vahel. Müües toorainet naeruväärselt madalate hindadega nende endi kontrolli all olevatele välisfirmadele ning sealt edasi maailmaturu hinnaga, said punadirektorid kasumi taskusse pista ja Venemaal maksude maksmisest kõrvale hiilida. Peale Nõukogude Liidu lagunemist jäi olemasolev hierarhia riigi administratsioonis laias plaanis samaks. Ka noores turumajanduses, mis äkitselt vahetas välja seitsmekümne aasta pikkuse plaanimajanduse, tagas punase partei taust eelisjärjekorras juurdepääsu.
Ametlikule positsioonile toetumise varjuküljeks oli pikaajalise perspektiivi puudumine, kuna kõik varad olid endiselt riigi omandis. Sel põhjusel kasutasid kõrgel kohal olevad valitsuse esindajad gaasi- ja naftatööstuses – gazovikid ja neftjannikid – endiselt ära oma positsiooni, et järk-järgult saada enda kätte nende varade formaalne omandus.
Moderniseerimise nime all võeti ette suurte ministeeriumite restruktureerimine, mis muudeti riigi bürokraatiat kiirendavateks riigiettevõteteks, mis annavad motiive ka enam turule suunatud tegevusteks. Kuid muutused toimusid salaja ning seadusetuse kaoses ja 1990ndate korrumpeerunud bürokraatias polnud keeruline kõige selle käigus ka enda huvisid rahuldada. Sellises olukorras oli nomenklatuuri poolt kingitud insaideri staatus hindamatu.
Nõukogude inimesed olid harjunud avaliku võimu suvalise rakendamisega ning ei eeldanud, et turumajanduses see kõik kaoks ja riigivõimu kätte jääks pelgalt otsuste tegemine. Seega ei olnud mõtet nende rahulolematusele liialt tähelepanu pöörata. Kellel oli kõrge positsioon ja mõjukad sõbrad nomenklatuuris võisid arvestada, et nende karjäär jätkub ka uues süsteemis, mis oli vastuhakuga toime tulemiseks halvasti varustatud. Kolm meest, kes sellega kõige paremini hakkama said, olid Viktor Tšernomõrdin, Rem Vjahhirev ja Vagit Alekperov – kõik väärt nomenklatuuri oligarhideks nimetamist.
Venemaa poliitiline eliit portreteerituna satiirilises televisioonisaates „Kuklõ“ 1997. aastal. Vasakult: Boriss Jeltsin, Viktor Tšernomõrdin ja Anatoli Tšubais. Taamal seisev Lenin ei paista just eriti õnnelik olevat.
Esimene oligarh, kes muundas poliitilise võimu suureks isiklikuks varanduseks, oli Viktor Tšernomõrdin (loe temast lehel 53). Ta vastutas ministrina Nõukogude Liidu viimastel aastatel gaasitööstuse eest ning surus läbi suurima erastamise, muutes gaasiministeeriumi riigifirmaks Gazprom (loe rohkem lehel 218). Aastaks 1994 kuulus riigile vähem kui pool Gazpromi aktsiatest, sest enamik osakuid oli maha müüdud eksklusiivsetel ja kontrollitud oksjonitel, milles Tšernomõrdinil oli otsustav roll.20
Kui Tsernomõrdin sai 1992. aastal peaministriks, võttis tema positsiooni Gazpromi direktorina üle Rem Vjahhirev.
Öeldakse, et Vjahhirevi eesnimi on akronüüm revolutsioonist, Engelsist ja Marxist, kuid Vjahhirev polnud sugugi kommunismi põhimõtete austaja. Mööndavasti kasvatati teda Kommunistliku Partei karjääriredelil tõustes Nõukogude kõrgeks valitsusametnikuks, kuid ta teadis väga hästi, kuidas oma positsiooni turumajanduses rahaks teha.
Tegevdirektorina sai Vjahhirev Gazpromi juhtida nagu oma eraettevõtet ning ta suutis tagada, et gaasiministeerium jäi peale erastamist üheks, samas kui naftaministeerium jaotus mitmeks osaks. Pisut vähem kui kümme aastat hiljem sai ahelsuitsetajast nomenklatuuri oligarh oma Gazpromi osakud hinnata umbes miljardile dollarile – mis oli 21. sajandi alguses ilmselt suurim individuaalne varandus.21 Kuigi oligarhide rikkus kasvas pidevalt kuni 2008. aasta sügisel toimunud finantskrahhini, oli Vjahhirev juba varastel 1990ndail näidanud teeotsa kätte uutele ärimeestele, kes soovisid liituda ülirikaste eksklusiivsete ridadega.
Nomenklatuuri oligarhid näitasid kuidas poliitika ja äri käsikäes käib. Peale seda, kui Tšernomõrdinist sai peaminister muutus ka Vjahhirev Venemaa poliitilises arengus mõjuvõimsaks. 1996. aasta presidendivalimiste kampaanias toetas Gazprom heldelt Jeltsini kampaaniat, nautides samas suuri maksusoodustusi.
Viimaks tekkisid kahtlused, et Vjahhirev on koos oma asetäitja Vjatšeslav Šeremetiga asunud Gazpromi tulu ärastama mitmetesse erafirmasse väljaspool Gazpromi kontrolli. Mõningate selliste firmade juhatajateks olid Gazpromi juhtide lapsed.
Tšernomõrdini lapsepõlvesõber Šeremet arreteeriti 2002. aasta jaanuaris süüdistatuna Gazpromi varade ärastamises. Sellega oli tema karjäär lõppenud, kuid ametlikult teda üheski väärteos süüdi ei mõistetud. Samuti ei jäänud ta varatuks. 2000ndate keskpaigas hinnati tema vara, peamiselt Gazpromi aktsiate näol, peaaegu sama suureks kui Rem Vjahhirevi oma.
Aastaks 1990 oli aserbaidžaanlane Vagit Alekperov tõusnud Nõukogude naftaministeeriumi aseministriks. Sellel ametikohal osales ta 1991. aastal ettevõtte loomisel, millest sai riigi esimene vertikaalselt integreeritud naftafirma Lukoil. Alekperov määras selle tegevdirektoriks iseenda. 2012. aastal oli tema käes endiselt üks olulisim positsioon Venemaa majanduses.
Oma ametipositsioone kuritarvitades kogusid Tšernomõrdin, Vjahhirev ja Alekperov varsti peale Nõukogude Liidu lagunemist kokku suured varandused ning 1990ndate keskel nimetati Ameerika majandusajakirjas „Forbes“ neid Venemaa rikkaimateks eraisikuteks.22
Selles nimekirjas figureeris ka Vladimir Potanin. Ka tema oli Nõukogude süsteemi „toodang“, sest ta oli 1980ndate lõpus töötanud väliskaubanduse ministeeriumis. Kui Tšernomõrdin muutis gaasiministeeriumi Gazpromiks, siis Potanin töötas selle kallal, et muuta Rahvusvahelise Kaubanduse Organisatsioon esmalt oma erapartnerluseks, ning seejärel kommertspangaks. Vastupidiselt teisele kolmele mehele tekkisid Potaninis omadused, mis võimaldasid tal ennast eksisteerivast süsteemist vabastada ning seda isegi mõjutada, nagu raamatust hiljem ka lugeda saab.
Paljud uskusid, et nomenklatuuri oligarhid on esimesed, kes saavad endale serveerida Nõukogude impeeriumi kuldmune. Vaid vähesed oskasid arvata, et kõige edukamaks oligarhide grupis kujunevad need, keda oli ilma jäetud Kommunistliku Partei karjäärist ning kes nüüd leidsid end uue sotsiaalhierarhia põhjakihist. Uuel Venemaal oli äkitselt kõikidel võimalik raha teha.
VIKTOR TŠERNOMÕRDIN: ESIMENE OLIGARH
„Andsime endast parima, kuid asjad СКАЧАТЬ