Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

      SUURIM ERASTAMINE AJALOOS

      „Kõik, mis on tahke, sulab õhuks, ning kõik püha muutub ilmalikuks.“

      Peale Nõukogude Liidu lagunemist sai Boriss Jeltsin uhiuue Venemaa riigi vaieldamatuks juhiks. Peagi määras ta Jegor Gaidari (loe temast lehelt 35) peaministri kohusetäitjaks lootuses, et noor majandusteadlane äratab varjusurmas majanduse peale 70 aastat riigi ressursside väärkasutamist taas ellu.

      Gaidar võrdles saadud ülesannet „patsiendi voodist välja tõmbamisega“ ning tema poolt valitud ravimiks osutus „šokiteraapia“. Muuta maailma suurim täielikult riiklik majandus turumajanduseks oli väga suur väljakutse, sõltumata selle elluviimiseks valitud meetodist.

      Gaidar ei kohkunud tagasi ja konsulteeris Lääne majandusteadlastega ning nõu, mida talle anti, oli üksmeelne – ta pidi teostama ülemineku kapitalismile nii kiiresti kui võimalik. Väljakirjutatud retseptiravimiks oli lasta turul valitseda, mis tähendas riigiettevõtete massilist erastamist ning hinna-, tööjõu- ja tootmiskontrolli lõpetamist.

      See üliliberaalne plaan põhines suuresti Washingtoni konsensusel. Meetodit oli edukalt rakendatud näiteks Poolas ning see oli inspireerinud ka Lääne majandusteadlasi Rahvusvahelises Valuutafondis IMF ja Ameerika Ühendriikide Riigikassat. Poolas nimetati üleminekut turumajandusele „suureks pauguks“ ning venelased said peagi teada, miks.

      Gaidari arvates oli ainsaks võimalikuks lähenemisviisiks kiire ja jõuline tegevus. Koos oma Leningradist (nüüdsest Peterburist) pärit hea sõbra ja majandusteadlase Anatoli Tšubaisiga (loe temast lehel 39) koostati kaheleheküljeline programm kogu Nõukogude Venemaa majanduse erastamise kohta ning mehed olid valmis seda plaani ka koheselt ellu viima.

      Hiigelprojekt käivitati 2. jaanuaril 1992, vaid mõned päevad peale Nõukogude Liidu lagunemist. Koheselt heideti kõrvale riiklik hinnaregulatsioon ning peagi järgnes ka varade kolossaalne laiali jaotamine tööstusele ja sõjaväele. Reformid tegid lõpu asjade põuale ja pidurdasid eelarvedefitsiiti ning riigi rahade vähenemist, kuid tõid endaga kaasa ka suured probleemid hüperinflatsiooni ja karile sõitnud riigiettevõtete näol.

      Kuidas nad julgesid nii drastilist erastamisskeemi ellu viia? Vastus on, et nende suurel eesmärgil polnud majandusega mingit pistmist ja kogu tähelepanu oli pööratud hoopis varade jagamisele. Kui seda oleks saadud teha õiglaselt ning selle käigus ka riigikassasse raha sisse tuua, oleks see olnud boonus. Ajalehe Izvestija majandustoimetaja Mihhail Berger kirjutas, et „Tšubaisil oli ainult üks eesmärk ning selleks oli riikliku omandimonopoli hävitamine. Mistahes hinnaga.“ Erastamistsaariks saanud Anatoli Tšubais on kaitsnud julget kapitalismi projekti väites, et „kõige selle eesmärgiks oli tappa kommunism“.

      Kui elu muutus 1990ndail vaesemaks, hallimaks ja sisutumaks, püsis Kommunistliku Partei oht väga reaalsena. Mälestus nõukogude ajast ei tundunud praegustest turumajanduse raskustest hullem olevat.

      Kuigi Kommunistlik Partei oli Venemaa vabariigi esimestel aastatel ajutiselt keelatud, lõplikku arveteklaarimist siiski ei toimunud. Läänes eksiilis olles kuulutas dissident Aleksandr Solženitsõn, et „Läänes on kommunism paljude silmis elav lõvi, kuid meie jaoks Venemaal on ta surnud koer.“7 Kommunismi paljudest pahedest hoolimata sümboliseerisid selle utoopilised ideed kõike seda, mis praegusel Venemaal puudus. Nõukogude nostalgia oli tugevalt kanda kinnitamas.

      Peaaegu muutmata poliitikaga õnnestus Gennadi Zjuganovi juhitud kommunistidel muuta nende sotsialistlik alternatiiv atraktiivseks. Peale väikest langust said nad 1990ndate keskel taas populaarseimaks parteiks, kui riik oli teel üha sügavamasse majanduskriisi.

      Noored reformijad kartsid, et kommunistide tagasipääs võimule tähendaks ka plaanimajanduse taastamist. Gaidar ja Tšubais uskusid, et kui nad suudavad kiiresti suunata suure hulga riigi varasid eraomandisse ning lubavad majandust kontrollida turul, siis on kommunistidel võimatu aega tagasi keerata. Kapitalism saavutaks siis pidevalt kasvava rikkuse taseme ning inimesed unustaksid kommunistliku utoopia.

      Maailma suurim ja kiireim erastamisprotsess oli väga keeruline ettevõtmine. Levisid vastakad arvamused selle kohta, kuidas oleks Venemaa ettevõtteid kõige parem erasektori kätesse anda. Jeltsini valitsuse noored erastamisfanaatikud soovisid, et võimalikult palju varadest müüakse inimestele, kellel oleks võimalik nendesse raha investeerida. See annaks riigile väga vajaliku sissetuleku ja tagaks uute omanike motiveerituse.

      Riigi väljavahetamine välisinvestoritest omanike vastu ei olnud võimalik ega ka soovitatav. Postkommunistlikus riigis suhtuti mahakäinud ettevõtetesse endiselt skeptiliselt ning Venemaa valitsusel oleks olnud keeruline õigustada riigifirmade müümist mittevenelastele.

      Müük oleks pidanud toimuma väga odavalt, sest hetkeolukorras oli võimatu kõrget hinda küsida. Olemasoleva kapitali puudus ja enamike ettevõtete hale seis tähendas seda, et firmad olid madala väärtusega. Riigiettevõtted vajasid suuri investeeringuid ja nende juhatused ei suutnud uue olukorraga toime tulla, kuna tootmine ja hinnakujundus oli juba aastakümneid neile plaanis ette antud. NSVLi lagunemise järel vähenesid järk-järgult riigi toetused ettevõtetele ja välismaised tooted voolasid riiki sisse, muutes juba lootuselt alaarenenud Venemaa tööstusel võimatuks karmile konkurentsile vastu seista.

      Riigiettevõtete faktilised juhatajad – „punadirektorid“ – moodustasid kuluaarides võimsa grupi. Nende arvates oleksid omanduse pidanud üle võtma töötajad. Nende argumendiks oli, et aktsiaid omavatel töötajatel oleks vähem põhjust ettevõtet langusesse lubada ning paremad võimalused ressursikasutuse parandamiseks. Äsjaristitud osanikena oleksid ettevõtete juhatused seega võimelised läbi suruma efektiivseid meetmeid, mis tagaksid kõrgema tootlikkuse ja kasumi ning see aitaks omakorda kaasa tootmise ja majanduse kasvule.

      Lõpuks otsustas Tšubais ja tema erastamismeeskond, et vabrikute juhatajad (ja mõningal määral ka nende töötajad) saavad osta kuni 51 protsenti erastatavate ettevõtete osakuid.

      Ostuhind oli praktiliselt olematu, kuid tavalistel vabrikutöölistel puudus harilikult vähimgi aimdus selle kohta, mida tähendab või mida võiks väärt olla osanikuks olemine. Esimeses erastamise laines, kui tuhanded väiksed ja keskmise suurusega ettevõtted omanikke vahetasid, suutsid kavalad punadirektorid aktsiad sageli millegi sellise vastu vahetada, millel oli töötajate jaoks konkreetne väärtus. See võis tähendada kastitäit vabriku toodanguga või midagi nii lihtsat nagu kinnitus töökoha säilimise kohta.

      Levis trend, et punadirektorid „maksid“ endale selle eest, mida nad ise nimetasid „intellektuaalseks kapitaliks,“ osakutes. Nad õigustasid, et ettevõtte edu on tingitud nende teadmistest ja juhtimisest ning tõlkisid selle enda jaoks aktsiatesse. Selline intellektuaalne väärtus oli aga kaheldav. Punadirektorid tahtsid hoopis selleks osanikeks saada, et jätkata hõlpsamalt kiratsevatest ettevõtetest kasumi ja varade riisumist. Lahenduskäigud olid erinevad – toodete odavalt iseendale müümine või lihtsalt ettevõtte seifi tühjendamine. Kannatas kogu Venemaa ärisektor, sest punadirektorid maksimeerisid oma lühiaegset kasumit firma pikaaegse ja jätkusuutliku arengu arvelt.

      Sellises varastamises ei olnud midagi uut, see oli toimunud kontrollimatult ammu enne ametliku erastamisprotsessi algust. Erastamisminister Tšubais nimetas seda „spontaanseks erastamiseks“ ja pidas sellise rüüstamise lõpetamiseks vajalikuks, et riik leiaks uued ja turule orienteeritud omanikud.

      Gaidar ja Tšubais kukkusid oma eesmärgiga haledalt läbi, soovides, et erastatud ettevõtete juhtidel lasuks kohustus aktsepteerida pakkumise ja nõudluse vahelist suhet. Erastamisprotsess ei tähendanud automaatselt konkurentsivõimelisemat majandust. Endised СКАЧАТЬ