Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

      Uustulnukad ei olnud pärit ainult ühiskonna madalamatest kihtidest. Kui Venemaa uus julgeolekuteenistus, KGB kärbitud järglane, sai ülesandeks organiseeritud kuritegevusega võidelda, asusid selle nii endised kui praegused töötajad pooli vahetama. Kriminaalide ja politseinike vahe oli peagi kadunud.

      Venemaa föderaalvabariigid Kaukasuses ägisesid piirkonna murdepunktini viinud sotsiaalsete probleemide all ning paljud noored mehed liikusid põhja poole õnne otsima. Eriti ahvatlesid vaeseid ja haavatavaid isikuid, kellel polnud midagi kaotada, suurlinnad. Peale vabastamist Tšetšeenia vanglatest, mis tuli rahapuudusel sulgeda, leidsid paljud professionaalsed kriminaalid tee Moskvasse või Peterburi.25 1990ndate keskpaigas tegutses Venemaal hinnanguliselt umbes 8000 maffiarühmitust kokku üle poole miljoni liikmega.

      Kuigi Tšetšeenia maffia liikmete arv ei ületanud Moskvas ilmselt kunagi tuhande piiri, piisas pelgalt sellest faktist, et paljudes kodanikes hirmu tekitada. Neil olid tihtipeale tihedad sidemed Tšetšeenia klannidega, mis juhendasid neid kuidas avada panku, teostada rahapesu või hoolitseda varastatud kaupade eest. Peagi oli Tšetšeenia pealinn Grožnõi muutunud smuugeldamise ja narkootikumide keskuseks.

      Venemaa kogenematud ärimehed olid maffiale lihtsaks saagiks. Puuduva seadusandluse ja kohtusüsteemita ning äraostetava politseiga oli neil vähe, millele toetuda, kui jõuk nende uksele koputas. „Katus“ oli 1990ndail väga sagedane, ning kui sooviti, et ettevõte püsima jääks, oli kohustuslik, et firmal oleks krõsha (katus). Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele pakkus katust kohaliku maffiajõugu boss, kuid mida rikkam ärimees, seda kõrgem oli tema kaitsja positsioon maffia hierarhias.

      Ilma „katuseta“ riskisid sa ootamatute ja kulukate visiitidega, mida korraldasid korrumpeerunud töötervishoiu kontrollid või politsei. Kui sa maksid oma kaitsjale raha, mille eest oleks saanud korraldada ühe korraliku peo, siis seda ei juhtunud. „Katust“ kasutati ka võlgade sissenõudmiseks ning veelgi hullemate röövlite eemalhoidmiseks, kuid samal ajal piiras see võimalusi ametlikult äri ajada või politseilt abi paluda. „Selle asemel, et erimeelsused turul või kohtus lahendada, palkavad ärimehed professionaalsed palgamõrvarid ja lahendavad oma konflikte relvadega,“ on öelnud juveeliärimees Georgi Hatsenkov.

      Kaitse maksumus võis kogu ettevõtte sandistada. Samas oli äri tegemine halli piirkonna ümber või seal sees üks kasumlikumaid raha teenimise viise. Maffia meetodid soodustasid ka Venemaa tõsiste ettevõtjate haiglaslikku käitumist. Ettevõtte kaitsja toetusel kliente või konkurente ähvardades sai ärimees oluliselt suuremat kasumit.

      Üks anonüümne ettevõtja märkis 1990ndate alguses, et Venemaal on kolme sorti ärimehi. Esimesed on palgamõrvarid. Teised varastavad eraisikutelt ning kolmandad on täiesti ausad ärimehed, nagu tema, kes varastavad ainult riigilt.

      Inimelu väärtus langes kooskõlas majanduskriisi süvenemisega ning selle hinnaks peeti 1994. aastal 1500 dollarit. Rootsi ajakirjaniku Malcolm Dixeliuse raamatu „Venemaa allilm“ väitel toimus 1990ndate keskpaigas Venemaal üle 80 mõrva päevas. Venemaa kriminaalpolitsei juhataja andmetel mõrvati ainuüksi Moskvas ööpäeva jooksul kolm kuni viis mafioosot „omavaheliste erimeelsuste lahendamise käigus“. Peterburi allmaailmas oli tuntud ütlus – „kui vangla ei ole sind kätte saanud, saab su kätte kuul“.

      Tuntuimateks vahejuhtumiteks olid liberaalse duumaliikme Galina Starovoitova palgamõrv, uuriva ajakirjaniku Dmitri Holodovi hukkumine pommiplahvatuses ning eduka pankuri Ivan Kivelidi mürgitamine. Vaid väga vähesed tuntud mõrvadest on suudetud lahendada.

      Palgamõrvarid müüsid oma teenuseid igal tänavanurgal. Kõige jultunum ja surmav tapja oli müütiline Aleksandr Solonik, kes on tuntud ka kui „Supertapja“ ja „Aleksander Suur“. Kuulu järgi suutis ta tulistada kahe käega korraga ning tal oli armuafäär Venemaa 1996. aasta missi Svetlana Kotovaga. Ei ole teada, kui palju elusid Soloniku südametunnistusel kirjas on.26 Kreekas leiti 1997. aastal meesterahva surnukeha, mis identifitseeriti Solonikuna kuid levivad kuulujutud, et mees on endiselt elus.

      Venemaa uued kurjategijad olid huvitavad, edukad ning mõjukad ja „Ristiisa“ filmi tunnusmuusika täitis restorane. Kui neilt küsiti, kelleks lapsed täiskasvanuna saada tahavad, vastasid vene poisid sageli „maffiabossiks“ ja tüdrukud „prostituudiks“. Ilmselgelt oli ideaaliks kiire ja lihtne rahateenimine.

      Gängsterid olid kultuse staatuses, kuid ühel päeval võisid nad olla ajalehes samal pildil ministritega ning järgmisel päeval võis neid tabada kuul. Nagu arvata võis, tabas ka Kotovat sama saatus kui tema meessõpra Solonikit ning Kreeka politsei leidis paar nädalat hiljem tema vägivallatunnustega surnukeha mehe laiba leidmise koha lähedalt.

      Lisaks katuse pakkumisele oli oluliseks sissetulekuallikaks ka salakaubavedu. Muuhulgas kauples maffia ka kunsti ja antiikesemetega, mis olid varastatud kirikutest üle kogu endise Nõukogude Liidu. Mitte midagi polnud tabu ning korra või paar võtsid Saksamaa ja Tšehhoslovakkia politsei kinni grupeeringud, kes üritasid salakaubana Läände vedada tuumarelva koostisosi.

      Raskete elutingimuste tõttu kasutasid paljud venemaalased juhust ja lahkusid piiride avanedes riigist. Kuid kui korralike töökohtade leidmine välismaal ebaõnnestus, tekkis maffialaadseid rakukesi nii mõnegi riigi pealinnas. Oma raamatus „Punane maffia: kuidas Vene maffia on Ameerika vallutanud“ kirjeldab Robert Friedman seda, kuidas 1990ndail sai alguse Venemaa maffia USAs, mille keskpunktiks kujunes New York. Väljarännanute eeskujul järgnesid haavatavate inimeste hordid, kellest suur hulk oli noori naisi ning kes langesid julma väljapressimise ja pettuse ohvriks.

      Venemaalased, kes välismaal raha teenisid, olid sihtmärgiks ka oma osa soovivatele kriminaalgrupeeringutele. Vastuseis oli sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Venemaa jäähokistaarid, kelle palk oli NHLis üleöö miljoneid dollareid, leidsid peagi, et maffia jälitab neid varjuna. Samuti ei jäänud puudutamata Venemaa jäähokiliit, mis sai teatud protsendi igast siirdumise tasust, sest aprillis 1997 mõrvati liidu president tema kodu lähedal Moskvas ning seda tapmist on hiljem seostatud siirdumise tasudega.

      2009. aasta lõpus saadeti Vladimir Barsukov pettuste ja korporatiivsete aktsiate ülesostmise eest neljateistkümneks aastaks vangi. Kuuldavasti juhtis ta 1990ndail Peterburis kurikuulsat Tambovi grupeeringut. Nagu sellist tüüpi kohtuasjade puhul tavaline, istus süüdistatav kohtusaalis lukustatud puuris. Turvameetmed olid eriti karmid ning saalis viibis kaksteist relvastatud turvameest.

      Ajakirjanik Paul Hlebnikov meenutab veel üht hirmsat intsidenti, mis puudutas Venemaa Afganistani sõjaveteranide fondi. Fond sai abivajajate jaoks annetustena suuri rahasummasid, kuid raha jõudis harva nendeni, kelle jaoks see mõeldud oli. Organisatsiooni kahtlustati vassimises ja rahapesus.

      1996. aasta novembris kogunes grupp Afganistani veterane Moskva lähistel Kotljakovski surnuaial, et mälestada fondi presidenti, kes oli kaks aastat tagasi pommiplahvatuses surma saanud. Keegi oli kõrvalasuvale hauaplatsile pommi matnud ning suur plahvatus viis endaga hauda kolmteist inimest ja vigastas kümneid.

      Kriminaalsed organisatsioonid said inspiratsiooni välismaistest trendidest ning tekkiv Vene maffia lõi peagi sidemed Sitsiilia Cosa Nostra ja Hiina triaadidega. Ladina-Ameerika narkokartellide abiga õppisid nad ka parimaid nippe, kuidas narkootikume müüa.

      Alguses tundus, et ruumi jätkub kõigile, kes soovivad seaduse pahupoolel tegutseda. Kuid aastal 1993 oli võitlus erinevate jõukude vahel kasvanud nii suureks, et konkurents viis täismahus maffiasõjani.

      Aastate jooksul olid slaavi grupeeringud pealt vaadanud, kuidas Tšetšeeni rühmitused hõivavad üha enam Moskva territooriumi. Esimene kokkupõrge СКАЧАТЬ