Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – mis on põhimõtteline vastandus Venemaa 1917. aasta revolutsioonile, mille tulemuseks oli üle seitsmekümne aasta kestnud tsentraalne plaanimajandus. Kuigi kommunistide riigipööret nimetati Suureks Sotsialistlikuks Oktoobrirevolutsiooniks, korraldasid selle vaid mõned bolševikud ning revolutsiooni tulemuseks oli Venemaa majandusjõu arengu takistamine. Kapitalistliku revolutsiooni tingis algselt miljonite venemaalaste lootus, kes olid väsinud kommunistide süstemaatilisest riigi väärjuhtimisest. Kuid Nõukogude Liidu lagunemine ei pakkunud sugugi koheselt paremaid elutingimusi.

      Uuel Venemaal oli vaesus suhteliselt ühtlaselt jaotunud ning andis väga teravalt tunda, kui ka vähesed sotsiaalsed garantiid, nagu toetused ja maksuvabastused, järk-järgult eemaldati. Valitsuse poolt tutvustatud „stabilisatsiooni programm“ võimaldas hindadel ja intressimääradel rekordtasemeteni tõusta ning kehtestada uusi ja koormavaid makse, kärpida Venemaa tööstuse maksusoodustusi ning samuti kaotas see praktikas viimased nõukogude heaoluühiskonna jäänukid.

      Stabiilsus ei olnud koheseks tulemuseks ning seda polnud eeldanud ka majandusteadlased, kes arvasid, et ajutine langus on paratamatu. Stabiilsuse asemel oli Venemaa majandus varastel 1990ndail vabalangemise režiimis. Hiigelsuured eelarvedefitsiidid, mille keskmine oli perioodil 1993 kuni 1998 ligi kümme protsenti SKPst, sandistasid riigi finantse. Aastal 1995, peale nelja šokiteraapia aastat, oli Venemaa SKP poole võrra kukkunud ning oli elaniku kohta isegi madalam kui riikides nagu India ja Hiina. Sarnased arengud toimusid kogu Ida-Euroopas ning uuskapitalistlikud riigid tegid jõupingutusi turumajanduse rakendamiseks.

      Paralleelselt langes ka elustandard, mis oli paljudel aastatel madalam kui liidu lagunemise perioodil. Poeriiulid olid väidetavalt juba aastaid tühjad olnud, kuid nüüd oli nälg muutunud suurele osale rahvast reaalseks riskiks.

      Sel põhjusel segunes rõõm uuest vabadusest kibedusega pidevalt suureneva vaesuse osas. Kasvava rikkuse utoopiline visioon rahulikus demokraatias kadus kiiresti, lahustudes vaesesse ja ebaturvalisse Venemaa reaalsusesse. Nõukogude statistika kohaselt oli 1980ndate lõpus väga vaeseid inimesi vähem kui kaks protsenti rahvastikust. Vaesuspiir seati 30 dollarile inimese kohta kuus ning sellise võrdluspunkti põhjendus oli ausalt öeldes kaheldav. Kuid kasutades sama mõõdupuud 1990ndate keskel selgus, et enam kui pooled venemaalastest elasid allpool vaesuspiiri.

      Töötus kasvas kiiresti üha suuremaks probleemiks, iseäranis kaitsesektoris, kui tehas tehase järel töö lõpetas. Nõukogude Liidu „mono-industriaalsed“ kompleksid, milles suured tööstused domineerisid täielikult terveid linnu, olid paljud piirkonnad muutnud liiga sõltuvaks ühest või paarist tööandjast, kes olid hammustanud endale liiga suure tüki. Meeleheitlikult üritati tootmist ümber reguleerida, kuid kvaliteet jättis tihti soovida. Näiteks üritati toota köögitarbeid tehases, mille spetsialiteediks oli varem olnud kõrgtehnoloogiline militaarvarustus. Vabrikutöölised võisid vaid pealt vaadata, kui seadmed tööta jäid.

      Seitsekümmend aastat kommunistlikku võimu oli efektiivselt lõhkunud peaaegu kõik, millel oli mingigi seos majandusliku mõtlemisega. Kuigi Nõukogude süsteem pakkus väidetavalt viljakat aluspinda väikese suurusega ettevõtetele pidid inimesed siiski sooritama igasuguseid trikke, et elus püsida. Inimesed tegelesid põllumajanduse või vahetuskaubandusega, ning seda ei saanud uuskapitalistlikul Venemaal hõlpsasti reguleerida.

      Sotsiaalsed probleemid olid teravnenud, sest Nõukogude süsteemis võtsid ettevõtted enda kanda sotsiaalse vastutuse oma töötajate ja nende perekondade eest. See hõlmas kõike arstiabist elamispinnani ja lastehoiust hariduseni. Kui ettevõtted seisid 1990ndate lõpus silmitsi finantsraskustega või läksid isegi pankrotti, ei olnud alternatiivset sotsiaalvõrgustikku, mis seda kukkumist pehmendanud oleks.

      Gaidar ja Tšubais ei pidanud ennast niivõrd poliitikuteks kui majandusteadlasteks, keda juhivad fundamentaalsed ja vastuvaidlematud printsiibid. Kuigi nende majandusideed olid kaasaegsed polnud need poliitiliselt neutraalsed. Nende radikaalne kapitalistlik ilmavaade, isoleeritud töö, millest riigiduuma arutelud kaugel olid, ning kindel huvi puudumine oma sõnumit üldsusega jagada võõrandas mehed Venemaa rahvast ja nende reformide toetuse tase oli madal.

      Salakauba konfiskeerimine Belgorodi tolliametnike poolt. Vohava töötuse kontekstis said paljud inimesed loota vaid ajutistele tööotsadele nagu näiteks konsulteerimine, valuutavahetus ning smuugeldatud kaupade müümine mustal turul. Selliste kaheldavate tegevuste miinuspooleks oli see, et need kõik võisid viia karmide karistusteni. Teisalt aga vähendas risk konkurentide hulka.

      Peale ettevõtete töötajatele erastamise ning vautšerite erastamise esimest faasi oli 1994. aasta lõpus enam kui pool Venemaa majandusest erakätes. Paljudel venelastel oli raske mõista kogu toimuva eesmärki. Sugugi mitte kõik polnud veendunud, et massiline erastamine oli vaesuses virelevale Venemaale õige lahendus, vähemalt mitte sellisel viisil, kuidas seda praegu ellu viidi.

      Paljud venemaalased olid iseäranis kriitilised ülimadalate hindade suhtes millega ettevõtted müüdi ja ei mõistnud, kuidas võib seda kõike demokraatia nime all ellu viia. Sõna demokraatia omandas kiiresti vääramatult negatiivse tooni ning Tšubais kuulis iseennast demokraadiks sõimatuna, kui ta osales aprillis 1992 ühes esimestest erastamistest. Venelased hakkasid peagi rääkima dermokratijast, mida võib üldjoontes tõlkida kui „nonsess-kraatia“, sest esialgseteks demokratiseerimise vahetuteks tagajärgedeks olid süvenev vaesus ja poliitiline kaos.

      Valitsus arvas, et pikaajalise utoopilise kapitalismi ellu rakendamise projektiga võib õigustada kõiki raskusi. Ameerika reporter ja raamatu „Pimedus koidikul“ autor David Satter kirjutas hiljem, et „protsessi ajamiks ei olnud soov luua universaalsetel väärtustel põhinevat süsteemi vaid pigem eraomandi struktuuri, mis looks funktsioneeriva seadusandluse puudumisel võimalused kriminaalsel viisil raha ja võimu omandamiseks“. Tema nägemuse kohaselt oli Nõukogude Liit olnud riigi poolt juhitud politseiriik juba aastakümneid ning ainsaks oluliseks erinevuseks kapitalistliku Venemaaga oli see, et riik oli muudeti erastatuks.

      Jeltsin võis mõningase rahuloluga märkida, et pakkumine ja nõudlus olid hakanud üksteisele lähenema, kuid igapäevaelu polnud praktikas väga erinev. Peale aastaid järjekordades seismist, et osta toitu ja muud eluks vajalikku, muutus olukord äkitselt vastupidiseks, kui järjekorras seisid oma kaupu pakkuvad müüjad. Enamasti oli tegemist siiski samade inimestega, kes varem seisid piima- ja suhkrusabades ning üritasid nüüd maha müüa oma vanu riideid ja köögitarbeid.

      Probleem oli endine. Puudus korralik turg, tõeliste müüjate ja poodidega. Vaatamata sellele, kas sa soovisid smuugeldada paari teksaseid või mõnda tipptehnoloogilist tööstuskomponenti, oli otsitavat raske leida. Laialt levinud ja äsja pead tõstnud vaesus, mis kattis kogu suurriigi territooriumit, tähendas, et raha ei läinud kaugele.

      See ei takistanud reformide fanaatikutel nägemast uusi Venemaa eraäritsejaid tõendina, et kapitalism on postnõukogude Venemaal kanda kinnitanud. Kõigele vaatamata harjusid venelased järk-järgult uue turumajandusega. Üheks positiivseks aspektiks oli see, et toodete pakkumine paranes tänu uutele ettevõtjatele, kes nägid, mida inimesed tahtsid, tegelikult üsna kiiresti. Uus sari välismaiseid kaupu, mida igatseti aastaid, kuid mida pidi varasemalt riiki sisse smuugeldama, ilmusid poodides riiulitele. Uutes poodides müüdi Prantsusmaa moekollektsioone, kinodes näidati vene keelde dubleeritud Hollywoodi filme (mis olid küll juba esilinastusele eelneval päeval mustal turul kättesaadavad) ning Moskva kesklinnast alates levisid üle riigi laiali kiirtoidurestoranid.

      Trenditeadlikud venelased olid varmad oma raskeltteenitud raha kulutama, kuna selle säästmiseks polnud erilist mõtet. Kuid rubladega taskus olid nad erinevate riskide meelevallas. Riigil polnud raha oma võlgade tasumiseks ning keskpank ei kahelnud probleemi lahendamiseks trükipresse käivitada, isegi kui see vähendas valuuta väärtust kiiresti.

      Varastel 1990ndail СКАЧАТЬ