Oligarhid. Claes Ericson
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Oligarhid - Claes Ericson страница 10

Название: Oligarhid

Автор: Claes Ericson

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789949952694

isbn:

СКАЧАТЬ Tal kulus neli aastat, et muuta gaasiministeerium Nõukogude esimeseks riigiettevõtteks Gazprom. Kuna tal oli ministrina olnud laialdane võimupind Venemaa poliitikas, siis ei imestanud keegi selle üle, et ta oma ülemuse koha ka säilitas. Sellises positsioonis ei olnud tal keeruline võimueliiti jääda ka peale Nõukogude Liidu lagunemist. Nomenklatuuri taust kinkis talle 1992. aastal peaministri tooli. Temast kiirgas välja nii autoriteeti kui turvalisust – ning just sellest oli istuval valitsusel puudus. Ta võttis üle radikaali Jegor Gaidari ametikoha, kes oli valitsusjuhina alles alustanud agressiivset üleminekut turumajandusele.

      „Ma olen reformide ja reaalse turu poolt, kuid ma ei poolda basaari,“ oli Tšernomõrdini kommentaar eelseisvate erastamise kohta. Kuid ta läks veelgi kaugemale ja võrdles Gaidari erastamisprotsessi Stalini paindumatu käsu alusel põllumajanduse kollektiviseerimisega 1930ndail.

      Peaministrina juhtis Tšernomõrdin Venemaa majandust märgatavalt ettevaatlikumalt kui eelnevad ekstreemkapitalistid Gaidar ja Tšubais. Sellisel viisil õnnestus tal galopeeriv inflatsioon kontrolli alla saada, kuigi selle tulemused ei olnud püsivad. Samuti lasi ta Tšubaisil erastamisele pühenduda.

      Viktor Tšernomõrdin (keskel) erakonna Nash dom Rossija („Meie kodu Venemaa“) juhina 1999. aasta suvel koos toetajatega Volgogradis. Partei sai suuri annetusi Gazpromilt.

      Tšernomõrdin ei heitunud kunagi tagasi ja oli valmis raskes olukorras oma käised üles keerama. Näiteks juhtis ta isiklikult 1995. aastal läbirääkimisi traagilise pantvangidraama lahendamiseks Lõuna-Venemaal ja umbes 1500 pantvangi vabastati lõpuks, vastutasuks ametlikele rahuläbirääkimistele Tšetšeenias.

      Enne 1995. aasta Riigiduuma valimisi asutas Tšernomõrdin poliitilise partei „Meie kodu Venemaa“. Hiljem selgus, et ta oli lasknud teha Gazpromil annetusi rohkem kui sajale oma partei kandidaadile, mille tulemusena tekkis sarkastiline väljend „Nash dom Gazprom“ („Meie kodu Gazprom“). Kuid Tšernomõrdin ei ole tunnistanud, et ta oleks midagi valesti teinud.

      Valimised olid Tšernomõrdinile pettumuseks. Ta kaitses ennast hiljem öeldes, et „Kommunistlik Partei on eksisteerinud 97 aastat ja sai valimistel 20 protsenti häältest. „Meie kodu Venemaa“ on olemas olnud vaid neli kuud, kuid me saime valimistel 10 protsenti häältest.“ Mille ta ütlemata jättis oli see, et valitsuse puudulikud heaolupoliitikad olid selleks põhjuseks, mis sundisid valijaid tema äsjamoodustatud erakonna asemel tagurlikku Kommunistlikku Parteid valima.

      Riigiduuma valimistulemustest hoolimata sai 1990ndate keskel üha selgemaks, et Tšernomõrdin oli Venemaa jõumees ning ainus, kes suudab garanteerida haprale riigile stabiilsuse. Paar aastat hiljem, peale Jeltsini mitmeid manöövreid, oli Tšernomõrdin viimane mõjukas isik Kremli juhtkonnas. Kuna tal oli juurdepääs mustale portfellile, mis sisaldas Venemaa tuumarelva käivitamiseks vajalikke koode puhuks, kui Jeltsin lamas operatsioonilaual, oli ta kõige mõjuvõimsam inimene kogu riigis.

      Kuid märtsis 1998, peale viit aastat peaministri kohal istumist, pidi Tšernomõrdin äkitselt lahkuma – ametlikult seepärast, et Venemaa majandus oli üha tugevama surve all, kuid võib-olla ka seetõttu, et Jeltsini arvates oli Tšernomõrdini mõjuvõim liiga suureks kasvanud. Ajastus oli soodus, sest Tšernomõrdinit ei peetud sama aasta augustis lahvatanud Venemaa finantskrahhi eest vastutavaks isikuks.

      Peale finantskrahhi püüdis Jeltsin Tšernomõrdinit ennistada, kes oli ju lõppude lõpuks tema hea sõber, kuid duuma vastuseks sellele taasleitud usaldusele oli resoluutne „Ei“. 2000. aastal, varsti peale Vladimir Putini presidendiks valimist, kaotas Tšernomõrdin ka oma koha Gazpromi direktorite nõukogu esimehena, ning oli ilmne, et gaasioligarhi poliitiline karjäär oli lõppenud.

      Kuni aastani 2009 tegutses Tšernomõrdin Venemaa suursaadikuna Ukrainas, kus ta toetas muu hulgas seda, et tõsta subsideeritud hinda, mida Ukraina Venemaale gaasi eest maksis. See tingis konflikte, mille ajal gaasitarne lühiajaliselt 2006. ja 2009. aasta talvedel täielikult katkestati ning sellisel meetmel olid tagajärjed üle kogu Euroopa. Lõpuks leppisid osapooled hindade tõstmises kokku ning võib eeldada, et see oli kasulik nii Gazpromi kui Tšernomõrdini isiklikele finantsidele.23

      Juba aastal 1997 teatas Prantsuse ajaleht Le Monde, et Tšernomõrdin olevat salajase CIA ülekuulamise käigus hinnanud oma varade suurusjärguks viis miljardit dollarit, peamiselt Gazpromi aktsiates. See number ühtib teiste hinnangutega, kuid kunagi pole avaldatud seda, kas ja milleks CIA tegelikult Tšernomõrdinit üle kuulas.24

      Vaatamata Tšernomõrdini karjäärile Nõukogude ja Venemaa riigiaparaadis, tegi temast 1990ndate ühe edukaima ärimehe seotus Gazpromiga. Tšernomõrdin oli ka selline oligarh, kes ronis poliitilisel ametiredelil kõige kõrgemale. Nomenklatuuri oligarhina mõistis ta peagi, et noored ja näljased ettevõtjad on teda rahalises mõttes edestanud.

      Tšernomõrdin suri 72 aastasena novembris 2010.

      MAFFIA VÕTAB JUHTIMISE ÜLE

      „Tunne on selline, nagu sa istuksid sitahunniku otsas ja sa ei saa sinna midagi parata. Sa nuusutad seda kõike, sa näed seda kõike, kuid sa ei saa selle vastu midagi ette võtta.“

– Moskva politseiametnik võitlusest maffiaga

      Venemaal on organiseeritud kuritegevus eksisteerinud juba sajandeid, kuid alates Brežnevi aja stagnatsioonist 1960ndate lõpus muutus kuritegevus üha hullemaks. Smuugeldatud kaupade laviin kasvatas musta turgu dramaatiliselt.

      Allmaailmas (vorovskoi mir – varaste maailm) tekkisid kriminaalide oma seadused nii vanglaseinte vahel kui sellest väljaspool. Näiteks oli keelatud kogu kontakt ametivõimudega ning eksisteerisid ka (kriminaali vaatevinklist) eetilised käitumisreeglid nagu sõnapidamise olulisus ning nulltolerants politseiga koostöö suhtes. See oli vorõ v zakone (seaduslike varaste) põhimõte, Venemaa analoog Sitsiilia ristiisadele. Nemad määrasid seadused ja mõistsid kohut varaste seaduste rikkujate üle.

      Kõige kurikuulsam „seaduslik varas“ 1970ndail oli Vjatšeslav Ivankov aliasJapontšik, „Japs“, kes sai selle hüüdnime oma pilusilmade pärast. Ta oli seotud kõigega alates ikoonide smuugeldamisest kuni brutaalse väljapressimiseni ning armastas öelda, et „kellegi tapmine on sama lihtne kui sigareti süütamine“. Kuid Japontšik oli üks viimastest omalaadsete seas, ning kui ta viimaks 80ndate alguses arreteeriti, olid vorõ v zakone traditsioonid kaotamas oma toetuspinda.

      Foto Japontšikust peale tema vabastamist Ameerika vanglast suvel 2004. Tätoveeringud on Vene allilmas alati olulised olnud, eriti vory v zakone jaoks. Japontšik lasti maha Moskvas aastal 2009.

      Majanduslikult raske 1980ndate lõpp suurendas äärmises vaesuses elavate inimeste hulka. Kaootiline üleminek kapitalismile koos laialdase vaesuse ja kontrollimata ametliku korruptsiooniga ahvatles paljusid venemaalasi kriminaalsete rühmitustega ühinema.

      Nõukogude Liidu viimasel aastakümnel muutus kiritegevus üha brutaalsemaks ning peagi oli kogu eetika vorõ v zakone ümbert täielikult kadunud.

      Kuid alles peale Nõukogude Liidu lagunemist sai organiseeritud kuritegevus õige hoo sisse ning fenomen „Vene maffia“ sai kurikuulsaks. Paari aasta jooksul muutus Venemaa globaalsest supervõimust millekski, mida president Jeltsin nimetas 1993. aastal „kuritegevuse supervõimuks“.

      Vägivallaaktid, nagu näiteks pantvangide võtmine ja palgamõrvad, muutusid 1990ndate Venemaal peagi igapäevaseks nähtuseks. Selline brutaalsem kuritegevus sai nimetuse bespredel – kuritegevus СКАЧАТЬ



<p>23</p>

Teadaolevalt polnud Tšernomõrdinil tolleks ajaks siiski mingeid isiklikke huvisid Gazpromi gaasi vahendamisel välismaale.

<p>24</p>

Raske uskuda, et USA Luurekeskagentuur CIA käis üle kuulamas Venemaa peaministrit, kes Tšernomõrdin tollal oli. Viie miljardi dollari väide on aga ilmselt võetud sellest, et mõned aastad varem oli Gazpromi juhtkond saanud valitsuselt loa osta välja 30 protsenti Gazpromi aktsiatest nominaalhinnaga ehk 12 miljoni dollari eest. 1997. aastaks oli selle paketi turuhind viis miljardit dollarit, mille Le Monde millegipärast hindas Tšernomõrdini isiklikuks varanduseks. Tõenäoliselt võis see viis miljardit olla tol hetkel Gazpromi tippjuhtkonna ja nendega seotud isikute, kelle hulka Tšernomõrdin kahtlemata kuulus, kasum Gazpromi aktsiatest, kui nad oleksid need müünud.