Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

      Nõukogude Liit kulutas riigi elus hoidmiseks ära oma viimasedki säästud. Aastatel 1989 kuni 1991 kasutati riigi valuuta- ja kullareserv viimase sendini ära, meeleheitlikus püüdes riigi eelarvet tasakaalus hoida. Kuid kasutatud meetodid ei olnud alati läbipaistvad.

      Paljude ärastamiste puhul viitasid mitmed niidiotsad KGBle.2

      Ilma korraliku kontrollsüsteemita võis keegi õigel positsioonil olev isik suunata makseid ja muid tehinguid just nii, nagu tema seda heaks arvas. KGB kindral Oleg Kalugin meenutab, et raha lihtsalt haihtus: „Riigil olid suured rikkused ja varad. KGB ei omanud seda raha kunagi – kontrollisime vaid, et see raha välja makstakse.“

      Üheks kriminaalseks ärioperatsiooniks oli 1980ndail loodud ANT kompanii, mille tegevdirektoriks oli KGB kindral.3 Kohe kui NSVLi viimasel aastal kadus rahvusvahelise kaubanduse riigimonopol, alustas ANT tooraine eksporti välismaistele firmadele turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Tooted müüdi seejärel oluliselt kallimalt edasi, kuid see raha Venemaale ei jõudnud. Salajased tegevused avastati, kui ANT üritas riigist välja saata mitut tanki (märgistusega „traktorid“) ning muud militaarvarustust. Juhtumit ei uuritud kunagi põhjalikult, kuid kuulujuttude põhjal ulatusid sidemed kuni valitsuseni välja.

      Lugematu hulk sarnaseid operatsioone teostati ka valitsuskabinettides. Teatud allikate hinnangul lahkus liidu lagunemisele eelnenud aastatel sellest illegaalselt suurusjärgus üle 30 miljardi dollari aastas. Kui Kommunistliku Partei varahaldur Nikolai Krutšina 1991. aasta augustis end aknast surnuks hüppas ning tema mantlipärija Georgi Pavlov kuus nädalat hiljem samal viisil suri, oli igaveseks kadunud niidiots, mille abil teada saada Nõukogude Liidu viimaste rublade asukoht. Kahe surmaga seotud asjaolusid ei tehtud kunagi kindlaks.

      Riigi logisevad rahaasjad ning Kremli meeleheitlikud meetmed viitasid sellele, et reformimeelsus kasvas Nõukogude inimeste seas kiiresti. Vaatamata umbes tosinale ambitsioonikale vähem kui viie aasta jooksul ellu viidud reformiprogrammile tundus, et toimunud on väga vähe ning jõukuse tase oli tegelikkuses langenud.

      Rahulolematus tõstis üha sagedamini meeleavalduste vormis pead. Alguses olid meeleavaldused üksikud ja neid oli vähe ning 1980ndate lõpus neid üldiselt lubati. Kuid Nõukogude Liidu viimase ebastabiilse aasta jooksul Kremli kannatus katkes ning astuti samme režiimi vastu protesteerijate suhtes. Samas oli ka vähenenud Gorbatšovi isu muutuste järele ning muutus üha selgemaks, et kõigest hoolimata oli temagi eksisteeriva süsteemi ohver.

      Lõpuks kukutasid tema enda liitlased ta võimult. Üks nendest oli Sverdlovski oblasti (praeguse Jekaterinburgi) parteikomitee esimene sekretär Boriss Jeltsin, kes toodi detsembris 1985 Moskvasse, et ta aitaks reforme ellu viia.

      Gorbatšov ja Jeltsin olid eakaaslased ning pärit lihtsatest maaperedest. Mõlemad olid kommunistliku nomenklatuuri redelil tõusnud ausa ja raske töö tulemusena ning nende ühtseks sooviks oli parandada Nõukogude süsteemi. Nad olid ka paadunud kommunistid, kuid neil puudusid reaalsed teadmised selle kohta, mis toimus väljaspool Nõukogude poliitikat ja majandust.

      Kuid meeste iseloomud oli kardinaalselt erinevad. Kui Gorbatšov oli kindlalt veendunud, et Nõukogude riiki annab turumajanduse hoolika reguleerimise tulemusena järk-järgult ehitada, ei olnud Jeltsinil soovi kompromissidele minna ning tema ei igatsenud vana süsteemi nii nostalgiliselt taga. Tema meelest oli see nii roostetanud, et vajas algusest peale ülesehitamist.

      Kui Jeltsin tõestas, et ta on reformides Gorbatšovist karmim, muutus ta peasekretäri silmis, kes soovis ise olla kõige progressiivsem juht, ebapopulaarseks. Peale seda, kui Jeltsin kritiseeris ühel keskkomitee istungil oktoobris 1987 avalikult Gorbatšovi, visati ta tolleaegsest valitsuseliidist välja.

      Kui peasekretäri ebasoosingusse sattunud poliitikuid karistati Stalini ajal surmaga ning saadeti Brežnevi ajal nomenklatuurist eksiili, siis andestavam perestroika andis neile teise võimaluse. Niisiis, ei kulunud kaua, kui Jeltsin oli avalikkuse ees tagasi. Märtsis 1989 valiti ta parlamenti ning siis oli ta jäädavalt juhtide seas.4

      Sel ajal kasutas Gorbatšov oma pöörase rahvaga toime tulemiseks karme meetmeid. Kui mõned riigid, eesotsas Balti riikide ja Kaukasuse-Kaukaasia piirkonnaga, proovisid vabaks saada, muutus Moskva üha agressiivsemaks ja saatis eriväed 1991. aasta jaanuaris Leetu, iseseisvuse toetajate vastu võitlema.

      Kommunistliku Partei konservatiivsemad liikmed arvasid sellest hoolimata, et Gorbatšov oli oma liberaalsete reformidega läinud liiga kaugele ja kaotanud selle kõige käigus kontrolli. 1991. aasta suvel katkes mõnede põikpäiste ja kõrgel kohal asuvate kommunistide kannatus. 19. augustil toimus erakordne riigipööre ning peasekretär Gorbatšov pandi tema Ukrainas, Krimmi poolsaarel asuvasse majja koduaresti.

      Samal pärastlõunal ronis Jeltsin, kes valiti juunis ülekaalukalt Vene NFSV presidendiks, parlamendihoone – Valge Maja – ees tanki otsa ja pidas emotsionaalse kõne, milles ta mõistis riigipöörde telekaamerate ees hukka.5 Mitte miski, mis ka järgmise aastakümne jooksul toimuda oleks võinud, ei oleks suutnud määrida tema sel hetkel võidetud kangelase staatust.

      Ülestõusnutel ei õnnestunud inimeste ega sõjaväe toetust võita. 21. augustil andsid nad alla ja peagi tantsisid kümned tuhanded inimesed Punasel Väljakul lippudega, millel kujutati Venemaa sümbolit – kahe peaga kotkast. Helgema tuleviku lootus oli tugevam, kui pika eelnenud perioodi jooksul.

      19. augustil 1991 peab Venemaa president Boriss Jeltsin rahvale kõne hõivatud Valge Maja kõrval seisva tanki otsast.

      Sellest hoolimata teatas Gorbatšov järgmisel päeval, et ta oli „endiselt veendunud, et sotsialism on õige“. Kuid riigipööre oli paljastanud nii Nõukogude riigi korvamatud puudujäägid kui Gorbatšovi nõrkuse – riigipöörde korraldajate hulgas oli ka tema lähimaid kaaskondlasi – ning selle kokkuvarisemist oli liiga hilja ära hoida.

      Varsti peale seda võeti Moskvas maha Nõukogude salapolitsei asutaja Feliks Dzeržinski kuju. Peale seda sümboolset aktsiooni oli Nõukogude Liidu likvideerimine puhas formaalsus.

      Boriss Jeltsin on hiljem avalikult meenutanud Gorbatšovi vähest perspektiivitunnet. „Mihhail Gorbatšov soovis ühendada asju, mida ei saa ühendada, nagu näiteks siili paaritamine nastikuga: kommunism ja turumajandus, riigi- ja eraomand, mitmeparteiline süsteem ja Kommunistlik Partei selle võimu monopoliga. […] See on võimatu, kuid sellest hoolimata jäi ta oma illusioonidele truuks.“

      Alates aastast 1958 oli kurikuulsa Ljubljanka vangla esisel väljakul Moskvas seisnud Nõukogude salapolitsei asutaja Feliks Dzeržinski kuju. 22. augustil 1991 kiskus juubeldav rahvahulk selle kuju maha.

      Riigi saatus määrati lõplikult 8. detsembril 1991, kui Boriss Jeltsin ning Ukraina ja Valgevene presidendid teatasid, et nad otsustasid Nõukogude Liidu laiali saata. Jõululaupäeval astus Gorbatšov tagasi ametikohalt, mida enam ei eksisteerinud, ning kui samal õhtul langetati Kremlis sirbi ja vasaraga punalipp, oli Nõukogude Liidust järel vaid mälestus.6

      Lõpp oli dramaatiline, kuid Briti ajaloolane Dominic Lieven on märkinud, et ükski impeerium pole leidnud oma otsa niivõrd vähese verevalamisega.

      Mööndavasti lasti augustiputši ajal mõned inimesed maha, kuid režiim ei СКАЧАТЬ