Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Liidu rahvastikust ja kaks viiendikku SKPst väljaspool uue ja iseseisva Venemaa piire. Nõukogude impeeriumist polnud alles isegi korralikku alust, millele uus riik üles ehitada. Jeltsini valitsus pidi uuele vundamendile ruumi tegemiseks esmalt vana süsteemi jäänukid eemaldama.

      Suurimaks väljakutseks oli ehitada samaaegselt üles uued poliitilised ja majanduslikud institutsioonid. Opositsioonipoliitikud nagu näiteks Grigori Javlisnski Jabloko erakonnast uskusid, et Boriss Jeltsin ja tema valitsus ei ole huvitatud erastamistega mitteseotud reformidest väites, et „nad ei pööranud tähelepanu muudele aspektidele, mille abil tsiviilühiskonda üles ehitada, nagu näiteks efektiivse valitsuse ja tugeva parlamendi loomine, sujuvalt toimiva konstitutsiooni paikaseadmine ning seaduskuulekuse tagamine.“ Javlinski kritiseeris ka asjaolu, et ignoreeriti erastamisprotsessiga tihedalt seotud teemasid nagu näiteks kaubandus või funktsioneeriv pangandus- ja maksusüsteem.

      Jeltsin ei olnud tegelikult pesuehtne reformija. Ta valis tegelikkuses hoolikalt esitatud seadusettepanekute hulgast ning pani veto parlamendi ettepanekule tugevdada seadusandlust organiseeritud kuritegevuse ja rahapesu vastu. Ta ilmselt ei mõistnud päriselt turumajanduse mehhanisme. Tegelikult polnud Jeltsin kunagi NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee peasekretär, kelleks Jeltsini tippu jõudmise aastatel NSV Liidus oli Mihhail Gorbatšov. Kõrgeim parteiline ametikoht Jeltsinil oli NSV Liidu kommunistliku partei keskkomitee poliitbüroo liikmekandidaat ning Moskva linna parteijuht. 17 Sel põhjusel loobiti parlamendile pidevalt kaikaid kodaraisse ning tehti äkilisi kannapöördeid, kui põrkusid Jeltsini liberaalsed tõekspidamised ja vanad nõukogude väärtused. Nagu endiste ja tulevaste juhtide puhul mõjutasid ka Jeltsinit traditsioonid, mis olid Kremli poolt avaliku võimu elluviimisele iseloomulikud juba sajandeid. Konservatiivsed suhtumised muutusid aastate jooksul selgemaks ja Ameerika ajakirjanik Chrystia Freeland kirjutas, kuidas „demokraat Jeltsin muutus tsaar Borissiks.“

      Vaatamata oma autoriteedile ja rahva toetusele ei suutnud Jeltsin teha neid otsuseid, mida ta tegelikult soovinud oleks. Kuigi presidendi võim oli suur, maksis vastavalt endiselt kehtivale Nõukogude Venemaa konstitutsioonile aastast 1978 ka parlamendi sõna. Rohkem kui kümnest parteist koosnev opositsioon muutus üha agressiivsemaks ja oli vastu presidendi määruste kasutamisele Jeltsini poolt, mida riigi valitsemiseks välja anti. See aga tähendas eelarvedefitsiidi ja inflatsiooni riskide tõttu riigile suuremaid kulutusi.

      Jeltsini juhtivaks vastaseks sai Aleksandr Rutskoi, kes avaldas Jeltsinile suurt toetust, kui viimane riigipöörajatele 1991. aasta augustis vastu hakkas. Selline toetus oli talle andnud asepresidendi koha, kuid tema poliitilised ambitsioonid olid suuremad. Rutskoi oli koos duuma spiikri Ruslan Hasbulatoviga vastu riigifirmade piiramatule erastamisele. Tema arvates oli Tšubaisi juhitud Jeltsini meeskond „muutnud Venemaa majanduse prügimäeks.“ Rutskoi ja Hasbulatov leidsid endale tugeva toetaja Keskpanga näol.

      Peale seda, kui temast sai valitsuses korruptsiooni uuriva komisjoni juht, polnud Rutskoil raskusi kümneid vastuolusid avalikkuse ette tuua. Jeltsin reageeris koheselt ja vallandas ta. Peale seda teatas Rutskoi 1993. aasta aprillis, et tal on üksteist kastitäit tõendeid umbes viiekümne kõrgel positsioonil oleva poliitiku poolt sooritatud kriminaalsete tegevuste kohta. Jeltsin eitas enda ning oma valitsuse eksimusi ning vastas samal toonil ja süüdistas Rutskoid korruptsioonis.18

      Jeltsin võitis 25. aprillil umbusaldushääletuse, kuid presidendi ja duuma vaheline konflikt polnud veel sugugi lõppenud. Kartes, et parlament võib ta siiski ametist vabastada, palus Jeltsin Kremli turvaülemal selliseks puhuks plaan koostada. See uskumatu plaan, mille Jeltsin oli kuulu järgi ka heaks kiitnud, kujutas endast Parlamendi kohest laialisaatmist. Hoonest oleks ära võetud elekter ja vesi ning ruumi, kus istusid parlamendiliikmed, oleks piserdatud pisargaasi. duumale oleks seejärel tehtud tormijooks ning selle liikmed gaasimaskides politseinike poolt arreteeritud.

      Plaan ei läinud kunagi käiku, kuid poliitiline segadus suurenes ning 1993. aasta suvel süüdistasid riigi juhtivad poliitikud üksteist kõiges, alates varastamisest kuni peaprokuröri mõrva planeerimiseni ning ajakirjandus oli nii reaalsetest kui fabritseeritud skandaalidest pungil.

      Süüdistused ei paistnud lõppevat ning viimaks ei suutnud Jeltsin seda enam välja kannatada. Ta saatis 21. septembril parlamendi laiali, eirates fakti, et selline tegu rikkus jultunult põhiseadust. Jeltsin arvas, et ilma konservatiivse ja tõrksa duumata toimub üleminek toimivale turumajandusele kiiremini ning sai palju toetust ka Lääne kapitalistlikelt riikidelt.

      Parlamendi vastukäiguks oli Jeltsini ametist vabastamine ja presidendi kohusetäitjaks Rutskoi määramine. Mitusada parlamendiliiget, mitmed neist relvastatud, blokeerisid Valge Maja. Saadikute juhtideks olid Rutskoi ja teised. Mitme päeva jooksul nägi Venemaa mitut presidenti ning ka relvajõud kahtlesid, keda toetada.

      Rahutus kasvas tundidega. Sidepidamise takistamiseks lõikasid Jeltsini toetajad läbi elektri- ja telefoniliinid. Vanal väljakul asuv valitsushoone jäi üksinda duuma pooldajate valdusesse, kuid televisioonitorn ja linnapea ametihoone Moskva jõe ääres langesid rünnaku alla. See poleks olnud probleemiks, kui reformimeeskond poleks maja keldris hoidnud ühteteistkümmet miljonit erastamisvautšerit, mis olid nõrgalt turvatud ning mõnel puhul isegi kondoomidega kokku seotud, kuna rahakumme lihtsalt ei olnud. Kui vautšerite pakid oleksid sattunud valedesse kätesse, oleks kogu erastamisprotsess ohtu sattunud, kuid suures segaduses ei suutnud keegi neid üles leida.

      3. oktoobri õhtul teatas Moskva mõjuvõimas linnapea Juri Lužkov, et tema toetab Jeltsinit ning peagi tegi sama ka sõjavägi. Konflikt lahenes viimasel minutil. Üle 10000 vihase inimese tuli järgmisel hommikul duuma kaitsmiseks tänavale, kui Jeltsin nõudis Valge Maja sõjalist rünnakut. Relvalahingud toimusid mitmes paigas Moskva kesklinnas ning ametlikel andmetel sai surma ligi 200 inimest.19 Parlamendisaadikud ei saanud relvajõudude vastu. Rutskoi ja tema toetajad alistusid ning nad vangistati.

      Valge Maja rünnak 4. oktoobril 1993.

      Kuigi Jeltsini vastased vabastati mõned kuud hiljem ilma kohtu otsuseta, oli nende poliitiline karjäär läbi. Nad üritasid küll presidendi reforme mõjutada, kuid duuma oli nüüd praktiliselt hambutu.

      Selle peamiseks põhjuseks oli Jeltsini uus põhiseadus, mis detsembrikuisel referendumil ka vastu võeti. Uus konstitutsioon ei põhinenud traditsioonilisel läänelikul mudelil ning presidendi võim tugevnes, kasutades selleks ähmaseid käsuliine.

      Kuid konstitutsioon tutvustas võimude lahususe printsiipi ning oli kõigest hoolimata Venemaa jaoks suur samm edasi demokraatia suunas. Samal ajal reformiti parlamenti ning duumast sai uus alamkoda. Sellest ajast saadik on Riigiduuma olnud presidendi järel riigi kõige tähtsam otsustav kogu.

      1993. aasta lahing presidendi ja Riigiduuma vahel oli mitmes aspektis sarnane 1991. aasta augustiputšiga, kui kommunistide agressiivsed juhid üritasid jõudu kasutades võimule pääseda. Mõlemal korral pidas üks grupp end seaduseüleseks ja ümbritses Valge Maja tankidega hirmus, et vastasel juhul kaotatakse võim. Sel korral oli sõjaväe rakendajaks president ning hukkunute arv märkimisväärselt suurem. Taaskord saatis Jeltsinit edu, kuid tema demokraatliku kangelase maine oli hävinud.

      RÖÖVKAPITALISM – RAHATEGEMINE LITSENTSIGA VÕI ILMA

      NOMENKLATUURI OLIGARHID

      „Oligarhid kasutavad enda võimu mõjutamaks seda, kuidas [Venemaa] eelarvet jagatakse ning see on muutunud riigi kõige kasumlikumaks äritegevuseks. Need, kes on vastu – mitte süsteemi vastu, vaid isiklikult kõrvaleastumise vastu – tõrjutakse Kremli siseringist välja.“

– Rem Vjahhirev, Gazprom

СКАЧАТЬ