Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

      Firma tegevus peatus äkitselt 1994. aasta juulis pettuse väljamõtleja Sergei Mavrodi vahistamisega. Kuid tuhanded inimesed, kes uskusid, et riik üritab teda süütult vangi panna, protesteerisid tänavatel ning varsti oli ta jälle vaba mees. Mavrodil õnnestus seejärel duuma liikmeks saada (umbes 25 protsendil hääletanutest olid MMMi aktsiad). Seeläbi sai ta väga vajaliku immuniteedi, mis kaitses teda kohtusse kaebamiste eest. Aastal 1996 kandideeris ta isegi presidendiks ning järgmisel aastal alustati tema tegevuste esialgset uurimist. MMMi hiilgeajad olid möödas, kuid seni, kuni firma tegutses, suutis Mavrodi enda taskusse ajada hinnanguliselt sada miljardit dollarit.29 Kui süüdistaja taasavas 1998. aastal hagi, oli Mavrodi kadunud (kuid ta leiti hiljem üles ja mõisteti 2000ndate alguses oma tegude eest süüdi).

      Mavrodi vennad polnud ainsad, kes majanduslikku kaost ära kasutasid. Igasugused kelmid nautisid õiguslikku vaakumit, mis ilma toimiva legaalsüsteemita tekkinud oli. Peale MMMi edu tekkis ka mitmeid teisi Ponzi skeeme, mis lubasid veelgi kasumlikumaid investeeringuid. Ebaküps turumajandus pakkus head kasvupinda ning tolereeris majanduslikku kuritegevust ja selle lubamine oli ilmselt suurim reformijate poolt sooritatud rikkumine. Ei olnud imekspandav, et paljud inimesed hakkasid Venemaa majandust nimetama „röövkapitalismiks“.

      1990ndate SKANDAALID

      „Iga suure varanduse taga on suur kuritegu.“

      Venemaal oli 1990ndail kõik müügiks. Paljudes tehingutes kasutasid müüjad oma võimupositsioone ja müüsid maha riigi vara – tooraineid, osakuid või tulusaid kommertslepinguid. Insaider-müüjad oskasid makseid suunata nii, et osa rahast tuli ka nende endi taskutesse.

      Enamasti olid tehingud väga segased, kuid paljud skandaalid on ka avalikuks tulnud. Ilmselt hullema juhtumiga oli seotud Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Oleg Lobov, kes müüs süüdistuste kohaselt 1992. aastal 100000 dollari eest maha närvigaasi sariini tootmishoone plaanid. Ostjaks oli väidetavalt Jaapani viimsepäeva sekt Aum Shinrikyo. Sariingaasi kasutati 1995. aastal Tokyo metroos ning see mürgitas tuhandeid ja tappis kaksteist metrooreisijat. Lobov lükkas kõik süüdistused tagasi, teda ei mõistetud kunagi süüdi ning ta liikus diskreetselt uuele ametipostile.30 Selline lähenemine, mille puhul eeldatav kuritegu ei tinginud süüdimõistmist, vaid viis ametist vabastamiseni, sai Venemaal, kus võimu kuritarvitamine oli paikkondlik, levinuks.

      Teine skandaal, mis äratas tähelepanu 1993. aastal, oli „suur Tšetšeenia pangapettus“. Paari äraostetud pangaametniku abiga Venemaa keskpangas suutis Tšetšeeni jõuk toimetada miljardeid rublasid Venemaalt välja. Kasutatud meetod oli lihtne. Esimeseks sammuks oli Tšetšeenias registreerida pank, mis saatis makseorderi ühele teisele pangale Venemaal. Vastuvõtva panga esindaja esitas orderi ühesse keskpanga 1400 harukontorist ja soovis väljamakset sularahas. Kui kuritegu viimaks avastati, olid mõlemad pangad kadunud – ning koos nendega ka raha. Vildakas bürokraatia ja ebaküps majandussüsteem kaoses olevas riigis tähendas, et kuritegu võis korrata lugematu arv kordi seni, kuni meeskonnas oli abistav insaider.

      Väljapaistmiseks polnud vaja ametlikke tegevusi, tihti piisas vaid abistavast käest. Kui siseminister Viktor Barannikov kiitis 1992. aastal heaks vaid ühe kahtlase toormaterjalide eksporditehingu, anti tema abikaasale ja sõbrale vastutasuks kolmepäevane ostureis Šveitsi. Hlebnikov kirjeldab oma raamatus „Kremli ristiisa“ kuidas kaks viimast ostsid miljonite eest karusnahku, parfüüme ning muid luksusesemeid ja tulid tagasi kahekümne kohvriga. Nüüd oli Barannikovist saanud Jeltsini võimas vastane ja varsti peale ekspordi heakskiitmist hoidis ta konfliktis, mis päädis Valge Maja tulistamisega tankide poolt, parlamendi poolele. Aastal 1993 saadeti ta vangi.

      Tihti oli keerukas eristada majanduslikku kuritegu ja kõrgetasemelisi laimukampaaniaid, mis olid tuntud kui „kompromat“. Vassimise skandaal toimus aastal 1991, kui välismaise kaubanduse eest vastutav peaministri kohusetäitja Gennadi Filshin soovis süüdistuste kohaselt vahetada suurt hulka rublasid dollariteks äärmiselt muudetud vahetuskursiga. Teiseks tehingupooleks oli üks täiesti tundmatu Briti ettevõte.

      Tehing jäi katki, kui sellest teada saadi ning Filshin mõisteti põlastusväärse kriminaalina süüdi. Muudes seostes on Filshinit kirjeldatud ka kui südametunnistuseta inimest ning süüdistatud oma positsiooni isiklikuks hüvanguks ära kasutamises. Filshin eitas kogu juhtumit ja mõnede kuulujuttude põhjal oli „Filshini juhtum“ lihtsalt välja mõeldud näitamaks, kuidas Jeltsini valitsus oli riigi finantsidega valesti majandanud ning seega mõeldud hoopis presidendi enda halvustamiseks. Uurimine ei päädinud süüdimõistmisega ning tõde ei saada ilmselt kunagi teada.

      Teine skandaal, mis polnud avalikult illegaalne, oli 1998. aastal avalikuks tulnud Fimaco Afäär. Nimi Fimaco kuulus ühele Venemaa keskpanga tütarettevõttele Jersey maksuparadiisis ning afääriga oli seotud isikuid nii keskpangast kui valitsusest.

      Afääris ärastati suur osa Venemaa 1992. aastal Rahvusvaheliselt Valuutafondilt saadud hiigellaenust. IMFi laenu eesmärgiks oli luua suure surve all olevate pankade jaoks likviidsust ning stabiliseerida kõikuvat rubla vahetuskurssi. Selle asemel liikus suur hulk raha välismaale, väikestesse ja ähmastesse anonüümsete omanike firmadesse.

      Peaprokurör Juri Skuratov väitis, et ülekanded hirmuäratavas summas 50 miljardit dollarit СКАЧАТЬ