Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

      Suurtehingute haldamise õigus sai peagi panga tegevustest kõige kasumlikumaks. Selle võtmeks oli luba saada enda hallata riigi pangakontod ning siinkohal olid uued oligarhid, vastupidiselt Venemaa noortele kapitalistidele, edukad. Saladuseks oli, et tehingu käivitamiseks piisas, kui dokumendil oli allkiri ja pitser. Puudusid kontrollmehhanismid, mis oleksid loopinud kaikaid kodaratesse või tehingu ehtsuses kahelnud. Koostöö ettevõtjate ja kõrgel positsioonil ametnike vahel tõi kasu mõlemale poolele ning 1990ndail elasid nad sümbioosis ja rikastasid teineteist.

      Smolenskil õnnestus algusest peale saada juurdepääs Kremli administratsiooni kontodele, kuid ta polnud ainus, kes riigivõimu arvelt rikastus. 1990ndate alguses sai Boriss Berezovski (loe temast lehelt 120) kontrolli Aerofloti tehingute üle, Vladimir Gusinski (loe temast lehelt 92) kontrollis Moskva linna pangakontosid, Mihhail Hodorkovski (loe temast lehelt 160) rahandusministeeriumi omasid ning Vladimir Potanin (loe temast lehelt 110) kontrollis nii tolliametnike kui mõnede suuremate ekspordifirmade tehinguid. Aasta enne Nõukogude Liidu lagunemist pärines pool rahast, mida Venemaa pankades hoiustati, laostunud riigilt ning ka järgnevatel aastatel oli see ettevõtluse oligarhidele oluliseks kapitaliallikaks.

      Pangatehingud polnud kaugeltki riskivabad. 1993. aasta siseministeeriumi hinnangu põhjal oli lausa 85 protsendil Venemaa pankadel sidemed organiseeritud kuritegevusega. Kui pank veel ei olnud kriminaalse grupeeringu käpa all, siis võisid omanikud kindlad olla, et mõni neist hakkab neile peagi survet avaldama. Pangaomaniku ameti ohtlikkust tõendab asjaolu, et neil aastail mõrvati kümneid pankureid.

      Olles liikunud madalapalgaliselt konsultanditöölt illegaalsete importide kaudu pankade avamiseni, oli aeg küps ettevõtluse oligarhide evolutsiooni järgmiseks etapiks. Omades kapitali, kontakte ja infrastruktuuri, olid nad valmis muutma oma äritegevuse suunda ja alustama eksportidega.

      Sõltumata Venemaa oligarhide taustast oli nende ühiseks nimetajaks see, et ühel või teisel viisil kasutasid nad ära seda ainsat asja, mis Venemaal veel alles oli – riigi maavarad. Peale Nõukogude Liidu lagunemist avanes „metsik“ Ida ning nii venelased kui välismaised rikkusejahtijad võitlesid nafta ja metallide pärast.

      Äsjaavatud pangad moodustasid sellise kaubanduse aluse ning laienesid kiiresti millekski, mida me tunneme finants-tööstuslike gruppidena. Lõpuks hõlmasid need toormaterjalide firmasid, meediat ning iseäranis spetsiaalseid turvajõude, kuid tol ajal oli see piisav, et teha avanssmakseid naftatehingute jaoks oma enda või laenatud kapitaliga. Kuna riigi rahakassa oli tühjaks pigistatud oli riigi krediidipoliitika helde ning intressid väga madalad, mis tähendas seda, et kui sul olid õiged lepingud, oli riigilt odavate laenude saamine väga lihtne.

      President Jeltsin vältis instinktiivselt mistahes strateegiliste energia tarbekaupade vaba hinnakujundamist, kuigi kõik muud turud olid juba dereguleeritud. Venemaa naftahinnad olid kuni 1993. aastani endiselt keskselt allpool turuhinda fikseeritud. Ühe tonni toornafta ametlik hind võis olla isegi nii madal kui üks dollar, samas kui turuhind välismaal oli umbes sada dollarit.

      Juba Nõukogude Liidu viimastel aastatel oli raha teenimiseks kasutatud järgmist meetodit – lepinguid, altkäemakse ja väikest algkapitali kasutati selleks, et osta Venemaa naftat riigi poolt määratud hinnaga. Samu lepinguid ja uusi altkäemakse kasutati omandatud nafta müümiseks välismaal hetkel kehtiva maailmaturu hinnaga, mille eest tasuti konverteeritavas valuutas. Saadud raha kasutati, et osta kaupu, nagu näiteks arvuteid, mis smuugeldati Venemaale ja müüdi suure kasumiga maha. Seda saadud kasumit kasutati tihtipeale uuesti odavasse naftasse investeerimiseks. Nafta madal fikseeritud hind, minimaalse riskiga musta raha nõudlus ning Venemaa tehnika puudumine moodustasid peaaegu lollikindla edu retsepti.

      Näide, mis iseloomustas ühe tehinguga kübarast raha välja võlumise võimalust, oli ühe paki Marlboro sigarettide muutmine kolmesajaks. 1990. aastal maksis pakk Marlborot umbes dollari, mis võrdus mustal turul kolmekümne rublaga. Samal ajal maksis tonn toornaftat Nõukogude Liidu fikseeritud hinnaga ainult kolmkümmend rubla. Nende tehingute puhul kasutati kunstlikke paberrublasid, mille väärtus oli võrdne umbes kolmandikuga reaalse rubla väärtusest. Niisiis, kui sul olid õiged lepingud, võisid sa osta kolm tonni toornaftat – mis maksis maailmaturul kolmsada dollarit – ühe suitsupaki hinna eest.

      Itera Company oli üks edukaimaid riigi energialepingute ära kasutajaid. Ähmase omanike struktuuriga ilmus see äkitselt eikusagilt ning suutis tõusta Venemaa suuruselt teiseks maagaasi tootjaks – vaatamata asjaolule, et ettevõte asus Floridas.

      Nähtava põhjuseta sai Itera oma kontrolli alla riigi omanduses olevast Gazpromist suured gaasivarud, mõningal puhul eimillegi eest, ning see võimaldas väiksel omanike ringil gaasi kallimalt edasi müües raha kokku rehitseda.

      „Kui ma peaksin valima viie vabriku ülevõtmise ja mahalaskmise vahel, ütleksin ma, et „Olge lahked ja laske mind maha!“, arvab German Sterligov täna, peale vulgaarse Moskva uusrikka elustiili hülgamist ja askeetliku elu alustamist maal.

      See oli võimalik, sest võtmeisikutel oli ligipääs omanike registritele ja teised omanduse tõendid, mida oli varade liigutamisel lihtne uuendada. Kuid korruptsiooni skandaal avastati lõpuks ning seetõttu läks Kommunistlikul Parteil 1995. aasta riigiduuma valimistel hästi.

      Kui raha pankadesse sisse voolas, tuli see kähku pesta, et seda oleks võimalik suunata äsjaavatud ostukeskustesse ja kasiinodesse. Kiirete kasumitega kaasnes ka uus ja ekstravagantne elustiil ning peagi oli populaarne kõikidele näidata, et sinu taskus oli raha. German Sterligov oli üks esimestest, kes uusrikaste mainet määris.

      Peale keskkoolist 1980ndail välja langemist said Sterligovist ja tema vennast 1990. aastal partnerid firmas Alisa Company (millele anti nimi Germani lambakoera järgi). Alisa spetsialiseerus raskesti kättesaadavate toorainete (näiteks teatud tüüpi terased) müügile välismaale ning teenis sellega kena kopika. Sterligovi sõnul oli ta haljale oksale jõudnud omal jõul ning väitis, et tema edul pole vähimatki seost tema onuga. Aleksandr Sterligov oli nimelt olnud KGB kindralmajor. Hoolimata sellest, kas Sterligovi peaks pidama nomenklatuuri või ettevõtluse oligarhiks, oli ta 1992. aastaks saanud kahekümne viie aastasena üheks rikkaimaks Venemaa inimeseks.

      Sterligov ei teinud oma äsjaomandatud varandusest suurt saladust ning rääkis meedias väga hooplevalt oma ekstravagantsetest harjumustest. Ta tavatses öelda, et ta ei suuda kokku lugeda kõike, mida ta omab, kuid avaldas siiski, et ta oli investeerinud tuhandetesse väärtusliku maa aakritesse ning omas maailmakuulsate kunstnike teoste kogu. Sterligov loopis oma raha ning avas Moskvas „rikaste huvide kaitsmiseks“ Miljonäride Klubi ning kõike seda vaid paari kuu jooksul. Lühikese ametiaja jooksul, mil ta oli Venemaa suurim snoob, aitas ta luua moraalitu elustiili superrikaste generatsioonile matkimiseks.

      Juba 1992. aasta lõpus oli Alisa hiilgeaeg möödas. Ametivõimud olid hakanud selle tegevusi detailselt kritiseerima ja teada saanud, kuidas firma oma lepinguid täitis. Peagi oli Sterligovi varandusest järel vaid mälestus. Mees ise väitis, et ta raiskas oma raha erinevatele projektidele ära, sealhulgas 2004. aasta valimiste kallile ja edutule kampaaniale.СКАЧАТЬ