Oligarhid. Claes Ericson

Чтение книги онлайн.

      Viimaste ebakindlate Nõukogude Liidu aastate jooksul teenis Fridman oma algkapitali organiseerides diskosid ja asutades teatripiletite müügi eraagentuuri. Süsteem toimis nii, et mõned tema kaastudengid seisid öösel järjekorda ja ostsid populaarsete etenduste piletid ära, mis müüdi siis suure kasumiga maha, kui ametlikust müügipunktist piletid otsa oli saanud. Nagu ka Fridmani aknapuhastusfirma, ei olnud selleks ettevõtmiseks vaja suurt algkapitali vaid lihtsalt soovi teha pikki töötunde.

      Kui Fridman oli oma esimesed rublad teeninud, hakkas ta importima asju, mida venelased igatsesid – sigarette, parfüüme ja arvuteid. Kliente leida oli lihtne, kuid esmatähtis oli vältida politseid ja KGBd.

      Need tegevused olid Fridmani viisiks tervitada riigis kapitalismi. Kuigi kommunism polnud 1980ndate lõpus veel päriselt surnud leidis ta, et venelased „elasid juba turumajanduses.“

      Järgmine samm oligarhide manuaalis oli avada pank, mida Fridman tegi 1991. aasta jaanuaris koos Nõukogude väliskaubanduse ministri Pjotr Aveniga, kes oli ka oligarhi Boriss Berezovski hea sõber. Aven oli üks esimestest noortest reformaatoritest, kes vahetas pooli ja tuli valitsusest ärisse. Lõpuks kasvas Alfa Bank, mille ta koos Fridmaniga asutas, Venemaa suurimaks erapangaks, mis tuli 1998. aasta kriisist edukalt välja.34

      Liidu lagunemine 1991. aasta lõpus ei tähendanud Fridmani jaoks suuri muutusi, vaid oli loomulikuks sammuks pidurdamatus protsessis, mis juba käimas oli. Olles uue panga omanik ja omades head sõpra valitsuses, avanesid talle uued äritegemise võimalused. Veel enne Nõukogude Liidu lagunemist oli impordile lisandunud märkimisväärselt kasumlikum tegevus – nafta eksport.

      Ekspordist saadud kasum oli vajalik, kui aastal 1992 algas massiline erastamine ning see investeeriti kiiresti odavatesse firmadesse. Fridmani katusorganisatsiooni kuulusid peagi mitmed ettevõtted. Kesksel kohal olid maavarad, kuid Fridmanist sai üks nendest ettevõtluse oligarhidest, kellel oli laialdane ampluaa. Tema varad ulatusid telekommunikatsiooni- ja ehitusettevõtetest kuni Venemaa ühe suurima supermarketite ketini. Aeg-ajalt ostis Fridman ka osakuid ettevõtetes, mille kohta ta teadis välismaiseid investoreid huvitatud olevat, ning müüs need hiljem hea kasumimarginaaliga maha.

      Osanikuna oli Fridman alati karmikäeline, iseäranis suhetes välismaiste partneritega. Tema suhe Briti kontserniga BP oli täis konflikte ning sama võib öelda ka tema ärisuhete kohta Skandinaavia telekommunikatsiooniettevõtetega Telia ja Telenor, millega seoses on pidevalt üles kerkinud mitmed omandiküsimused. Teisalt, Rootsi MTG on suutnud hoida head partnerlussuhet Fridmaniga ühises omanduses oleva Venemaa telekanali STS suhtes.

      Eraelus hoiab Fridman üsnagi madalat profiili. Ta ei avalda kunagi oma mõtteid poliitilistel teemadel ja annab ajakirjanikele väga harva intervjuusid. „Ma ei püüa poliitikat mõjutada ja see pole kunagi olnud minu huviks,“ märkis ta, tunnistades, et see on olnud tema edu üheks oluliseks põhjuseks. Paljud teised oligarhid nõustuvad temaga vaikides.

      DOLLARITE NÕIDUMINE

      „Meie kompassiks on kasum. […] Meie iidoliks on Tema Majesteet Kapital. […] Meie eesmärgiks on saada miljardärideks. […] Mees, kes suudab muuta ühe dollari miljardiks, on geenius.“

      Puudu oli adekvaatne reguleeriv raamistik ning finantsinstitutsioonid ning nõrk riik oli täielikult tugevate ja kiirete neokapitalistidest mängijate kätes. Venemaa oligarhia (mis tähendab „väheste võim“ ja tuleneb kreekakeelsetest sõnadest oligos („vähe“) ja arhke („juhtima“), milles väiksel inimeste grupil õnnestus enda kätte saada kontroll peaaegu terve riigi üle, oli sündinud. Venemaal tutvustas oligarhia ideed 1992. aasta oktoobris esmakordselt Mihhail Hodorkovski, kui tema pank Menatep pakkus oma teenuseid „majanduslikule ja tööstuslikule oligarhiale“. Klientidelt eeldati vähemalt kümne miljoni dollari suurust varandust ning uusi kliente vooris pidevalt panga uksest sisse.

      Fookuses oli kiire raha. Venemaa ei olnud veel valmis püsivamateks ärimudeliteks. Hodorkovski on hiljem öelnud, et tema kõige olulisemaks edu faktoriks oli „leida üles ja ära kasutada seadusandluse mõrad“. Paljudel puhkudel nimetas Ungari-Ameerika ärimees ja filantroop George Soros uusi superkapitaliste „röövparuniteks“, kuid nii Jeltsin kui Soros moodustasid sellegipoolest tihedad sidemed äsja sirgunud oligarhidega.

      Riigi ametiisikutel olid ka mõjukad põhjused, miks mistahes seaduserikkumistega mitte tegeleda, vaid keskenduda hoopis oma osa kättesaamisele. Kuigi enamikel oligarhidest puudus Kommunistliku Parteiga ametlik side, vajasid nad kõik vähemalt alguses teatud „tuge“ partei aparatšiku’telt, kelle käes oli endiselt formaalne võim.

      Oligarh Boriss Berezovski oli üks nendest, kes suutis kõige edukamalt ühendada isikliku suhte ühe suure riigiettevõtte punadirektoriga ja ligipääsu Venemaast väljaspool asuvale finantssüsteemile. Juba 1992. aastal liitus ta suure autotööstuse Avtovaz juhi Vladimir Kadannikoviga.

      Ühendatud jõududega suutsid nad ettevõtte kasumist tühjaks pumbata.

      Tootmise müügist eraldamises oli suur potentsiaal. Skeem põhines sellel, et sarnaselt teiste riigiettevõtetega sai ka Avtovaz riiklikke finantstoetusi, sest Kreml oli peatanud riiklikud toetused ainult eraisikutele. Sellest hoolimata teatas Avtovaz 1990ndate esimeses pooles kroonilisest puudujäägist sest selle kasum läks juhtivate isikute kontrolli all olevatele eraldiseisvatele äriettevõtetele. Protsess sai jätkuda tänu sellele, et riigiettevõte ei saanud pankrotti minna. Esimese Vautšerite Fondi omanik Mihhail Kharšan tegi skeemist ülevaatliku kokkuvõtte – „Venemaa tingimustes ei ole vahet otsesel omandusel ja kaudsel kontrollil. Kui sa kontrollid ettevõtet, juhid sa selle tehinguid.“

      Ilma otsese omanduseta vajad sa kogu ringiliikuva raha haldamiseks siiski spetsiaalseid ja tihti keerukaid ettevõtte struktuure. Kõiki tekkivaid oligarhe iseloomustas see, et nad olid väga kiired ja loomingulised kohe, kui Venemaa finantsturg lõdvenema hakkas. Saadud raha suunati riigist välja nii kiiresti, kui see inimlikult võimalik oli, peamiselt vähendamaks selle kaotamise riski, kuid samuti maksudest kõrvale hiilimiseks.

      Peale 1988. aastat oli Nõukogude keskpangast Gosbank järel vaid mälestus, sest väike ning näiliselt kahjutu Kooperatiivide seaduse muudatus võimaldas äkitselt kõikidel panku avada. 1990. aastal oli finantssektor täielikult reguleerimata ning panga litsentsi saamiseks polnud tarvis muud kui 75000 dollarile võrdväärset summat. Selleks ajaks, kui Nõukogude Liit kokku kukkus, oli riigis avatud peaaegu 1400 panka.

      Aleksandr Smolenski jätkas Venemaa ärieliidi juhtimist, kasutades teenitud raha Stolitšnõ Bank avamiseks aastal 1989, mis oli üks riigi esimestest pankadest (järjekorras 64., kui täpne olla). Hoolimata pidevatest probleemidest Gosbank audiitoritega, avas Stolitšnõ Bank kontoreid üha uutes linnades.

      Kuid Smolenski ei jahtinud erakliente. Üheks viisiks, kuidas oma pankade jaoks kapitali saada, oli võtta keskpangast laenu, mille intressimäärad olid hüperinflatsiooniga Venemaal negatiivsed. Aastal 1993 oli aastane intressimäär näiteks 7 ning inflatsioonimäär 25 protsenti – ühes kuus! Hõlbus tulu oli käega katsutav, kui laenatud rublad õnnestus vahetada millegi sellise vastu, mis ei kaotanud laenu perioodil oma väärtust, nagu näiteks konverteeritav valuuta või auto, ning see omakorda enne maksetähtpäeva jälle rubladeks vahetada. Selleks ajaks oli inflatsioon laenujääki märkimisväärselt vähendanud.

      Seetõttu СКАЧАТЬ