Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ riietatud vähevärvikasse ja seega ka vähemoekasse villa, puuvilla ja nahka, mitte siseilmlastele omastesse kirevatesse sünteetilisest kiust riietesse. Selge see, mõtles, Karl, uusasunikel pole ei üliühenduse ega riiete jaoks lihtsalt raha.

      Kuid oli ka teistsuguseid, sõna otseses mõttes värvikamaid kujusid: neoonroosade juustega valges lateksülikonnas noormees jõi närviliste lonksudega espressot, heitis pidevalt kiireid pilke teistele külastajatele ja varjas käega suud, kui ta arvutile järjekordse käskluse andis. Siniseks värvitud bakenbardide, vikerkaarevärvi vesti ja tumerohelisest nahast põlvpükstega mees uuris pingsalt enda ees hõljuvat kuvarit, hoides üht kätt kõrva ääres ja rääkides vaheldumisi mikrotelefoni ja arvutimikrofoniga. Ning kohvikuleti ääres seisid kaks palgasõduri välimusega hõbedastes ülikondades kiilaspäist, äravahetamiseni sarnast tüüpi. Karl teadis neid, need olid Mawarranah’ Võitlejad, kloonitud palgasõdurite, niinimetatud GMO-sõdalaste armee. GMO-sõdalased võisid küll siseilmades olla keelatud, kuid välisplaneetidel peeti kõige puhul, milleks teadus, tehnika ja inimvaimu nutikus võimeline olid, eetikat isegi mitte sõnakõlksuks. Pigem kurioosumiks.

      Ilmselt ootavad siin järgmist ülesannet, mõtles Karl hõbedases riietuses kiilaspäid vaadates ja meenutas Gothial kuuldud uudiseid ägenevatest lahingutest Barnardi Tähe ümbruses. Huvitav, kelle poolel nad võitlema hakkavad – kas Maa ja Marss viskavad edu nimel oma põhimõtted nurka ja palkavad GMO-sid või on neil meestel juba salakaubakuningatega sõlmitud lepingud taskus?

      Paar arvutit olid vabad. Karl istus ja tänas õnne, et kuigi sidefirmad olid juba ammu kuulutanud interneti planeetidevahelises suhtluses mõttetult vananenuks ja aeglaseks ning investeerisid üliühendusse, polnud see aeglane sidekanal oma tähtsust vaesema ja kahtlasema rahva jaoks minetanud. Internet oli mugav, odav ja anonüümne, samas kui üliühenduse kabiini ronides jätsid sa endast maha sellise elektroonilise jalajälje, et see välistas tehnika tulevikuks kutsutava sidepidamisvahendi kõigile, kel oli midagi varjata. Ja muidugi oli see ka kallis.

      Karl pani mikrofoniga varustatud kõrvaklapid pähe, logis oma postkasti ja lasi arvutil arvuka rämpsposti või lihtsalt ebaoluliste kirjade seast otsida midagi, mis võis puudutada instituudis toimunut. Ka seda leidus postkastis küllaga ja mitte kõik polnud rõõmustav.

      “Karl, sa vana siga!” algas kiri, mille saatja oli adressaadi õpingu-, hilisem töökaaslane Mortimer, “Sa tegid tühjaks professori krediitkaardi! Ma ei tea, kuidas sa selle enda kätte said, aga me lasime kaarti jälitada ja teame täpselt, et see oled sina. Tegin juba politseisse avalduse. Mitte, et ma oleks ainuke, kes sind taga ajab, aga lihtsalt, et asi selge oleks. Ja seda kirja ära võta mitte kui vabandust või hoiatust, vaid kui džentelmenlikku teadaannet. Et sa ei arvaks, et ma olen sinusugune sitapüks.”

      Karl sulges kirja ja vajutas muigvelsui käsklust “Kustuta!”, meenutades, et ülikooliajal oli Mortimeri hüüdnimi olnud Orikas. Kuid muie kadus Karli suult, kui ta uuris, mis tal postkastis veel olulist on. Tõsinedes avas ta järgmise sõnumi. Viisakale algusele “Lugupeetud härra Harak!” järgnes üsna karmis toonis teadaanne, milles tal paluti võtta ühendust uurija selle-ja-sellega ning tulla esimesel võimalusel politseisse ütlusi andma seoses “intsidendiga Euroopa TA ksenobioloogia instituudis”. Koostööst keeldumise korral lubati rakendada sundtoomist ja oma korterist soovitati Karlil mitte lahkuda. Kiri oli dateeritud kuus päeva tagasi, kui tema ja Maria olid juba Gothiaga teel Kuala Lumpuri süsteemi poole. Tehniliselt võttes pole ma teinud midagi valesti, mõtles Karl, saades ometi aru, et ilmselt edutatakse ta tagaotsimiskuulutustest peagi tunnistaja staatusest uurimisest kõrvale hoidva kahtlusaluse omasse. Kui seda juba tehtud pole.

      Tõeliselt šokeeriv oli aga kolmas teade, mille saatjaks oli professor Copou erasekretär, Karlisse ikka emaliku hoolitsusega suhtunud vanem daam.

      “Kallis Karl!” kirjutas ta, “Ma ei tea, kus sa oled ja kas sa oled kurba uudist juba kuulnud, aga meie armas Mihai on surnud. Ma tean, et said temaga vist lausa samal päeval kokku, kui kogu see kole lugu alguse sai. Aga ma tean ka, et sa oled ikka olnud hea poiss. Veel pühapäeval, enne kodunt lahkumist, kiitis ta sind ja ütles, et on alati arvanud, et sa tead mida sa teed, ja et nüüd on lõpuks ka tulemused näha. Tema enese sõnad. Ja nüüd teda pole.

      Minu juures jõudis juba käia ka politsei. Hirmus viisakad mehed olid, aga salalikud ka. Küsisid sinu kohta. Mina siis ütlesin, et mina tean, et Mihai hoidis sind väga ja sina pidasid temast ka väga … Küsimustele ei tahtnud need mehed ise kohe üldse vastata. Politsei ja arst ei ole mind veel professori juurde lubanud, aga kirjas, mis ma haiglast sain, öeldi, et põletushaavad. Et Mihai suri põletushaavadesse. Oh, ma kohe ei tea, mida öelda! Ometi uudistes räägiti nüüd juba ka mingist rünnakust, mingist segadusest. Ei tea kohe, mida sellest kõigest arvata!

      Sina, kallis Karl, ole aga tubli ja kui juba meie armas Mihai teadis, mida sa teed, siis usun minagi, et sa tead, mida sa teed.

      Brasemannil pidid ka rasked põletushaavad olema, aga see ei pidanud eluohtlik olema. Nii et ehk saab temaga varsti rääkida. Vahest oskab ta midagi vaese Mihai kohta öelda. Sina hoia ennast!”

      Sina hoia ennast. Karl kordas mõttes neid suure soojuse ja kaastundega kirja pandud sõnu ning tundis ennast naeruväärsena. Mis suur seiklus, küsis ta endalt. Mis täiel rinnal elatav elu? Karl mõistis, et ta oli viimased tunnid elanud mingis ulmas, mis pärines lapsepõlve seiklusraamatutest ja 3D-rämpsust, mida ta, silmad punnis nii tollal kui ka viimastel aastatel söögi alla ja peale vahtinud oli.

      Karl tundis teravalt, et pole mitte ainult enda elu raisanud, vaid selle kaudu seadnud ohtu ka teiste elud. Copou suri minu pärast, mina segasin ta sellesse jamasse, ütles Karl iseendale ning tundis, kuidas pisarad tungivad silma ja ta ei saa selle vastu mitte midagi teha. Ta toetas pea lauaservale, kattis näo kätega ja tajus, et ei jaksa, et ta tõesti ei jaksa. Ei jaksa kanda talle pandud vastutust, ei jaksa aru saada maailmast, mis näis üha kiirematel tuuridel pöörlevat, ega jaksa olla silmitsi iseenda – lihtsalt kaotajaga, kes on kistud millessegi, millest tal aimugi pole. Asi, mis veel mõne tunni eest oli tundunud põneva seiklusena, tagasipöördumisena tõelisse ellu pärast mitut aastat virelemist ja näruste juhutööde tegemist, oli muutunud selleks, mis see ilmselt algusest peale oligi – õudusunenäoks. Võimalik, et kellegi teise omaks, kuid ikkagi selliseks, kus ka Karlil oli oluline ja erakordselt ebameeldiv roll: kaotaja roll, selle tegelase roll, kes ei saa hakkama ja kelle näite najal saavad teised tunda oma tugevust.

      Karl lasi pisaratel mõne hetke voolata ja enesehaletsushool end uhtuda, pühkis siis silmad varrukasse, nuuskas nina ja sulges postkasti. Kolanud internetis natuke aega ringi, leidis ta ühe Hii-Roo Neljateistkümnele registreeritud tasuta meiliserveri kodulehe, lõi seal Alexios Komnenose nimele meiliaadressi – lootuses, et Leale meenub Bütsantsi ajaloo eksam, milleks nad kunagi koos õppisid – ning dikteeris lühikese ja kohmaka kreekakeelse teate, ülikooliajal õpitut suure vaeva ja rohkete vigadega meelde tuletades. Karl ütles nimesid nimetamata, et professor on surnud, et tema Mariaga jõudis KL Kahele ja et tal pole õrna aimugi, kuidas edasi. Või kuhu edasi.

      Karl lootis, et tema nappidest ja loodetavasti võõrastele piisavalt arusaamatutest ridadest ei selgu, kui meeleheitel ta on, kuid samas ei tahtnud ta olukorda ilustada: ta oli kodust valgusaastate kaugusel, käekõrval rase laps ja ise sisuliselt tagaotsitav. Karl lootis, et Lea saab kirja paari päevaga kätte ja saadab kohe ka vastuse, kus annab mingitki praktilist nõu. Samas, millist nõu ta oskab anda?

      Ta ohkas, võttis klapid peast, tõusis ja jalutas hotelli tagasi. Noormees vastuvõtulauas küsis kohe, ega ta interneti osas ümber pole mõelnud, kuid Karl ei viitsinud naljatleda ja kõndis vaikides liftide poole. Toas ootas teda Maria, kes oli lohistanud ühe tumesinise tugitooli akna alla ja silmitses sealt taevas kihavat õhuautode voogu.

      “Neid on siin nii palju. Rohkem kui Maal. Ja Sofial pole ühtegi,” lausus ta, hääl kauge ja igatsev, kui Karl tema kõrvale seisma СКАЧАТЬ