Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kas just nemad soovitasid Maria vanematel tüdruk Leaga kaasa saata, seda ei saanud Karl enam teada. Neiu tõmbus ülejäänud reisipäevadeks iseendasse, suure osa ajast magades või teeseldes magamist ning süües vaid palukesi toidust, mida Karl süstiku bistroost kajutisse tõi.

      Viimasel reisipäeval Maria siiski elavnes veidi. Ta käis koos Karliga illuminaatoritekil vaatamas üha lähenevat Kuala Lumpur Kahe rohekassinist ketast ja rääkis natuke Sofiast: selle pikkadest külmadest talvedest ja kirjust sügisest, metsasügavuses luuravatest ohtlikest kiskjatest, kellest Karlile oli meelde jäänud ainult nimed: nelikael ja põhjalõvi ning mägedes pesitsev, sünge varjuna puude kohal jahti pidav kaljuankur. Viimane oli neiu kirjelduse järgi segu lendleemurist ja nahkhiirest, ainult mitu korda suurem. “Ta võib inimese ära viia!” oli Maria ise kinnituseks noogutades Karlile seletanud, tundes ilmselget uhkust oma koduplaneedi üle, mis võis olla küll väike ja kõrvaline, kuid mille kiskjaid teati kogu asustatud ilmaruumis.

      Karl sai Mariat kuulates aru, et välisilmade inimeste arusaam elust on üldse üsna erinev sellest, mida tema oli õppinud harjumuspäraseks või normaalseks pidama. Maria jutustas talle veritasust ja meeste kombest pidupäevadel või kõrtsiõhtutel vigastustega lõppevaid rusikavõitlusi pidada, rääkides sellest kõigest, kui millestki igapäevasest, võib-olla isegi veidi igavast. Pole siis ime, mõtles Karl, et nad oleksid valmis ka süütu lapse ja selle vanemad lintšima. Kuid justkui lugedes mehe mõtteid, seletas Maria, et ta ei heida külarahvale ette nende veriseid plaane.

      “See on alati nii olnud,” oli tüdruk seletanud, vaadates nende kohale kerkivat ja üha hiiglaslikumaid mõõtmeid võtvat Kuala Lumpur Kahte, “et kõik peab jääma nii, nagu on, või üldse mitte jääma.”

      Selle kohta ei olnud Karl osanud midagi öelda. Ta lootis ainult, et saagu, mis saab – tüdruk ei pea enam kunagi sellesse jubedasse kohta tagasi minema ja unustab loodetavasti aja jooksul ka Sofia julmad kombed ja tagurlikud tavad.

      Nad kõndisid läbi Kuala Lumpuri troopiliste taimedega palistatud tänavate ja imetlesid kahele poole teed jäävaid atraktsioone: bordelle meenutavaid restorane ja restorane meenutavaid bordelle, porno-, erootika- ja igale võimalikule fetišile, fantaasiale ja sättumusele orienteeritud 3D- ja 4D-kinosid, nii väikeseid, keskmiseid, suuri kui ka hiiglaslikke. Nad vaatasid üüratuid kasiinosid, poekesi, poode ja kaubamaju, mis müüsid kõike alates elusloomadest ja käsitulirelvadest ning lõpetades laste mänguasjade ja vannitoasisustustega, Tai, Malai, Vietnami, Hiina ja Jaapani massaažisalonge, Türgi, Soome ja Vene saunu, Ameerika ja Argentiina steakhouse’e, inglise teetube ning ridade kaupa Kagu-Aasia kopitiam’e. Jälgides aeg-ajalt enda kõrval sammuvat Mariat, tundus Karlile, et nähtu süstis tüdrukusse, kes ilmselgelt ei olnud mitte midagi niisugust enne näinud – ime tegelikult, et ta iseseisvalt Maale jõudis – veidi rohkem elu sisse.

      Karl, kes isegi polnud kunagi midagi päris sellist näinud, oli üllatunud, et provintslikult põllumajandusplaneedilt pärit tüdruk end Kuala Lumpuril ilmselgelt hästi tundis. Võib-olla on see ka lihtsalt kergendus, vabanemine hirmust, oletas Karl, kuid põhimõtteliselt oli tal ükskõik. Tal oli hea meel, et Mariale siin meeldis, ning ta noogutas kaasa, kui Maria osutas kasiinode värvilistele reklaamtuledele, ja naeris, kui tüdruk jooksis vaateakna juurde, mille taga kari pisikesi neoonvärvilisi leemureid puuris ringi jooksis ja akrobaatilisi mänge mängis. Ise jälgis Karl hämminguga majade rõdudel seisvaid prostituute, kes näisid olevat riietatud lihtsalt valgusesse, mis muutis värvi, kord rohkem paljastades, kord varjates nende ilmselgelt geneetiliselt modifitseeritud kehasid, pakkudes midagi neile, kes tahtsid saada korraga nii meest kui ka naist, ja neile, kelle meelest kaks rinda olid ilmselgelt liiga vähe.

      “Ilus poiss, kas sulle meeldib, mida sa näed?” hüüdis üks umbes kahe meetri pikkune, siredate säärtega, kärtspunase ihu ja peadligi kammitud süsimustade juustega naine Karlile rõdurinnatiselt alla kummardudes, libistas kätega üle rinnaesise, ning hetkeks kadus seni teda katnud värvidemäng, paljastades ta enese punase ihu, millest kasvas välja kuus rinda. Karl pööras pilgu kiirelt ära ja teda valdas kergendus, et Maria tundis parasjagu huvi teises tänavaservas pilli mängiva kääbusteansambli vastu, kelle umpa-umpa-stiilis muusika taktis paar ruudulistesse lappidesse riietatud kääbustüdrukut kummalist tantsu lõid. Ta astus ka ise lähemale, tegemata välja punase naise hüüetest.

      “Mu daamid ja härrad! Tuan-tuan dan puan-puan!” karjus ilmselt kääbustebändi mänedžer – violetses frakis ja läbihigistatud punaste mummudega kollases särgis mustanahaline mehike –, joostes ansamblit kuulavate inimeste vahel ja kogudes raha frakiga sama karva torukübarasse.

      “Teile esinevad üle galaktika kuulsaimad väikesed pillimehed! Nad on mänginud Maal, nad on mänginud Marsil, nad on lahutanud kurbade teadlaste meelt Adirondackil ja rõõmustanud kaevureid Carbonial ja nüüd on nad siin, Kuala Lumpur Kahel! Rahvas rõõmustage Väikeste Vembumeeste üle!”

      Seda, et tegu on Väikeste Vembumeestega, kinnitas ka bändi taha majaseinale toetatud päevinäinud plasttahvel. Karli meelest oli muusika nõme, meenutades ähmaselt kooli rahvatantsuringi, aga Mariale näis see meeldivat. Ta vaatas heldinult iseenda esitust ilmselgelt nautivaid violetsetes frakkides viiuldajaid, klarnetiste ja trummilööjat ning keskendunult paaristantsu vihtuvaid tüdrukuid. Karl heldis omakorda sellest pildist, koukis taskust ühe väiksema rahatähe ja ulatas selle Mariale, et viimane saaks jätkuvalt “Mu daamid ja härrad! Tuan-tuan dan puan-puan!” röökivat rahakogujat rõõmustada. Maria panigi lahke naeratusega sedeli torukübarasse ja pöördus siis koos Karliga minekule.

      Iga sammuga paistis rahvamass suurenevat, see ummistas täielikult laia, peaaegu väljakumõõtu tänava, mille servi palistasid nüüd juba pilvelõhkujakõrgused majad. Jälgides tänaval inimesi, kes paistsid kandvat valdavalt erkudes värvides ja värviliste tehissulgede või helendavate tulukestega ehitud riideid, vaatas Maria esimest korda Karliga veedetud nädala jooksul kriitilise pilguga oma rõivastust. Ka Karl mõtles juba teist korda pärast KL Kahel maandumist oma riiete peale, kuid veel rohkem tegid talle muret tüdruku omad: kulunud kitsenahksed püksid ja igivana moe järgi kord rohekalt, kord sinakalt veiklev kampsun pole just miski, mida säärases metropolis kanda. Eriti veel, kui eesmärk on jääda märkamatuks. Ta lubas Mariale, et nad lähevad ja ostavad talle järgmisel päeval uued riided – midagi tavalist, kas kunstsulgedega kostüümi või isemuutvate värvidega püksid ja tulukestega topi või midagi muud sellist, mida igast noortepoest soodsa hinnaga saada võiks. Esialgu tahtis Karl aga jätta Maria hotelli ja otsida üles mõne internetikohviku, et Leaga ühendust võtta. Laevas ei olnud ta julgenud seda teha, et oma asukohta mitte reeta – kui kodust saadetud meil ei olnud neid juba paljastanud! –, kuid hiidplaneedi hiidlinn tundus piisavalt anonüümne.

      Nii jättiski Karl tüdruku hotelli ja lubas kohe pärast tagasitulekut Maria sööma viia. Tundus, et uude keskkonda sattumine oli pannud neiu vähemalt osaliselt unustama keerulist olukorda ja võib-olla senisest rohkem Karli usaldama. Lõppude lõpuks tõin ma ta ju siia, ilma et midagi oleks juhtunud, ilma et keegi – kaasa arvatud mina – oleks talle haiget teinud, mõtles Karl mööda hotellikoridori paksu vaipa astudes.

      Vastuvõtulauas pakkus noor tumedanahaline malahhiitrohelises mundris teenindaja talle hotelli tipptasemel 3D-üliühenduskabiini, videotelefoni ja ka “iseenesest vanamoodsat, aga parimat võimalikku sidekiirust võimaldavat” internetti, kuid Karl jäi endale kindlaks, soovides leida internetikohvikut kuskil väljaspool majutusasutust. Noormees sügas korraks oma moekaid, kuigi Karli meelest jälgi välimusega juuspeeni vuntse ja nimetas siis paar aadressi.

      “Kvartali kaugusel, mitte rohkem,” seletas ta. “Aga ärge tulge pärast kurtma ühenduse kiiruse üle! Meie oma vastu sellised kohad ei saa!”

      Karl tänas naeratades ja lubas, et ei hakka kurtma. Kohviku leidis ta üles ruttu, see oli paar tänavavahet edasi nii kasiino kui ka bordelli ülesandeid täitva maja poolkeldrikorrusel. Jottabait vastas igati Karli ettekujutusele välisilma СКАЧАТЬ