Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

      “Sul polegi relva?” küsis naine, kui Karl vannitoast väljus, mustad püksid jalas ja valge kortsus T-särk seljas.

      Kiire töö – ta on juba jõudnud mu asjad läbi otsida.

      “Ei, ei ole, proua …”

      “Proua?” muigas naine. “Mu nimi on Omina ja ma olen üllatunud, et sa jõudsid nii kaugele täiesti paljaste kätega. Muljet avaldav.”

      “Omina?”

      Karl ei saanud aru, kas see on ees- või perekonnanimi.

      “Kas te viite mind nüüd jaoskonda?”

      “Miks ma peaksin küll seda tegema? Ma ei ole politseinik ja nii palju kui ma tean, ei tunne ka Kuala Lumpur Kahe politsei sinu vastu huvi. Vähemasti veel mitte. Nagu võib-olla kuulnud oled, on neil omal muid muresidki küllalt: piraadid Luciuse Sadamast, Barnardi Tähe sõda ja mingi nakkushaigus …”

      “Ei ole politseist? Aga mis te siis minu toas teete?”

      “See kõlab võib-olla ebausutavalt, aga ma tulin sind aitama,” vastas Omina.

      “Ma tahan, et te kohe lahkuksite! Ma tahan tagasi koju sõita, politseiga asjad ära klattida ja ma tahan enda elu tagasi.” Karl tundis endas viha kerkivat, ta astus toaukse juurde ja avas selle. “Välja! Nüüd! Kohe!”