Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kohe hakkab kuskilt kostma signalisatsiooniheli või kuuleb ta sammumüdinat. Ei kumbagi. Karl tõmbas jalad šahti tagasi, pööras end ukerdades ringi ja vaatas välja – nad olid instituudi pargipoolsel – metsistunud pargi, jumal tänatud! – küljel, kus maapind tõusis ja hoone esimene korrus jäi mäenõlva sisse, teisest korrusest sai aga esimene.

      “Meil on vedanud,” teatas Karl, kui nad olid jõudnud maapinnast napi kahe meetri kõrgusest avausest alla.

      “Miks?” küsis tüdruk, mehele oma mandlikujuliste silmadega pingsalt otsa vaadates.

      “Esiteks, su sõbrad võtsid ilmselgelt signalisatsiooni maha.”

      “Nad pole mu sõbrad.”

      “See oli nali.”

      “Nali,” kordas tüdruk kaugusesse vaadates. Karl tundis end kõhedalt, viipas siis aga instituudi aia poole ja lausus: “Ja teiseks, me oleme vähekäidavas kohas. Seal, nende põõsaste juures on värav. See on lahti. Lähme sealt välja ja edasi on juba lihtne.”

      Tüdruk noogutas ja nad lippasid värava suunas, hoides tihedalt kasvavate hõbenulgude ja nende vahele istutatud ebaküdoonia- ja lumemarjapõõsaste vahele. Nad ei vaadanud kordagi selja taha ega märganud seetõttu instituudi teisest tiivast tõusvat musta suitsu. Ka ei kandunud nendeni sinna saabuvate politsei-, kiirabi- ja tuletõrjeautode sireenid.

      “Maria,” ütles Karl, kui oli tüdruku ettevaatlikult kõrvaltänavaid mööda oma korterisse toimetanud ja päevinäinud diivanile istuma pannud, “sa tead, et ma ei taha sulle halba, eks?”

      “Ma tean, Lea ütles nii,” vastas neiu ja Karl mõtles, kuidas seob teda nüüd see tüdruk naisega, keda ta polnud viis aastat näinud. Ta vaatas Mariale tõsiselt otsa ja kinnitas:

      “Lea, kes sind siia saatis, on minu väga-väga hea sõber.”

      “Jah, ta rääkis.”

      See vastus ei rahustanud Karli kuigivõrd. “Lea on minu väga hea ja väga vana sõber,” kordas ta üle, “ja kui tema saadab oma sõbra minu juurde – Lea on ju sinu sõber, eks?”

      Tüdruk noogutas ja Karl jätkas: “Kui tema saadab oma sõbra minu juurde, siis teen ma kõik, et tema sõpra kaitsta ja aidata. Sa ju nägid, ma aitasin su siia. Ja ma aitan sind ka edasi.”

      Tüdruk noogutas jälle, Karli küll lõpuni veenmata, kuid mees tundis, et enamaks pole ta suuteline. Ta polnud kunagi naistega hea ega osav olnud. Ega lastega. Ega rasedate lapsnaistega. Karl ohkas ja tõusis.

      “Selge on see, et me peame su kuidagi mujale toimetama. Siin ei ole ohutu … mulle tuleb see kõik ootamatult. Tegelikult pidin õhtul külla minema …” Viimase lause ütles Karl küll rohkem iseendale kui Mariale, mõeldes, et see pole samas esimene kord, kui ta Kata juurde ei jõua. Tõsi, esimene kord, kui põhjus pole teleka ees või kõrtsis istumises.

      Karl kõndis veidi edasi-tagasi ja peatus siis eneselegi üllatuseks peegli ees. Kartulikoore värvi salkus ja väljakasvanud juuksed, õhukese traatraamiga ümmargused prillid, ajamata habe, must lukuga sünteetiliselt materjalist jakk ja püksid, veidi irvitavate ninadega paksu tallaga ammu moest läinud vanaroosat värvi saapad.

      Karl taipas, et käib juba viimased viis aastat ühesuguste riietega, neist viimased kaks ka mitte lihtsalt ühesuguste, vaid ühtede ja samadega, ja küsis endalt, kas 35-aastaselt poleks aeg hakata juba täiskasvanu moodi välja nägema? Mitte tingimata nagu Copou oma paar sajandit vana lõike järgi ülikondades, aga miks mitte nagu täiskasvanu: näiteks helesinises pintsakus, valges särgis, rohelistes pükstes. Maria isa mõõtu ma praeguses kostüümis küll välja ei anna, mõtles Karl, olen pigem luuserist kosmosepiloodi – või siiski abipiloodi – moodi, kes tüdruku paksuks pani, ironiseeris ta, kuni teda äratas Maria küsimus.

      “Mis sa ütlesid?” palus ta tüdrukut korrata.

      “Mis see mees sulle andis?” küsis Maria, hääles viimaks ometi ka mingi tunne – kannatamatus, nagu Karlile näis.

      “Ah, mis?” ei saanud Karl ikka veel hästi aru, sammudes edasi-tagasi mööda oma ühetoalise korteri raamatuid täis tuubitud tuba ja mõeldes, kas arvuti sisse lülitamine ja Leale meili dikteerimine on mõistlik või mitte. Ka üliühendust pidi võtab sõna saatmine vähemalt päeva – eeldusel, et Sofial üldse vastavat teenust pakutakse. Ja igal juhul läheks ka nii vastuse saamiseks teist sama kaua. Meiliga võib aga asi võtta kuni nädala.

      “Kes need olid?” küsis ta Marialt, nagu see kõik ei puutuks vähimalgi määral temasse. Ei peaks ju kõigi loogikareeglite järgi puutuma, eks?

      Vastamise asemel vaatas Maria Karli tuima pilguga ja kordas hoopis oma küsimust: “Mis see mees sulle andis?”

      Karl raputas pead ja, torganud käe taskusse, võttis sealt plastkaardi. “Pangakaardi,” kostis ta vaikselt.

      “Kas raha?”

      “Jah, raha,” vastas Karl, mõeldes ähmaselt, et ilmselt puudub Sofial internetipangandus ja koos sellega ka elektrooniline raha. Ja koos sellega, taipas ta, ilmselt ka üliühendus ja kiire võimalus Leaga ühendust saada.

      “Mis professor mulle lahkudes ütles?” küsis ta, teadmata, kas pöördub Maria poole või mõtleb lihtsalt valjult.

      “Et sa tead, kuidas seda kasutada.”

      “Hm, tean või?”

      Ja ühtäkki meenus talle, et teab muidugi, sest see polnud professori isiklik kaart, vaid tema töörühma oma. Sellesama töörühma, kuhu Karlgi kunagi kuulus ja kust ta sunniti lahkuma pärast oma õnnetut ettekannet telliskiviarhitektuurist Marsil. Kuid kaardi PIN-koodi ta mäletas. Kuidas ta saanukski seda unustada, oli ta selle ju ise välja valinud, kui professor oli kurtnud, et ei suuda kunagi seosetuid arve meelde jätta. Karl, kellel oli toona kaardi kasutamise õigus, oli seepeale pannud koodiks aastaarvu, mille tundmist professor kõigilt oma üliõpilastelt une pealt nõudis.

      “Mis aastal avastati Vandekampi süsteemi teiselt esimese maavälise põllu jäänused? Kes seda ei tea, mingu tikkimist õppima?” Just nii armastas professor Mihai Copou alustada sügiseti oma sissejuhatust maavälistesse kultuuridesse ja just see oli ka küsimus, mille valesti vastamine tähendas automaatselt läbikukkumist. Karl ei olnud läbikukkunud. Otse vastupidi, temast oli saanud Copou lemmiküliõpilane ja oleks ehk isegi saanud järglane, kui …

      “Tead mis,” pöördus Karl tüdruku poole, “Ma tean tõesti, mida me selle kaardiga teha saame.”

      “Mida siis?”

      “Me saame minna kuskile, kus keegi ei peksa jalaga uksi maha ja kus me saame rahulikult juttu ajada.”

      “Hea küll,” vastas Maria toonil, mis pani Karlil judinad üle selja jooksma. Ta silmitses seda plikaliku välimusega noort naist, kes käitus isegi mitte nagu täiskasvanu või vanainimene, vaid pigem nagu keegi, kellel polegi vanust. Karl noogutas tüdrukule, vaatas kella ja käivitas arvuti. Kiire pilk kohalikele uudistele kinnitas kahtlusi: Euroopa teaduste akadeemia territooriumil toimunud tulekahjus oli hukkunuid ja vigastatuid, toimunu põhjused on selgitamisel, algatatud on kriminaalasi, nii politsei kui ka akadeemia hoiduvad kommentaaridest, küll aga paluvad kõigil võimalikel pealtnägijatel pöörduda politseisse. Nagu arvata oligi. Loodetavasti on professor elu ja tervise juures.

      Järgmiseks avas Karl oma postkasti. Seal oli kiri Lealt:

      Karl!

СКАЧАТЬ