Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõrvallaboritesse. Ilmselt lootuses nende kaudu siia tulla, mõtles Karl ja tänas õnne, et labor ei asu ei hoone esimesel ega viimasel korrusel, mis lubaks akende või katuse kaudu väga lihtsalt sisse tungida. Aga kõrvalt on see ikkagi võimalik …

      “Hea küll,” ütles Copou mõtles hetke siis ja teatas: “Tundub, et Valén toimetas meieni millegi, mis suure tõenäosusega pole mitte sajandi, vaid aastatuhande leid. Selle tüdruku, Maria, leidmise au, temas leiduva info – me ei tea ju veel täpselt, mille, eks? – pärast on asutud võitlusse veel enne, kui on selge, millega on tegu. Tüdruk on vastus paljudele küsimustele. Ja mitte ainult nendele, mida meie tahame esitada. Pole kahtlustki, et parem on, kui ta ei peaks seisma silmitsi siin ukse taga olevate tegelastega. Ma tõesti ei tea, kes seal lõhuvad, aga on selge, et kui laseme nad sisse, kuni tüdruk ka siin on, jääme me seda elu lõpuni kahetsema. Mis omakorda võib saabuda õige pea.”

      “Aga me ju ei tea…” tahtis Karl küsida, hämmelduses professori enesekindlusest ja ratsionaalsusest, kuid teadlane ei lasknud tal lõpetada.

      “Mida me ei tea? Saatsime Lea Valéni just seda Sofialt otsima. Otsima maavälist mõistusega elu kohast, kust seda on kõige tõenäolisem leida. Ja nüüd jalutab siia sisse tema saadetud neiu, kes on rase kellestki, kes Lea – meie ühe parima välitöötaja – professionaalse hinnangu järgi ei ole inimene. Ma ei tea, miks Lea nii arvab. Aga et ta ei ole oma arvamusega üksi, seda näitavad meie ukse taga lõhkuvad relvastatud külalised. Kui me kaua vahime, siis tungivad nad peagi sisse. Nii et siit tuleb kaduda. Vähemalt sinul ja tüdrukul.”

      “Miks just minul? Mis teist saab?” küsis Karl ülejäänud kolme meest vaadates.

      “Sinul, sest Lea võttis ühendust sinuga,” vastas Copou. “Mina ja Brasemann jääme.” Kui viimane tahtis protesteerida, seletas professor: “Sina oled instituudi juhataja, mina olin seda aastaid. Kes iganes siin ukse taga on, ei hakka meid lihtsalt maha lööma mingi plika pärast – olgu ta, kes iganes, ja kandku ta endas mis iganes infot. Me oleme selleks liiga kuulsad.”

      Copou lõpetas oma jutu muiates ja see tunnustus paistis mõjuvat ka Brasemannile, kes asus oma kitlit kinni nööpima.

      “Hyttynen tuleb aga teiega,” jätkas Copou. “Te ronite siitsamast ventilatsiooniavast sisse. Ma küll ei mäleta enam, kuhu need täpselt viivad, aga maja ehitamise ajal kolmkümmend aastat tagasi sai korra katsetatud, et kas keemiaõnnetuse korral, kui uksed automaatselt sulguma peaksid, saab mööda õhutorusid ronida – saab küll. Kui te just väga ära ei eksi, siis pääsete torude kaudu majast välja. Soovitan teil pärast instituudist väljumist lahku minna. Hyttynen, sina katsu kohe kätte saada politsei. Karl, sina võta ühendust Valéniga ja lepi temaga kokku, mis Mariaga teha. Proovin sinuga pärast selle jama lõppu ise ühendust võtta.”

      Väljas oli müra ja kolistamine lõppenud. Selle asemel kostis ukse tagant käskiv hääl: “Professor Copou, me teame, et te olete seal ja me teame, kellega te seal olete. Tehke uks lahti ja keegi ei saa viga, me ei tulnud siia vaenulike kavatsustega.”

      “Kes see meie on ja mis te turvamehega tegite?” küsis Copou vastu. Sellele järgnes vaikus.

      “Niisiis, Maria, usalda Karli nagu sa usaldasid Lead! Ta viib su ohutusse kohta. Minge nüüd!” andis Copou käsklusi vaiksel, vastuvaidlemist mittesallival häälel.

      “Ja veel,” pöördus ta Hyttyneni poole, “mitte kellelegi mitte üht sõna tüdrukust. Kõige vähem politseile. Kui nad saavad midagi ise teada, siis las saavad, aga me ei tohi reeta seda, mida Valén ütles. Kui ta ei eksi, on see kõik liiga väärtuslik. Ja kui ei ole – sina olid ise see, kes hõõrus meile kõigile Karliga juhtunut nina alla.”

      Hyttynen tegi mõru näo, kuid Copou haaras tal reväärist kinni ja ütles: “Mõtle ka, sa ei taha ju saada kümne aasta pärast selle instituudi direktoriks, kelle nina alt napsati ära aastatuhande leid?”

      Seepeale Hyttynen noogutas ja aitas Karlil kokkupandava redeli piki lage jooksva ventilatsiooniava alla paigutada. Ta ronis ise esimesena üles, avas luugi ja kadus torusse. Karl kummardus laua alla: “Maria? Mina olen Karl. Ma aitan su siit välja.”

      Tüdruk noogutas ja ajas end püsti. Karl märkas, et ta oli umbes viiendat, võib-olla alles neljandat kuud rase, kuid tema õblukese keha juures torkas see silma. Mees ulatas neiule käe, mille viimane ettevaatlikult vastu võttis. Kui külm ta on, mõtles Karl tüdrukut mööda redelit edasi aidates.

      “Professor Copou!” kostis hääl ukse tagant, “Teil on minut aega, siis me laseme ukse õhku ja tagajärgede eest vastutate teie!”

      “Kes need on?” küsis Karl, kuid Copou andis käega märku kiirustada ja astus ise ukse poole.

      “Ma olen vana mees,” hõikas ta. “Ma ei taha siin instituudis rohkem märatsemist. Oodake hetk, ma otsin võtmed ja teen ukse kohe lahti.”

      Selleks ajaks oli ka Karl jõudnud redelile ronida. Ta lükkas tüdruku ventilatsioonišahti ja turnis ägisedes ise järele, mõeldes, et sellega ta küll hommikul ärgates ei olnud arvestanud. Jõudnud üles, pööras ta end kitsas šahtis vaevaliselt ümber ja nägi, et Brasemann on juba võtnud redeli maha, et kaotada põgenemise jäljed. Karl asus enda järelt luuki kinni tõmbama, kui Copou korraks luugi alla astus ja oma rahakotist ühe plastkaardi võttis.

      “Sul läheb seda vaja, kui sa tahad tüdruku kindlasse kohta toimetada!” ütles ta kaarti Karlile ulatades. “Ma tean, et su enda vahendid on piiratud. Nii, et võta! Sa tead küll, kuidas seda kasutada. Räägime uuesti, kui see jama läbi on.”

      Karl tahtis vastu vaielda, kuid professor liikus juba ukse juurde, korrates, et ta on vana mees, kes ei taha tüli. Karl pistis kaardi taskusse ja asus tüdruku järel mööda kitsast plekktoru edasi ronima. Ta kuulis veel, kuidas labori uks avanes ja rasketes saabastes mehed mööblit kolinal ümber lüües sisse sööstsid.

      “Vanamehed, seina äärde!” kõlas kellegi käsklus. “Seo nad kinni! Teie teised, otsige ruum läbi, vaadake, ega keegi aknast välja ei hüpanud …”

      Siis jõudis tüdruk kahe toru ristumiskohta ja küsis sosinal: “Kuhu nüüd?” Karlil polnud õrna aimugi ja Hyttyneni polnud kuskil näha ega kuulda. “Vasakule,” sosistas Karl huupi ja nad koperdasid edasi. Selja tagant oli korraks veel kosta karjumist ja akende klirinat, kuid siis tegi ventilatsioonišaht käänaku ja siis veel ühe ning kõik helid peale tuule undamise ja nende enda neljakäpakil ronimise kolina ja müdina sumbusid.

      Peagi ei saanud Karl enam aru, milline on õige suund või kas see üldse olemas on: aeg-ajalt nägi ta enda all šahtiluuke ja kõrval tuulutusavasid, kust paistsid laborid, koridorid, bürood, kuid ei olnud võimalik kindlaks teha, kas need olid ikka pühapäevaselt maha jäetud ja tühjad või äkki luurasid ka neis tundmatud hambuni relvastatud mehed.

      Karli selg, põlved ja küünarnukid valutasid, kuid ta rühkis üha edasi, tüdruku järel. Vahel viimane küll peatus, et sosinal küsida, kas tuleks minna paremale või vasakule või otse, kuid enamasti ei osanud Karl nõu anda, pakkudes huupi või arvatavast tuulesuunast lähtuvalt.

      Viimaks jõudsid nad kohta, kust enam edasi ei saanud: toru lõppes võrega, mille taga oli laisalt liikuv tiivik. Selle taga paistis omakorda päevavalgus.

      Vaevaliselt trügides vahetasid nad kohad. Jälle tundis Karl, kui külm on tüdruku nahk, ja mõtles hirmuga sellele, mida vaene neiu läbi on pidanud elama ja kui palju ta sellest kõigest üldse aru on saanud. Loodetavasti vähe.

      Karl sättis ennast jalgadega võre suunas ja surus käsivarred kahele poole vastu šahti СКАЧАТЬ