Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

      Ma ei tea, kas sinuga on kõik korras, aga sul on põhjust muretseda. Loodan, et sinuga pole veel midagi hullu juhtunud. Ma tean, et see sõnum ei ütle palju, aga ma ei taha kirja teel kõike öelda. Pealegi usun, et sa said juba aru, et tegu on avastusega, millesarnast ei ole varem tehtud. Selle tulemused ei tohi sattuda valedesse kätesse, sest siis kannataksid paljud süütud. Aga seda sa vist tead juba.

      Sinu Lea

      Karl mühatas, vaatas kella – ta oli kõige rohkem kaks minutit sisse logitud olnud – ja lasi arvutil avada kosmosesadama kodulehe ja otsida endale välja lähitundidel lahkuvate lendude tabeli. Karl vaatas vabade kohtade seisu, lülitas siis arvuti välja, võttis kapist tumesinise kulunud parka ja ütles Mariale: “Lähme siis sinna, kus me saame rahulikult rääkida, eks?”

      Tüdruk noogutas sõnatult, tõusis diivanilt ja nad väljusid üheskoos.

      3

      Nädal aega hiljem maandus Kuala Lumpur Kahel ekspress-süstik Gothia Karli ja Mariaga pardal. Astudes sellelt kuurortplaneedi hiiglaslikku klaasist ja kunstmarmorist reisiterminali, tundis Karl, et on sattunud halba unenäkku – mis liiati ei ole tema enda oma –, aga ka seda, et ta on viimaks ometi elus, üle mitme aasta, mille vältel oli ta end kuidagiviisi nälga suremast hoidnud peamiselt tänu professor Copoule, kes oma suuremeelsuses vahendas Karlile aeg-ajalt tilkuvaid juhuotsi väljakaevamistel või instituudi arhiivis. Et ta on päriselt, täiel rinnal elus. Tõsiasi, et ta seisab silmitsi ohuga, peab langemata otsuseid ja vastutama teiste elude eest näis seda tunnet ainult rõhutavat. Muidugi oli see ka hirmutav, aga eelkõige siiski tagant tõukav, tegudele utsitav tunne, mis pani Karli mõistma oma ülesande suurust, vajadust olla professori usalduse vääriline ja Mariat mitte alt vedada.

      Sõidu ajal oli Karl saanud uudistest teada, et teda otsitakse taga, esialgu veel mitte kahtlusaluse, küll aga tunnistajana. Samuti oli uudistest käinud läbi, et instituudi tulekahjust – nagu toimunut ikka nimetati – pääsesid Brasemann ja Copou, neist kummalgi pidi olema põletushaavu. Hyttynen olla teadmata kadunud, instituudi turvamees hukkunud. Surma põhjust ei nimetatud, ka ei olnud juttugi mingist sissetungist ega relvastatud meestest. Karl sai aru, et mida iganes ta teeb, peab ta tegema ruttu, enne kui tema ja Maria satuvad politsei või – mis veel hullem – nende samade uudistes nimetamata jäänud tegelaste kätte, kelle töömeetoditest oli Karlil juba piisavalt hea ettekujutus.

      Karl oletas, et võib-olla oleks ta Maa peal saanud mõnest ajalehest või teleuudistest põhjalikuma ülevaate, aga Gothia peal pidi ta arvestama tähtedevahelist ruumi kiiresti läbiva laeva piiratud kommunikatsioonivõimalustest tingitud napi uudistevalikuga. Liiati polnud sellel kõigel ülegalaktilises mõttes mingit tähtsust.

      Agentuurid olid oma tippkorrespondendid saatnud Barnardi Tähe ümbrusesse, kus asteroididel ja avakosmoses käis üha ägedam väljakuulutamata sõda Maa ja Marsi Föderatsiooni korrakaitsejõudude ning salakaubakuningate eraarmeede vahel. Lisaks paiskasid väljaanded paanikas pealkirju mingi uue nakkushaiguse leviku kohta. “Sarsaparilla ja Charis karantiinis. Kas Nominoe järgneb?” küsis Universumi Uudiste Agentuuri koduleht, illustreerides lugu 3D-videolõiguga hirmunud inimestest koolivõimlasse seatud välivooditel. “Uus katk ohustab miljardeid” ja “Hukatus valgusaastate tagant” olid pealkirjad, millega veel sensatsioonijanulisemad väljaanded lugejate tähelepanu püüdsid.

      Kui lisada veel sajad mõrvad, röövid, õnnetused, kadumised ja kahtlase uudisväärtusega, kuid seda intrigeerivamad afäärid, ei suutnud üks segasevõitu teade Maalt kuigi kaua väljaannetes püsida, nihkudes uudisteportaalides üha allapoole ja allapoole, muutudes üha lühemaks ja lühemaks, et siis kaduda sootuks veel enne, kui nädal sai mööda ja Karl tundis kopsudes Kuala Lumpur Kahe troopilist, tundmatutest lilledest, võõrapärastest parfüümidest ja kummalistest vürtsidest paksu õhku, mis pühkis temast lainetena üle terminali hiiglaslike klaasuste rütmilise avanemise ja sulgumise taktis ja mida levitasid kõikjale istutatud lihavad ja rõõmsavärvilised taimed, värvi muutvatesse tehissulgedesse mässitud dändid, metalseid peegelülikondi kandvad asjaliku ilmega ärimehed ja – naised ning oma riideid vikerkaarevärviliste tuledega kaunistanud silma järgi rikkad turistid siseilmadest. Selle igas suunas sagiva, teravalt lõhnavate toidukioskite juures käratsedes tungleva, asjaliku ilmega nutiprillide kaudu omi asju ajava ja papptopsidest kõrrega aromaatset kohvi imeva kirju massi seas torkasid teravalt silma loomanahast veste ning ehtsast puuvillast ruudulisi särke ja teksapükse kandvad habetunud välisilmlased. Karl kahtlustas, et ta pakub oma matusemustas kostüümis ja vanaroosades saabastes liiga silmatorkavat vaatepilti.

      Aga teha polnud midagi. Kuigi Karl oli pigem mures professori saatuse pärast ja tahtis teada, kes siis instituuti tungis, pakkus talle ometi kindlust ja rahuldust teadmine, et meelelahutusplaneedil, kus elas kakskümmend miljardit inimest ja mida külastas aastas kümme korda rohkem söögi-, joogi- ja loomulikult seksijanulist turisti, ei äratanud üks kolmekümne viie aastane mees ja tema kergelt rase viieteistaastane neiu mitte mingit tähelepanu. Sinu kiiks ei ole minu kiiks, oleks olnud kõige teravam kriitika, mida selline paarike vastavalt kas Lõbude Aiaks (ametlikult) või Libude Aiaks (rahvapäraselt) kutsutud planeedil pälvinuks. Seda ka kohalike ametnike suust, kelle tööjuhised olid väga selged: klient, olgu või kahtlustäratav klient, on kuningas. See, kas tema kirjeldus võiks langeda kokku kellegagi, kelle vastu Maa politsei väidetavalt huvi tunneb, ei läinud Maast ja Marsist vaid hapras sõltuvuses olevate, peamiselt oma seaduste järgi elavate välisilmade mitteametlikul pealinnal Kuala Lumpur Kahel mitte kellelegi korda.

      Nõnda kujutas maabumisdokumentide koostamine endast pelka kiirustades tehtud formaalsust, mille vältel Karl lasi arvutil end ja Mariat kiirustavate ametnike tülpinud pilgu all skannida, trügis siis närvilistest ja higistest turistidest koosnevat saba mööda edasi ja poetas koos ID-kaardiga ametnikule asjaajamise libedamaks kordaminekuks letile ühe paljudest rahatähtedest, mis ta oli Maal enda käsutusse saanud enne Gothiale piletite ostmist ja pärast Copou töörühma pangaarve tühjendamist.

      Jõudnud hõljukrongiga kosmosesadamast kesklinna ja jalutades turismiinfoarvuti soovitatud hotelli poole, mõtles Karl edasise plaani peale. Üht-teist oli tal õnnestunud Marialt siiski kas välja pressida või lihtsalt neiut vaadeldes teada saada. Näiteks seda, et tüdruku kaine ja rahulik käitumine Maal oli olnud osa šokist. Niipea, kui Gothia oli startinud ja tüdruk oli aru saanud, et ta võib vähemasti esialgu ja mingil määral Karli usaldada, oli ta ligemale kaheteistkümneks tunniks uinunud. Ärgates oli Maria aga viibinud terve ööpäeva letargias, kust Karlil õnnestus teda vaid aegamisi ja ainult osaliselt äratada. Ühel korral oli neiul olnud hüsteeriahoog. Hüsteeriahoog, mis andis siiski olulist infot.

      Karl oli püüdnud uurida Marialt tema raseduse kohta ja mõistnud, et vaene tüdruk ei saa tegelikult ka ise hästi aru, mis temaga toimub. Marial kas puudusid mälestused rasestumise asjaoludest või ta ei suutnud toimunust lihtsalt šoki tõttu rääkida või siis oli ta jäänud rasedaks tõesti kuidagi nii, et ta ei saanudki seda teada – pikaajalise täisnarkoosi all näiteks, oletas Karl. Tüdruk kinnitas ainult, et temaga ei olnud tema enda teada juhtunud mitte midagi erilist. Et ta oli käinud koolis, suhelnud sõpradega, käinud – nagu kõik teisedki – haiglas ülevaatusel. “Ja seal ei juhtunud mitte midagi erilist?” oli Karl kohe küsinud, kuid saanud vastuseks vaid tumma pearaputuse.

      Ka Maria suhetest Leaga ei selgunud suurt midagi peale selle, et Lea oli viibinud Maria kodukülas välitöödel – kas meelega või juhuslikult? –, seal neiuga kokku puutunud ja teda viimaks aidanud. Nagu Karl tüdruku segasevõitu, nutuhoogude vahele räägitud katkendlikust loost aru sai, oli Maria juba siis rase ja tema vanemad olid andnud ta Leale kaasa hirmust, et külarahvas võib tüdruku lintšida, “sest keegi ei teadnud, kes seda tegi,” oli Maria enda kõhule osutades ja nutta löristades rääkinud, “mõned ütlesid, et metsavaimud ja … ja … siis isa ütles, et ma pean ära minema … kuni nad mõistuse pähe võtavad.”

СКАЧАТЬ