Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ osutas Karl enda ees laual seisvale 3D-kuvajale ja tsiteeris peast: “Sofia liigirikkuse kohta ei ole võimalik lõplikku hinnangut anda, sest suur osa planeedi maismaaosa ligemale 250 miljonist ruutkilomeetrist on kaetud metsa ja metsastunud märgaladega või kujutab endast läbipääsmatuid mägipiirkondi. Võib eeldada, et nende alade fauna on vähemasti sama rikas kui paremini läbiuuritud ja asustuseks sobilikumad tasandikud ja rannikupiirkonnad. Võimalust seniavastamata keerukamate eluvormide olemasoluks tuleb lugeda väga suureks.”

      Brasemann oli just avamas suud, et midagi sõnada, Hyttynen hakkas taas vehkima võtmekimbuga ja Copou oli tõstmas käsi, et kõiki teisi veel enne, kui nad midagi ütlevad, vaikima sundida, kui kostis kõrvulukustav plärin ja laboriukse kohal rippuv ekraan lõi helendama.

      “Külaline professor Copou juurde,” teatas tülpinud hääl ja ekraanil paistis end oma pöördtoolil poolenisti kaamera poole pööranud salkus juustega valvur. Kuid valvur ei läinud kellelegi korda, kõigi laboris viibijate pilgud olid suunatud tema taha, valvelaua ees seisvale külalisele.

      “Kas see on tõesti tema?” küsis Brasemann sosinal. Hyttynen ei öelnud midagi, jõllitas vaid ekraani, käsi võtmekimbuga õhus ja Karli poole suunatud. Copou kordas mitu korda “hmm”, ja lausus siis viimaks: “Egas midagi, las tuleb üles.”

      Karl oli aga vait, sest ta oli arvestanud küll kõige muuga, aga mitte sellega, et Lea lubatud tõendusmaterjal on rase tüdruk.

      2

      Hyttynen oli esimene, kes sõna suust sai. “Kas see on mingi nali?” küsis ta.

      “Karl, ütle nüüd ausalt,” küsis ka Copou, “kas sa tead veel midagi, mida sa öelnud ei ole? Kas sa tead, kes see tüdruk on? Kas sa tead, miks ta … ta rase on?”

      “Ma … ma …” kokutas Karl, katsudes peas erinevaid faktikilde kokku panna. Sofia ürgasukad. Vanamees. Arheoloogilised väljakaevamised. Bioloogilised uuringud. Geenid. DNA. “Täpsemalt: nende geneetiline materjal ei ole kadunud.”

      “Ma ju ütlesin, et ma tean sama palju kui teie. Te nägite, mis Lea ütles …” puterdas ta lõpuks.

      “Jah, aga kas ta rääkis sulle kunagi varem midagi? Oma tööst? Leidudest? Äkki mingitest geneetilistest katsetest?” käis Copou peale.

      “Misasja?” ei saanud Karl aru. Ta meenutas aega, kui tema ja Lea veel koos olid: kaks noort bioarheoloogi, püüdmas teineteist üle trumbata oma tegevuse ja teadussaavutustega. Tundub, et Lea on lõpuks võitnud, tuli Karlile pähe meelevaldne mõte.

      “Ei, ma ei tea midagi,” laiutas ta viimaks käsi. “Lea on alati bioarheoloog olnud. Ja ksenoarheoloogina on ta muidugi samavõrra bioloog kui arheoloog.”

      “Jobu!” Brasemann rusikahoop vastu lauaplaati pani kõik võpatama. “Kas sa ei saa tõesti aru, mida see tähendab? Valén ütleb, et saadetis, info tuleb ise sinu juurde. Ta kasutas sõnu “geneetiline” ja “materjal”. Ja nüüd kõmbib mööda koridori siiapoole üks rase tüdruk. Saad sa põmmpea üldse aru, mida see tähendab? See tähendab …”

      See tähendab, et see tüdruk pole rase mitte inimesest, vaid …

      Karl hingas paar korda sügavalt sisse-välja, et ennast veenda, et see, mis temaga toimub, toimub päriselt. Just siis, kui ta avas suu, et Brasemannile vastata, juhtus korraga mitu asja. Ekraan labori ukse kohal lõi helendama ja sellelt paistis oma toolilt püsti karanud turvamehe karjeks moondunud nägu ning tema taga liikusid kiirelt mingid relvastatud kohmakad kogud. Aktiivsoomuses võitlejad, sai viimasel ajal peamiselt kodus pitsat söönud ja märulifilme vahtinud Karl aru. Aga kes? Miks? Karl vaatas turvamehe moondunud nägu. Mehe huulilt oli vallandunud karje, mille summutasid plahvatused ja automaadilasud, mis instituudi klaasi ja terasega sisustatud pääslas tuhandekordselt vastu kajasid. Samal ajal ekraanil nähtuga avanes vaevaliselt labori raske uks ja üle selle läve hüppas musta värvi juustega rase neiu.

      Ta on ju alles laps, jõudis Karl mõelda, samal ajal kui tema teadvusesse jõudis koridorist lähenev sammude kaja, kärkivad hääled ja plahvatuste mürin, mis segunes ekraanilt kostvate helidega.

      “Nad tahavad mind ära tappa!” hüüdis tüdruk hetkel, kui aeg näis uuesti oma normaalkiiruse saavutavat, hoides mõlemat kätt oma kergelt paisunud kõhu ümber. Copou toibus kõiki haaranud tardumusest esimesena. Ühe kiire sööstuga oli ta ukse juures, lukustas selle ja hüüdis Karlile: “Võta seina äärest redel, meil ei ole palju aega!”

      Karl tormas laborinurka redeli järele, Brasemann ja Hyttynen pistsid aga läbisegi karjuma: “Mis siin toimub? Kus turvamehed on? Kas see on rööv?”

      Copou lukustas ukse ja nentis külma rahuga: “Turvamehed on maha löödud ja meie ukse taga ei seisa just politsei.” Siis pöördus ta laua alla ronida jõudnud tüdruku poole: “Mis su nimi on?”

      “Maria,” lausus tüdruk peaaegu sosinal ja võttis siis endal kätega põlvede ümbert ringi.

      “On sinuga ikka kõik korras?”

      Maria vaatas oma tumedate aukus silmadega vanale professorile otsa ja noogutas sõnatult.

      “Kes nad on?” küsis Copou, samal hetkel hakati uksele taguma. Tüdruk surus käed kõrvadele ja kuigi Karl arvas, et ta hakkab kohe kiljuma, jäi neiu vaikseks.

      “Kes nad on?” kordas Copou. Tüdruk silmitses teda mõne hetke, kehitas siis õlgu ja sulges silmad, käed ikka kõrvadel.

      Karl toetas klappredeli lauale ning pani sellel seisnud 3D-kuvaja ja paberipataka seljakoti. Ta viskas pilgu ukse kohale ekraanile, aga see näitas ainult staatilist sahinat. Koridorist kostis seevastu saabaste müdinat ja üksikuid käskivas toonis lausutud sõnu. Tulistamine ja plahvatused olid lakanud, eemalt oli vaid kuulda klaasiklirinat. Karl kasutas juhust, et hetke tüdrukut silmitseda: ta oli võib-olla viieteist- või kuueteistaastane, õbluke, ronkmustade õlgadeni ulatuvate juuste, kõrgete põsesarnade ja kas nutmisest või magamatusest aukus mandlikujuliste silmadega. Neiu välimus viitas tüüpilisele välisilma asunikule, kelle soontes voolas paljude rahvaste ja rasside verd.

      “Sa pead ju ometi teadma, kes sind jälitab?” küsis Copou talle mitteomase kannatamatusega ja kui tüdruk vastuseks jälle vaid suletud silmi õlgu kehitas, proovis professor teistsugust lähenemist, laskmata end uksele tagumisest häirida.

      “Lea saatis sind meie juurde, eks?” küsis ta.

      Tüdruk ei vastanud esiti midagi, kuid noogutas siis aeglaselt.

      “Me oleme tema sõbrad,” ütles Copou. “Meie kõik siin. Kui Lea sind siia saatis, siis ta teab, et sa oled ohus, ja palub meie abi. Me aitamegi sind, aga sina pead meid ka aitama.”

      “Ma ei tea mitte midagi, mitte midagi …” sosistas Maria, käsi jätkuvalt kõrvadel hoides. “Lea viis mu Sitresse ja Tuyasse ja pani laeva peale ja üks tema sõbranna pani mu Tararil teise laeva peale …”

      “Huffington,” nentis Hyttynen, kes oli tüdrukut kuulama jäänud, “see pidi tema olema. Ta juhib seal seda uut – mis ta nimi oligi – välisilmade instituuti või midagi sellist.”

      Karl noogutas. Ta ei tundnud küll Huffingtoni, ent teadis, et ainuke liinilaevaühendus Sofiaga – kui umbes kaks korda aastas ja ka siis hea õnne korral sõitvat kosmoselaeva saab liinilaevaks pidada – käis kõrbeplaneet Tarari kaudu.

      “… ja tema … tema siis seletas veel korra, mis doktor Valén, see СКАЧАТЬ