Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaadates ja niiviisi Karlile viimase varasemat lubadust meelde tuletades.

      “Kõlbab,” kostis Karl, kiskus seljast parka, milles ta oli Gothialt mahatulekust saadik higistanud, ja lisas: “Me oleme selle hotelli külalised. Meil kõlbab siin olla, nagu me ise tahame. Kas või paljalt.”

      Maria punastas selle peale, kuid ei öelnud midagi. Nad sõitsid vaikides liftiga alla ja leidsid koha hotelli restoranis, mille avatud akende taga võttis maad öö. Restoran oli üsna tühi, vaid mõnes kaugemas lauas istusid üksikud õhtustajad ja paksude vaipadega saal mõjus peaaegu kummituslikult vaiksena. Seda eriti pärast Gothial veedetud nädalat, kus Karlil ja Marial oli küll olnud oma kajut, kuid suure reisisüstiku pidev ventilatsioonikohin ja mootorivibratsioon oli saatnud neid nädal aega, päeval ja ööl.

      Ka valges frentšis vana malailasest kelner võttis tellimuse pea sõnatult ja eemaldus mööda paksu vaipa hääletult. Karl tundis, kuidas uni tuleb peale. Vaid nälg, rahutus ja teadmatus tuleviku ees hoidsid teda üleval, kuni saabus toit: Mariale kookosesupp mereandidega ja Karlile loomaliha rendang. Viimane asus kohe toidu kallale, kühveldades kastme peale mäekõrguse kuhila riisi. Maria jäi aga suppi kahtlustavalt silmitsema.

      “Mis on? Kas sulle ei maitse?” küsis Karl hetke pärast, ise isukalt süües.

      “Ma ei tea, mul pole nüüd nagu isu,” vastas Maria.

      Kas ta pole enne kookosesuppi näinud või on asi raseduses, küsis Karl endalt.

      “Usu mind, see on väga hea. Kohalik rahvustoit või nii,” üritas Karl tüdrukut sööma sundida, kartes samas teha kogemata mingeid märkuseid viimase raseduse kohta – Maria hüsteeriline reaktsioon Gothial oli ta piisavalt ära ehmatanud.

      Viimaks neiu ohkas, võttis ettevaatliku suutäie, siis veel ühe ja veel ühe ja mõni hetk hiljem helpis ta suppi juba isukalt. Karl vaatas silmanurgast ja muigas kergelt, kuid ei öelnud midagi.

      “Magustoitu?” küsis kelner, kui mõlemad olid taldrikud tühjaks söönud ja istusid toolidel röötsakil. Karl tegi käega tõrjuva liigutuse, mõeldes, kas oleks liiga ebaviisakas Maria nähes püksirihma ühe augu võrra lõdvemaks lasta, kuid Maria palus menüü tagasi tuua.

      “Kui daam lubab, võin ma soovitada,” teatas kelner Mariale menüüd ulatades kergelt kummardudes. Maria naeratas, ei öelnud midagi, kuid jäi kelnerile otsa vaatama. KL Kaks mõjub vähemalt ühele meist hästi, mõtles Karl, ütles aga: “Muidugi, las ta soovitab midagi kohalikku. Usu mind, siin on kõik hea.”

      Kelner noogutas seepeale tunnustavalt ja vuristas vaiksel, kuid selgel häälel Mariale ette terve rea võimalikke roogasid, millest ühe nimi kõlas eksootilisemalt kui teise oma. Aeg-ajalt katkestas Maria teda ja küsis midagi mõne toidu kohta, kuid Karl ei suutnud seda niigi vaikselt peetavat vestlust enam jälgida. Ta märkas hoopis rahuldusega, et tüdruk tunneb end viimaks ometi turvaliselt, ei pea kartma teda ega tundmatuid mehi, kes olid Maria või tema sündimata lapse pärast valmis laskma õhku terve teadusinstituudi ja mõrvama kõik jalgu jäänud inimesed.

      Tulevik võis ju paista tume, kuid vähemalt see üks õhtu oli rahulik, turvaline, täis soojust, hubasust ja muidugi head toitu, mõtiskles Karl üha unisemaks muutudes. Las siis ollagi nii. Maria ja kelneri vaikne vestlus suigutas teda unele ning Karl lasi pealetungival rammestusel mõnuga võimust võtta. Ta haigutas, sulges silmad ja vajus üha sügavamale ja sügavamale punase sametkattega tooli. Korraks, ainult korraks, kinnitas ta seejuures iseendale.

      Ta ei saanudki aru, kas oli maganud mõne hetke või mõne tunni, kui Maria hääl ta äratas: “Ärka üles, ärka üles!”

      Viimaks tungis Maria hääl Karli suikunud teadvuseni. Ta sai kohe aru, et midagi on valesti.

      “Mis?” küsis Karl unesegaselt, “Kas arve?”

      “Peaaegu,” vastas talle võõras mehehääl. See oli pehme ja meenutas justkui professor Copou häält, kuid viimane oli rääkinud madalama ja sügavama tämbriga. Ja niikuinii ei saaks see Copou olla, meenus Karlile. Ehmunult ajas ta end istukile, tundes, et on oma tagumiku ära maganud, hõõrus korraks mõlema käega silmi ja vaatas ringi.

      Restoranis oli tulesid vähemaks võetud ja lauda valgustas vaid selle kohal rippuv väike vanamoodsa vaskkupliga lambike. Kadunud olid nii kelner kui ka külastajad teiste laudade tagant. Küll aga istus oma kohal Maria, ees tühjaks söödud magustoidukauss, ja mängis närviliselt raske hõbelusikaga, pilk tühi ja kauge. Tema ja Karli kõrval olid koha sisse võtnud kaks jässakat sinistes lateksülikondades ning samast materjalist ja sama värvi mantlites meest, kelle lühikeseks pöetud juuksed olid samuti sinist värvi.

      Laua otsas istus aga äsja suu avanud mees. Temagi välimus oli kummaline – bordoopunase ülikonna all oli tumepunane isatapja kraega särk, mille kuldsed mansetid paljastusid, kui mees asetas küünarnukid tooli käetugedele ja pani kummagi käe sõrmed lõua juures kokku. Lipsu asemel oli mehe särgikaeluse küljes valge pael. Veidralt mõjus ka mehe nägu: see oli ümmargune, väga tõmmu või lihtsalt päevitunud. Tema pea oli kiilas, kuid lõuaotsas kasvas lühike must kitsehabe.

      “Doktor Harak. Meeldiv kohtuda. Mina olen Chandra Soma. Preester. Ja õpetlane. Nagu teiegi,” tutvustas end habemik häälel, mis kõlas justkui sõbralikult, ent mõjus siiski ähvardusena.

      “Preester? Kes te olete ja mida te tahate?” küsis Karl lõplikult virgudes ja silmanurgast Mariat jälgides. “Seal olid preestrid,” kõlasid Karli peas Maria Gothial lausutud sõnad. “Mis preestrid? Mida nad tahtsid?” oli Karl küsinud, kuid Maria oli tõmbunud endasse ja vaikinud. Võib-olla saame siis nüüd teada, mõtles Karl mõrult.

      “Lühidalt, härra doktor, me tulime tüdruku järele,” vastas Soma, “kuid lubage, ma seletan teile olukorda. Te olete osutanud meile hindamatu teene ja sellega vähemasti selgitused ära teeninud.”

      “Misasja?!” prahvatas Karl ja tahtis toolilt püsti karata, kuid paremalt poolt tulnud lihaseline käsi surus ta raudse jõuga tagasi istuma. Kui Karl uuesti rabeleda püüdis, näitas teda kinni hoidev siniste juustega palgasõdur laudlina varjus püstolit.

      “Jah, härra doktor, võtke olukorda tõsiselt, kuid rahulikult,” nentis Soma, “Ma kohe räägin teile ja usun, et muutute siis koostööaltimaks. Te saate muidugi aru, et ma teen seda kõike teie pärast. Mul pole iseenesest vaja mitte midagi seletada. Võiksin lihtsalt võtta tüdruku ja siit minema jalutada. Võiksin ka lasta teile kuuli pähe kihutada, võtta tüdruku ja siit minema jalutada.”

      “Te olete hullumeelne!” sosistas Karl, kramplikult lauaplaadist kinni haarates.

      “Ära kuula teda, Maria,” pöördus ta tüdruku poole, “ta on segi. Kindlasti on kohe hotellitöötajad siin, näevad seda kõike ja olukord laheneb.”

      “Hoh! Doktor Harak! Te olete nii naiivne. Näete, väikseke ise ka ei usu teid. Ütleme nii, et selle hotelli pärast ei pea te muretsema. Öelge parem, kas te olete kuulnud midagi Tuntud Tuleviku Templist?”

      “Misasjast?”

      Karlil oli raskusi keskendumisega, sest ta sai aru, et kui talle oli pärastlõunal tundunud, et on sattunud mingisse õudusunenäkku, siis nüüd on sellele veel mitu vinti peale keeratud.

      “Ma ei arvanudki, et olete. Me oleme alles üsna uus usund ja meil on veel vähe järgijaid. Mitte, et me tegeleks üliaktiivselt misjonitööga. See pole väga oluline. Liiati on meie arusaamade allikad inimkonnale alles üsna võõrad.”

      “Öelge palun, СКАЧАТЬ