Tuleviku mäletajad. Sofia. Peeter Helme

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muigutas paar korda oma teravmeelsuse peale suud. Palgasõdurite näos ei liikunud ükski lihas. Ka Maria käitus, nagu preestrit, palgasõdureid ega Karligi poleks olemas – ta oli hõbelusikaga mängimise lõpetanud hetkel, kui Karl oli üritanud püsti karata, ja istus nüüd, pilk langetatud, käed süles, tõmbunud täielikult oma maailma. Karl arvas end nägevat ta põskedel pisaraid.

      “Lugesin teie paari aasta tagust ettekannet RHKK-l …”

      “Kolme,” katkestas Karl teda.

      “Kuidas palun?” sattus Soma korraks segadusse.

      “Kolme aasta tagust ettekannet,” selgitas Karl iga sõna rõhutades.

      “Ahaa. Nojah. Lugesin teie kolme aasta tagust ettekannet RHKK-l. Julge. Mulle see meeldis. See, et te eksisite, et Marcel Hoffmann ei avastanud tellisarhitektuuri, ei tähenda ometi midagi. Osa Schliemanni oletusi Trooja ja Mükeene kohta osutusid ju ka valeks. Aga mulle meeldib see, et teis on tahet, on huvi …”

      “Ma tänan, härra Soma,” nentis Karl, “Aga kuhu te tahate välja jõuda?”

      “Välja jõuda? Ma ei taha kuskile välja jõuda, sest me olemegi teema juures. Teemaks olete teie.”

      “Mina?”

      “Jah, teie. Nagu öeldud, teis on tahet ja huvi. Ma loodan, et ka tahet ja huvi tunnistada, et maailm ei ole alati selline, nagu me oleme harjunud nägema. Meie, see tähendab Tuntud Tuleviku Templi käsutuses on sellised vahendid. Või vähemasti nende killud. Aga meil puudub tervik.”

      “Mitte midagi ei saa aru,” tunnistas Karl pead vangutades.

      “Tulge minuga kaasa,” lausus Soma ja tõusis toolilt, noogutades Karli kõrval istuvale palgasõdurile, kes seepeale veidi eemale tõmbus, lubades Karlil tõusta.

      Soma jalutas piki tühja restorani nende lauast eemale, Karl käekõrval. Nad peatusid saali teises otsas, avatud akna all. Väljast paistis öine tuledesäras linn, akna taga tegid oma plaksuvaid ja kõrisevaid hääli Kuala Lumpur Kahe putukalaadsed, kaugusest kostis maa- ja õhuautode ka öösel katkematu müra, kuskil paukusid ilutulestikuraketid. Karl ohkas.

      “Doktor Harak. Ma ütlesin juba, te olete osutanud Tuntud Tuleviku Templile suure teene. Ja vastutasuks näitan ma teile midagi, mis loodetavasti aitab teil mõista seda, miks me oleme sunnitud Maria kaasa võtma.”

      “Kas teie tungisite instituuti?” ei saanud Karl küsimata jätta.

      “Härra doktor! Kas ma jätan endast tõesti nii sõjaka mulje?”

      “Teie mitte, teie kambajõmmid küll,” osutas Karl käega lauda jäänud sinistele tegelastele.

      “Hah! Sinised Saatjad! Need on minu turvamehed. Tänapäeva kosmoses ei saa ilma enam üldse asju ajada. Muide, minu kaastunne professor Copou surma puhul!”

      “Sa igavene kaabakas!” röögatas Karl ja tõstis rusikad, et meest lüüa, kui neid ümbritsevatest varjudest astus esile veel kaks sinises lateksis kuju, püstolid Karlile suunatud.

      “Doktor Harak! Te ainult kinnitasite praegu minu viimase märkuse paikapidavust: tänapäeva kosmoses ei saa enam ilma muskli- ja tulejõuta üldse asju ajada. Ja süüdistus, nagu oleks minu või meie templi käsi kuidagi seotud teie lugupeetud professori surmaga, on lihtsalt põhjendamatu. Me oleme rahumeelsed inimesed.”

      “Rahumeelsed!” osatas käed langetanud Karl. “Te marsite siia sisse palgasõdurite armee eesotsas, teete kes-teab-mida hotelli personaliga …”

      “Me ostsime nad ära, kõige labasemal kombel.”

      “… ja tahate röövida tüdruku, kes on usaldatud minu hoole alla, et teda kaitsta ja pakkuda talle parimat abi, mida moodne teadus võimaldab!”

      Soma puhkes selle lühikese kõne peale naerma.

      “Kuulake ennast, doktor Harak, teil pole õrna aimugi, millega te silmitsi seisate, ja peate mulle siin sellise kõne! Aga nagu öeldud, te olete hea mees ja ma valgustan teid veidi. Ainult me peame ruttu tegema. Ütlesin juba, et meie käsutuses on vahendeid, mis võimaldavad meil näha kilde tulevikust. Ma tean, et see kõlab veidralt, aga just sellepärast meil ongi tüdrukut vaja. Lubage ma selgitan.”

      “No selgitage,” pressis Karl läbi hammaste.

      Seepeale haaras Soma Karli käed oma kätesse ja vaatas talle pingsalt otsa. Karl tahtis end lahti rebida, kuid preestri tumepruunide silmade tungiv pilk ja tugev haare hoidsid teda paigal. Karl tundis, kuidas ta käed lähevad üha palavamaks ja palavamaks, kuidas kuumus voogab peopesadest üha ülespoole, jõuab küünarnukkidesse, küünarnukkidest õlgadesse, voogab sealt üle keha laiali, siseneb kaela ning tõuseb kõrgemale ja kõrgemale. Karl tahtis uuesti rabelema hakata, ta tahtis karjuda ja röökida ja peksta ja joosta, kuid tundis, et ei suuda mitte midagi teha.

      Selle asemel kadusid Soma tumedad silmad, kadus tema tömp nina, kitsad huuled, pruun nägu ja Karli pilgu ees valitses pimedus. Pimedus, milles süttisid seejärel tähed. Sajad, tuhanded tähed. Mõned suuremad, mõned väiksemad. Mõned vilkuvad, mõned mitte. Mõned olid sinakad, teised rohekad, kolmandad punakad, neljandad – ja neid oli kõige rohkem – olid lihtsalt valged. Karl sai aru, et vaatab taevalaotust. Vaatab seda nii, nagu oleks ta kesk avakosmost. Kuskil, kus pole atmosfääri lahjendamas universumi ilu ega tumendamas ka kõige väiksemate tähtede sära, kuskil, kus universum ise laotub ta pilgu ees laiali. Karl tahtis naerda, kuid tundis, et ei saa. Kui ta püüdis iseennast vaadata, näha oma jalgu, käsi, keha, siis ta ei näinud – neid lihtsalt ei olnud. Olid vaid tema pilk ja teadvus kesk lõpmatut tühjust.

      Kus ma olen? Kes ma olen? Enne veel, kui ta nende asjade üle pikemalt järele jõudis mõelda, märkas ta varje – tumedaid ja kiireid varje, mis hääletult mööda libisesid, kattes nende taha jäävate tähtede kuma. Varjud liikusid kiirelt ja hääletult ning Karl tundis, et ta polegi üksi, et teda ei ümbritsegi lõpmatu tühjus, vaid millegi häiriva kohalolu. Millegi, mida oli algul üks, siis kaks, siis kolm, siis juba kümmekond, peagi tuhandeid ning iga uue hääletu ja kiire kolmnurga ilmumisega Karli nähtavusse kasvas ka häiritus, ebamugavus, kõhedus.

      Karl pöördus, et näha, kuhu poole kolmnurgad kihutavad, ja nägi, et tema selja taha, kus hetk tagasi laius lihtsalt taevalaotus, on tekkinud planeet. Suur, särav ketas, mille pind oli segu merede lasuurist, mandrite smaragdist ja pilvede säravvalgest. Karl ei teadnud, mis planeediga on tegu, kuid ta jõudis mõelda, kui silmipimestavalt ilus, lausa kütkestav see on.

      Siis märkas ta äsja läbi kosmose vuhisenud varje sööstmas planeedi poole. Mustade nooltena sukeldusid need atmosfääri, jättes endast järele tumedaid, määrdunud plekke. Laike tuli üha juurde ja juurde ning peagi hakkas planeedi pinnalt paistma punase-mustaseguseid ringe. Plahvatused, taipas Karl. Plahvatused paisusid ja laienesid. Enne kui Karl arugi sai, oli kogu taevakeha leekides. Lasuurist, smaragdist ja säravvalgest planeedist oli saanud agoonias värisev ja tõmblev tulekera, leegitsev põrgu, täis sulalaavat, millest kerkisid tumedad mürgipilved. Samal ajal sööstsid planeedi surevalt pinnalt minema mustad nooled, vuhisedes jälle Karlist mööda. Algul üks, siis kaks, kolm, neli, siis juba kümmekond, peagi aga sajad ja tuhanded nooled vuhisesid hääletult läbi ilmaruumi. Järgmise sihtmärgi poole.

      Nägemus kustus sama äkki, nagu oli alanudki. Karli vaatevälja ilmusid jälle Chandra Soma tumepruunid silmad, kokkusurutud kitsad huuled ja pruun nägu.

      “Mis see oli?” küsis Karl.

СКАЧАТЬ