Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õlgade. „Tõsiselt ka. Ma tunnen sind ju juba aastaid ja tean, et sa oled niivõrd tugev ja vapper inimene.”Tänasin Sonjat nende sõnade eest ja tunnistasin, et just seda oli mul väga tarvis kuulda. Ei öelda ikka asjata, et jagatud mure on pool muret.

      Tundsin ennast märgatavalt paremini nüüd, kus olin saanud seda teemat kellegagi arutada. „Ma ei saa aga ikkagi aru, mispärast sa Olavile ei ole veel rääkinud?” uuris Sonja siis. „Ta oleks päris kindlasti sulle toeks! Ära tast nii halval arvamusel ka ole.”

      Jäin ikkagi kahtlevale seisukohale. Hiljem, kui kodus üheskoos kooki sõime ja Krislini esimest kooliaastat meenutasime, kaalusin seda endamisi päris tõsiselt. Olavi oli sel päeval meeldivalt endine, just nagu ma teda meie esimestelt abieluaastatelt mäletasin.Vahest peaksin tõesti teda juba praegu asjasse pühendama? Ta oli ju ikkagi mu mees, olime juba üle kümne aasta abielus olnud. Ma ei mõistnud ise ka, miks ma ometi talle nii olulist asja usaldada ei taha. Kas sellepärast, et viimase raseduse ajal ei usaldanud tema mind? Kes teab.Võib-olla oli see nii, võib-olla ka mitte.

      Igatahes olin lõpuks hilisel õhtutunnil siiski valmis talle veel samal õhtul kõik ära rääkima. Me istusime televiisori ees, lapsed ja Ada olid juba magama läinud. Olavi lehitses ühte autoajakirja, mina aga õmblesin Rolandi pükse. Poiss oli need lasteaias sääre otsast katki käristanud – kuidas see juhtus, selle kohta ei osanud ta ise mingit selgitust anda – ja kuna tegemist oli tema lemmikpükstega, mille taskuid kaunistasid uhked värvilised autopildid, siis ei lubanud ta mul neid minema visata. Sestap üritasingi nüüd nõela ja niidiga päästa, mis päästa annab. Erilist näputöö tegijat minust polnud, kuid andsin endast siiski parima.

      „Olavi,” laususin nõela läbi velvetpükste sikutades. „Tead, ma peaksin vist…”

      Mees tõstis ajakirja kohalt pea ning vaatas mulle küsivalt otsa. Peatusin hetkeks. Nii raske, nii kirjeldamatult raske oli seda välja öelda! Aga olgu. „Ma käisin eelmisel nädalal…” Kaugemale ma ei jõudnud, sest Samuel hakkas oma toas järsult ja valjusti nutma, otsekui oleks keegi talle haiget teinud. „Oota natuke,” ütlesin mehele. „Ma lähen vaatan, mis tal viga on.” Panin Rolandi püksid kõrvale ning läksin beebi tuppa asja uurima. Samuel oli ennast voodis istukile tõmmanud ja nuttis valjusti.Võtsin ta sülle ja kussutasin tükk aega, kuni laps vait jäi. Ma tegelikult imestasin, et ta mu käte vahel üldse rahuneda suutis, kuna olin ise niivõrd närviline.Terve eelmise ja tänase päeva olin olnud kohutava pinge ja hirmu all ning lapsed suudavad selliseid asju tavaliselt ju hästi tajuda.

      Asetasin uinunud poisi voodisse tagasi ja jälgisin teda veidi aega. Kui oli selge, et tita on taas rahulikult magama jäänud, läksin vaikselt toast välja. Otsustasin, et ei venita enam midagi – kui plaanin seda veel täna Olavile rääkida, siis teen seda kohe.

      „Jäi uuesti magama,” laususin toast väljudes.Vaikus, ei mingit kommentaari. „Olavi?” Astusin sammukese lähemale ja ohkasin siis. Mees magas diivanil sama rahulikku und, kui teises toas tema pisike poeg. Ajakiri lebas tal rinna peal, üks käsi oli selle peale toetatud, teine aga rippus lõdvalt üle diivani ääre.

      Mis seal ikka. Ju siis oli kusagilt kõrgemalt poolt ikkagi määratud nii, et ma ei pidanud oma murest talle täna õhtul kõnelema. Võib-olla olnukski see viga, hakata vastu ööd nii ränkrasket teemat arutama. Homme on ju jälle päev ja pealegi on mul ehk siis ka juba midagi kindlamat ja konkreetsemat talle ütelda.

      Ajasin mehe üles ja saatsin ta voodisse. Käisin duši all ning pugesin seejärel ka ise tema kõrvale. Mis mind hommikul küll ees ootab? Sellele mõeldes ei suutnud ma kuidagi uinuda. Mitu tundi lebasin avatud silmi ning kujutlesin kõikvõimalikke stsenaariume, mida arst mulle võib öelda. Lõpuks uinudes nägin unes, et olen surnud ning pere ja sugulased on kogunenud minu matustele.Vaatasin seda kõike justkui kusagilt ülevalt poolt ning nägin, kuidas mustas kleidikeses Krislin mu hauale pisikese valge lillekimbu asetab.Tema selja taga seisis uues tumedas ülikonnas Olavi, kes hoidis käest kinni nutval ja pead tema kuuehõlma peitval Rolandil. Kummaliselt rahuliku uudishimuga vaatasin ringi, kus on Samuel. Lõpuks märkasin, et pisipoissi hoiab süles minu ema, kelle nägu musta kübara all on pisaraist üleni paistes ja punaseks nutetud.

      Ärkasin Olavi kerge suudluse peale ja mul kulus hetk aega mõistmaks, et see kõik oli vaid uni. „Tere hommikust,” sõnas mees. „Pean täna varakult ühe kliendi juurde minema.” Märkasin alles nüüd, et Olavi on juba täielikult riides ja portfellgi käes. Noogutasin uniselt ja küsisin, palju kell on. „Veerand kaheksa,” vastas mees. „Kas viid poisi täna ka veel lasteaeda?”

      „Täna viin küll,” kostsin haigutades. „Ta ju ise nõuab nii kangesti, sõbrad tal kõik seal.”

      „Selge. Õhtul siis näeme!” Ja juba oligi ta läinud.

      Ajasin end voodist üles ja sammusin vannituppa, kus panin oma raskete ja ikka veel uneuduste silmalaugude peale külma vett. Olin ikka veel äsjase unenäo lummuses ning tahtsin teha kõike, et seda võimalikult ruttu unustada. Kuigi unes ei tundunudki see kõik nii jube, siis tagantjärele mõtlema hakates jooksid mul külmavärinad üle selja. Kinnitasin endale, et see uni oli tingitud üksnes mu enda viimaste päevade muremõtetest, mitte ei olnud mingi ennustus. Selliseid asju polnud ma ju kunagi uskunud!

      Majas valitses haudvaikus. See oli tegelikult nii tavaline asi päevadel, kui Olavi varakult kodust lahkus ning laste äratamine minu hooleks oli jäänud. Miks see mulle siis seekord nii pahaendelisena näis, otsekui oleks tegemist vaikusega enne tormi? Otsustasin, et kindlasti mõtlen sääraseid totrusi üksnes seepärast, et olin näinud niivõrd halba und.

      Tõmbasin teksad jalga ja T-särgi selga ning avastasin siis, et kell on juba päris palju. Kiirustasin teisele korrusele, et Roland üles ajada. Õigupoolest poleks tal üldse tarvitsenud keset suve lasteaeda minna, seda enam, et mina olin ju hetkel kodune. Kuid nagu ma ka Olavile olin öelnud, tahtis ta ise seda kangesti. Küllap oli tal kodus igav, kolm aastat vanema õega polnud neil kuigi palju ühiseid mänge ning ka naabruskonnas ei leidunud temavanuseid lapsi. Ja Ada sunniviisiline muinasjutukuulamine oli talle ilmselgelt pigem piinaks kui meelelahutuseks.

      Seega ei näinud ma vähimatki põhjust, miks peaksin lapsele lasteaeda minekut keelama. Pealegi pidi lasteaed juuni lõpust nagunii kuuks ajaks puhkusele minema.

      Äratasin Rolandi, aitasin unise poisipõnni riidesse, riietasin seejärel kiirelt ka Samueli ja juba me olimegi kolmekesi autoga lasteaia poole teel. Lasteaed asus meie kodust päris kaugel, Laagri teises otsas, ja seepärast oli mugavam sinna sõita, kui et hakata veel jalutamise peale aega kulutama.

      Tagasiteel astusin bensiinijaamast läbi – mulle meenus, et kodus on sai otsakorral, tavakauplused olid aga nii varasel hommikutunnil alles suletud. Olin just auto uuesti käivitanud, kui kõrvalistmel lebav telefon helisema hakkas. Oma üllatuseks märkasin, et helistab Krislin. Imestasin, et tüdruk juba nii varakult üles on tõusnud.Tavaliselt magas ta koolivabadel päevadel ikka vähemalt üheksa-kümneni. „No tere, Krissu,” ütlesin telefoni. „Sina nii vara üleval?”

      „Emme, tule ruttu koju,” kuulsin telefonist oma tütre nutust ja ähmis häält. „Memm ajab segast juttu. Ma kardan!”

      „Ole rahulik – ma jõuan kohe koju,” kinnitasin võimalikult rahulikul toonil. Sisimas aga olin täielikus paanikas. Mis seal siis nüüd oli juhtunud? Ja ma pidin ju kella kaheteistkümneks arsti juurde minema! Kuidas ma siis Krislini Adaga üksi jätan, kui tal jälle need segadusehood peale on tulnud?

      Kihutasin ärevalt kodu poole ja tänasin taevast, et vähemalt polnud seekord tänavatel erilisi ummikuid.Värava juurde jõudes nägin Krislinit trepil seismas. Õues oli jahe ja tuuline ning tüdruk lõdises seal paljajalu, siniste kassidega pidžaama seljas ja pikad tumedad juuksed tuule käes lendlemas.Ajasin auto kärmesti СКАЧАТЬ