Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maha asetanud. Poiss oli küll ärkvel, kuid pikutas rahulikult ja jälgis mind üheksakuuse lapse kohta hämmastavalt targal ja asjalikul pilgul. Aeg-ajalt seletas ta midagi oma keeli ning sirutas sõrmed hälli külge kinnitatud valgete lammaste järele.

      Jumal küll, kui kaua pidin ma veel ootama? Üksainus pilk telefoniekraanile kinnitas, et olen oodanud juba üle poole tunni. Närvitsenud ja oodanud, oodanud ja närvitsenud, nii iseenda kui ka kodus toimuva pärast. Enne mind oli olnud kolm inimest ning viimane neist, kärtspunaste juustega pikka kasvu naisterahvas, oli sisse läinud juba vähemalt kümne minuti eest. Kabinetist oli kuulda ühtlast madalat jutukõminat ja miski ei viidanud sellele, et too daam sealt nii pea välja võiks tulla.

      Koridor oli kitsas, hämaravõitu ja üsna vaikne. Kusagilt tagapoolt kostis nõrka jutukõminat ning kõrvalkabinetist väljus noor blondi patsiga õde, lükates enda ees pudelikeste ja ampullidega täidetud metallalust. Möödudes heitis ta pilgu Samueli poole ja naeratas endamisi. Mina aga toetasin pea vastu istme seljatuge ja mõtlesin, millal see piinarikas ootus ükskord ometi otsa saab. Mulle näis, nagu oleksin juba lõpmatu hulk aastaid põrnitsenud seda ühtlaselt leheroheliseks värvitud seina ja valget ust numbriga kolmsada kaheksateist.

      Lõpuks ometi! Punapäine naine astus kabinetist välja ning tuhises minust mööda.Ta oli näost väga tõsine ning kusagile näis tal väga kiire olevat. Ilmselt polnud uudised head…

      Juba ilmuski õde ukse peale: „Kirsimäe, palun!” Pistsin telefoni teksaste taskusse, haarasin Samueli hällist kinni ja vinnasin ta kabineti uksest sisse. Hämarast tugeva valguse kätte kolimine polnud lapsele ilmselt eriti meeltmööda, sest igatahes tõi ta kuuldavale pahura virina, mis oleks nähtavasti valjuks nutuks paisunud, kui õde temaga otsekohe rõõmsalt kõnelema ja hälli ees käsi lehvitama poleks hakanud.

      „Võtke palun istet.” Kogukas viiekümnendates eluaastates arst, doktor Kutrin, istus oma laua taga ja viipas sõbralikult tooli suunas. „Kuidas te end tunnete?” küsis ta.

      „Pole viga.” Püüdsin naeratada. „Ehkki see üleeilne uudis viis mu üsna rööpast välja.”

      „Arusaadav.”Arst noogutas, võttis siis prillid eest ja asetas need enda ette lauale. „Ma pean teiega aus olema, proua Kirsimäe. Kasvaja on päris suur ja seepärast peame tingimata operatsiooni ette võtma – mida kiiremini, seda parem.”

      Hammustasin huulde. „Ma mõistan,” ütlesin. „Muidugi teeme kõik, mida tarvis.”

      „Peame tegema mastektoomia ja samuti igaks juhuks eemaldama kaenlaalused lümfisõlmed,” kõneles arst. „Mul on muidugi väga kahju, sest olete ju alles nii noor, kuid teist võimalust paraku enam ei ole.”

      Mastektoomia? Mida see tähendab? Olin seda sõna kusagilt kuulnud ning pingutasin nüüd oma mälu. Ja siis hakkas õõvastav reaalsus mulle tasapisi terendama. „Te tahate öelda, et… peate kõik…?” Mul lõppesid sõnad otsa.

      „Kahjuks küll,” noogutas arst.Ta pani prillid uuesti ette ja vaatas mulle nüüd tõsiselt, kuid kaastundlikult otsa. „Rinda säilitav lõikus on võimalik üksnes kasvaja varase avastamise korral.Teil on see tükk juba liiga suur, et säärasel viisil saaks opereerida.”

      Ma ei öelnud sõnagi ning doktor Kutrin hakkas oma paberites tuhlama. „Kas teile järgmisel teisipäeval, seitsmendal juunil, sobiks operatsiooni aeg? See on kõige varem, mis ma saaksin välja pakkuda, viivitada sellega aga ei maksaks.”

      „Jah,” pomisesin enda ette, „sobib küll.” Arst hakkas midagi rääkima edasistest taastamisvõimalustest, kuid ma ei kuulnud teda enam.Tundsin ka, kuidas telefon mu püksitaskus nõudlikult vibreerima hakkas, ent sellelegi ei suutnud ma tähelepanu pöörata. Minu peas keerles vaid üksainus mõte – nad lõikavad mu rinna ära! Ma olen alles kolmekümne nelja aastane, ja pean kogu oma ülejäänud elu elama sandistatuna… Ja siiski ei tulnud mul mõttessegi midagi vaielda või valjusti ahastada.Valikuid oli minu jaoks jäänud ainult kaks – kas see või surm. Ma tahtsin ellu jääda ning selle nimel tuli mul nüüd ohver tuua. Mitte midagi polnud parata. Mitte kui midagi!

      „Kui suure garantii see mulle annab?” kuulsin ennast küsimas. See kõlas täpselt, nagu räägiks minu asemel keegi teine, sootuks võõras inimene.

      „Teie puhul on mastektoomia korral täieliku paranemise võimalus väga suur,” kinnitas arst. „Seda eriti juhul, kui teeme operatsioonijärgselt veel täiendavalt ka keemiaravi…”

      Kabinetist väljudes olin ikka veel justkui unes. Kõik tundus kuidagi nii ebatõeline, nagu võiksin ma iga hetk ärgata ja avastada, et äsjane uudis oli vaid järjekordne luupainaja. Alles mõni hetk hiljem värske õhu kätte jõudes hakkasin taipama, kuivõrd reaalne see siiski on. Istusin autosse ja nutsin. Mastektoomia? Keemiaravi?! Millega mina selle kõik ära olin teeninud?

      Natukese aja pärast hakkas telefon mu taskus uuesti vibreerima. Alles nüüd meenus mulle, et keegi oli ju ka varem helistanud.

      Pühkisin näo pisaratest kuivaks ja nuuskasin nina paberist salvrätikusse, mille kindalaekast olin leidnud. Seejärel tirisin telefoni taskust välja ja nägin kohe, mida olin ka aimanud – helistajaks oli Krislin.

      „Emme, millal sa tuled?” kõlas koheselt rahutu küsimus. „Kas varsti?”

      „Jah, kohe varsti tulen.” Mu hääl värises veidi, kuid laps vist õnneks ei saanud sellest aru. „Kas kõik on korras? Sa helistasid enne ka, siis ma ei saanud vastata…”

      „Sa ei kujuta ette, mis juhtus!” Krislini hääl vaibus ärevaks sosinaks. „Memm jäi enne diivani peale tukkuma ja kui ta üles tõusis, oli seal kohutavalt suur loik! Ta pissis alla!”

      „Oh issand küll!” ahastasin.Adal polnud seni veel kunagi varem niisugust asja juhtunud, ka mitte kõige segasematel perioodidel. Nüüd aga oli see siis käes. Mul tuli lisaks beebile hakata vahetama mähkmeid ka üheksakümneaastasel.Vaat just selline uudis mul tänasel päeval veel puudu oligi.

      „See haiseb jubedalt,” jätkas Krislin. „Tead, kui vastik – padjad on ka koos ja puha…”

      „Kus memm praegu on?” katkestasin tütre jutu. „Ega ta aeda läinud? Praeguses olukorras võib ta väravast välja minna ja pärast ei leia keegi teda üles.”

      „Mkm, ta on hoopis vannitoas,” ütles tüdruk. „Mina ei tea, mis ta seal teeb.Ta on juba päris tükk aega seal olnud.”

      Kiirustasin kodu poole, ehkki teades, mis mind seal ees ootab, oleksin parema meelega hoopis kusagile mujale läinud. Kusagile, kus saaksin rahus olla ja mõtiskleda kõige selle üle, mis mind lähitulevikus ees pidi ootama. Kusagile, kus saaksin nutta ja kõik endast välja elada, mitte ei peaks näitlema, justkui oleks kõik parimas korras.

      Samuel oli rahutu. Ilmselt hakkas tal kõht tühjaks minema, sest igatahes karjus ta oma hällis peaaegu terve tee.Täielik ime, et ma sellises olukorras üldse sõita suutsin – kisav laps, äsjased kohutavad uudised arsti käest ja nüüd Krislini kõne… Kuidagimoodi õnnestus mul lõpuks siiski koduväravani jõuda. Hoovis haarasin hällist Samueli, kes oli ennast näost juba tumepunaseks karjunud, ja tassisin ta tuppa.

      Midagi imelikku oli siin lahti, sellest sain ma aru otsekohe, kui olin esikusse astunud. Samuel oli enam-vähem vait jäänud ning ma kuulsin kusagilt eemalt mingit kummalist kohinat, kuid ei mõistnud esialgu, millega võis tegemist olla.Võtsin kingad jalast ning hakkasin Samueli kiiresti lahti riietama. Kõigepealt tuli näljasele lapsele süüa anda, alles siis kavatsesin hakata uurima, kas ja mis vahendiga meie diivanit veel üldse õnnestub kuidagi puhtaks СКАЧАТЬ