Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles: „Mine minema! Siia võõrad ei tohi tulla.” Ma vastasin, et ma pole ju võõras, olen Krislin.Tema aga naeris imelikult…Tead, emme, mis ta mulle siis ütles?”

      „Noh?” Samuel mu kaenlas lalises ja vehkis kätega, ilmselt tahtis ta maha, kuid ma hoidsin teda kõvasti kinni.Tahtsin kõigepealt Krislini jutu lõpuni kuulda.

      „Ta ütles: „Küll ma juba tean, sa pole mingi laps.Vanapagan oled hoopis!” Ja siis ehmatasin ma hirmsasti ära ja jooksin välja.”

      Asetasin Samueli pehmele esikuvaibale maha ning poiss asus kiiresti toa poole roomama. Ma ise võtsin kingad jalast ning läksin uurima, kus Ada on. Krislin silkas mul sabas.

      Tüdruku sõnad olid mind ehmatanud palju rohkem, kui ma seda talle välja lasin paista. Nüüd olid siis asjad nii kaugel, et Ada ei tunne enam oma pereliikmeid ära? Oeh. Need paar selgusepäeva olid pannud mind naiivselt arvama, et vahest jääbki ta nüüd mõistuse juurde.Televiisorist nähtud ju temast vanemaidki, kellel ei paista maailma asjadest arusaamisega mingit probleemi olevat. Olin liiga vara rõõmustanud…

      Ada istus diivani peal, kudumistöö süles ja hall lõngakera kõrval. „Tere, memm,” laususin sõbralikul toonil ja istusin tema kõrvale. Krislin jäi eemale seisma ning piidles meid umbusklikult, parema käe pöial suus. „Memm, Krislin ütles, et sa ei tundnud teda ära… Kuidas siis nii?”Viipasin käega tüdruku poole. „Ta on ju sinu pojapojatütar, kuidas sa ei mäleta? Kui ta pisem oli, lugesid talle raamatuid ette, käisite koos poes ja metsa ääres lilli korjamas…” Peatusin, sest Ada näol oli niivõrd mõistmatu ja lage ilme. Ta vaatas mulle altkulmu otsa ja raputas siis aeglaselt pead. „Laps, ma ei mõista, mis sa kõneled,” sõnas ta siis nukralt, langetas uuesti pea ja hakkas varrastega klõbistama. Käed käisid tal sama kärmesti nagu alati. Küllap tulid need liigutused juba automaatselt.

      Ma ei osanud enam midagi kosta ega ette võtta.Tõusin nõutult üles ja läksin kööki, et ise midagi hommikuks süüa ja ka Krislinile otsida.Tüdruk tuli mulle järele ja haaras taas ümbert kinni. „Kui hea, et sa kodus oled,” ütles ta vaikselt. „Küll on hea!”

      Tugev süütunne uhkas minust üle. „Krislin, tead…” Paha oli seda öelda, aga midagi polnud parata. „Ma pean kella kaheteistkümneks arsti juurde minema. See tähendab, et paar tundi tuleks sul temaga üksi hakkama saada ja jälgida, et ta ei läheks kööki pliidi kallale ega teeks midagi muud ohtlikku.”

      „Ei, emme!” hüüatas tüdruk. „Palun, palun, ära mine! Ma kardan temaga üksi olla.”

      Süümepiinad paisusid veelgi suuremaks. Oli mul üldse õigust kaheksa-aastasele lapsele säärast kohustust vägisi peale suruda? Ma püüdsin nagunii võimalusel vältida tüdruku omapäi koju jätmist – teadsin, et ta seda eriti ei armasta ning pealegi oli mul põhimõte, et alla kümne aasta vanused lapsed peaksid üldjuhul siiski täiskasvanu järelevalve all olema –, kuid tuhat korda kergema südamega oleksin jätnud ta päris üksi, kui et peast segase vanavanaemaga, kes võib mida iganes korda saata. Aga mida siis teha? Arstile minemata poleks ma saanud jätta, sellest võis ju oleneda kogu mu elu. Istusin taburetile ja lasin läbi pea kõik sugulased-tuttavad, keda nendeks paariks tunniks meile võiksin kutsuda. Ema? Ei, mu ema teenis pensioni kõrvalt lisaraha valvurina töötades ning just eile ja täna olid tema vahetuse päevad. Sonja? Just, temale võiks küll helistada.Tal polnud kaugelt tulla ka ja pealegi oli ta nagunii kodune. „Ehk õnnestub tädi Sonja seniks siia kutsuda,” ütlesin Krislinile, kes selle peale suurt kergendust näis tundvat. Ma ise mõtlesin, et vahest olekski Sonja parim variant, kuna tema teadis ju nagunii, et pidin täna arstile minema ja seega jääksid ära kõik üleliigsed selgitused.

      Valisin Sonja numbri ning üllatusin kohe, kuuldes, et telefon on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda. Sel kellaajal oli ta tavaliselt juba ammugi üleval. Kõige suuremasse segadusse sattusin aga siis, kui ka sõbranna kodutelefonile keegi ei vastanud. Olin ju alles eelmisel päeval tema pool käinud ja siis ta küll ei maininud, et ta kavatseb täna hommikul kusagile välja minna. Katsetasin veel mitu korda, kuid tulemus oli sama – keegi ei võtnud toru. Ja kell oli juba peaaegu pool kümme, mis tähendas, et umbes pooleteise tunni pärast tuli mul kodust välja astuda.

      „Emme, kas sa pead tingimata minema?” küsis Krislin kaeblikult. „Jää ikka palun koju!”

      Peitsin pea käte vahele. „Ma ei saa, laps, ma ei saa. See on väga tähtis.”

      „Aga miks sa lähed arsti juurde? Kas sul on siis midagi viga?”

      Tundsin, kuidas üle terve näo punaseks lahvatan. Ma ei suutnud talle otsa vaadata ning laususin enda ette: „Viga ei tohiks küll midagi olla, aga kontrolli pean igaks juhuks siiski minema. Olen sulle ju rääkinud, et naised peavad korra aastas arsti juures käima – see on väga oluline.”

      „Edasi ei saa lükata?” anus tüdruk.Ta oli käed rinnal vaheliti asetanud ja puuris mind meeleheitliku pilguga. „Ma ei saa üksi hakkama, kui ta selline on!”

      „Ei saa, tibu, ei saa. Järjekorrad on praegu väga pikad, mitu kuud. Aga ma ei ole ju ära üle paari-kolme tunni ja nii kaua ju tuled ikka toime.” Ohkasin sügavalt ja lisasin siis: „Ma proovin su isale ka helistada. Äkki ta saab vahepeal kodust läbi käia.”

      Olavi oli tõesti mu viimane lootus, peale tema poleks mul olnud rohkem kellelegi helistada.Teadsin, et tal on liikuva graafikuga töö ning kui parajasti mõne kliendi juurde sõita polnud tarvis, sai ta oma käike üsna edukalt planeerida.Asi see siis polnuks korra kodust läbi sõita ja heita pilk peale, et kõik oleks korras.

      Olavi vastas juba esimese kutsumise peale. Hakkasin talle olukorda selgitama, kuid seepeale sai ta pahaseks. „Sa ei tohiks kodust ära minna, kui memm sellises olekus on,” väitis ta. „Minul on täna nii palju tööd, et ma kohe kindlasti enne õhtut koju ei jõua – see pole mõeldavgi. Mis arst see sul nüüd järsku siis on, eile ei rääkinud sa midagi?”

      Sellises olukorras, telefoni teel ja veel pealegi Krislini kuuldeulatuses ei saanud ma loomulikult midagi täpsemat seletama hakata. „Naistearst, ma lähen kontrolli,” ütlesin talle just samuti nagu olin tütrelegi hetk tagasi luisanud. „See on väga oluline, mul on võib-olla mingi põletik, mida tuleb välja ravida… Olen korduvalt proovinud Sonjat kätte saada, aga tal on mobiil väljas ja kodutelefoni ei võta ka vastu. Ja ema on täna tööl!”

      „No siis ma ei tea,” kostis mees tülpinult. „Siis pole midagi teha, Krislinil tuleb hakkama saada. Ja küllap ta saab ka! Ta on suur tüdruk, aga sina kohtled teda pidevalt nagu titat.”

      Sellesse vaidlusesse ei kavatsenud ma hetkel küll laskuda. Lõpetasin hoopis kiirelt kõne ja vaatasin siis vabandavalt tütrele otsa. „Issil on täna väga kiire,” ütlesin vaikselt. „Tema kahjuks vahepeal koju ei jõua.Aga sa vaata,” osutasin peaga elutoa poole ning püüdsin kõlada natuke optimistlikumalt, „memm on tukkuma jäänud. Kui ta mu äraolekul peaks kogu aeg tukkuma või oma kudumistöö kallal nokitsema, siis oleks ju väga hästi. Ära sa ise temaga mingit juttu tee ega teda ärritama tiku.Võid tast täitsa eemale hoida, jälgi lihtsalt, et ta köögis midagi ohtlikku mässama ei hakkaks.”

      Krislin ohkas alistunult. „No eks ma üritan,” ütles ta. „Kas sa telefoni saad vastu võtta?”

      „Usun, et ikka.Ainult siis ei saa, kui olen parajasti arstikabinetis sees.”

      Tütre nõustumine minus kergendust ei tekitanud, pigem vastupidi – olin pannud ta sundseisu ning tundsin nüüd seepärast suuri süümepiinu. Lisaks kohutavale hirmule oma tervise ja arsti võimalike sõnade pärast kartsin nüüd paaniliselt ka seda, mis minu äraolekul kodus võib sündida СКАЧАТЬ