Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

      „Tee, mis tahad,” sõnasin Olavile üsna ükskõiksel toonil. „Kui tahad, siis muidugi mine.”

      „Sa pahane ei ole?” Nüüd näis, otsekui tunneks mees ennast kergelt süüdi. See oli mulle üllatav, sest terve nädalavahetuse olime ju teineteisega mossitanud ning alles täna hommikul hakkasime taas enam-vähem normaalselt suhtlema.Või sai ta kusagil südamepõhjas ikkagi aru, et pole päris õige asi meie pere probleemide eest ära põgeneda ja kõik pidevalt üksnes minu kaela jätta?

      „Mis mul ikka pahane olla. Seda enam, kui sa pole oma sõpra ammugi näinud.”

      „Kuidas memmel täna?”

      „Tal on natuke parem,” kostsin samuti nagu ennist Krislinile. „Aga see ei tähenda muidugi miskit. Ühel hetkel on ta mõistlik, järgmisel jälle… Krislin läks naabritüdruku juurde, palusin, et ta tuleks selleks ajaks koju, kui Rolandi järele pean minema.”

      „Aa, no siis on teil ju kõik korras.” Ma lausa kuulsin, kuidas mees kergendatult hinge tõmbas. „Ja ega ma nüüd päris hilja peale ka ei jää, homme ju tööpäev.”

      Me lõpetasime kõne ning ma kükitasin Samueli kõrvale vaibale maha. Lapsel oli õnnestunud televiisorilaua vahelt välja koukida üks harilik pliiats ning loomulikult oli see tal otsemat teed suhu rännanud.Võtsin pliiatsi ettevaatlikult ära ja püüdsin vältimatut kisa ennetada sellega, et haarasin poisil jalgadest kinni ja kõigutasin teda edasi-tagasi. Olime sellist mängu kunagi beebikoolis õppinud ning Samuel nautis seda väga. Nüüdki läks mu kavalus õnneks – pliiatsi kaotuse pärast vedas poiss küll juba suu viltu, kuid kõlgutamise peale ununes mossitamine kohe ja juba lagistaski ta rõõmsalt naerda.

      Vaatasin oma lustivat pisipoega ja lootsin endamisi nukralt, et ta iialgi ei saa teada valusat tõde – nimelt seda, et tegelikult on temalgi oma osa selles, et Olavi nii vähe aega kodus tahab veeta. Pinged ja võõrandumine meie vahel polnud tingitud üksnes Ada probleemidest, vaid olid alguse saanud juba hoopis varem, pärast seda kui Samuel oma ilmaletulekust märku hakkas andma. Olavi polnud kolmandat last kunagi tahtnud.

      Tegelikult olime pärast Rolandi sündi mõlemad otsustanud, et aitab küll. Poiss ja tüdruk olid mõlemad olemas ning pealegi polnud me kumbki endid suure perena ette kujutanud. Seepärast oli mõlemale suureks jahmatuseks, kui selgus, et üks põngerjas siiski veel meie perre soovib lisanduda. Mina suutsin selle mõttega peagi harjuda, Olaviga aga olid meil tollal sellised riiud, et kartsin juba lahkuminekut. Olin valmis ka sellega riskima, sest endalegi ootamatult olin seda veel sündimata last juba armastama hakanud ning tahtsin, et ta kindlasti, kindlasti sünniks. Olavi leppis lõpuks mu otsusega, kuid meievahelised suhted polnud enam endised. Tean, et tema arvates jätsin meelega tableti vahele – kord alguses purskas ta tüli käigus mulle selle näkku. Ilmselt jäigi ta nii arvama, ehkki olin sada korda seletanud, et võtsin tablette korralikult ning mul pole aimugi, kuidas nood ühel hetkel alt said vedada.Vist kõige enam tegigi mulle haiget see, et ta mind ei uskunud ega usaldanud. Miks küll, millega olin ma selle ära teeninud?

      Raseduse ajal ei kõnelenud me peaaegu kunagi lapsest. Kui vahel ise mõne sõna poetasin või näitasin, mida tita jaoks valmis olin ostnud, keeras Olavi enamasti jutu kärmelt mujale. Oli näha, et ta ei soovi seda teemat enam arutada. Olin päris hirmul ja masenduses, kartsin, et ta ei hakka iial seda last armastama ja vahest oli see kõik ikkagi viga.

      Siiski näis mees pärast Samueli sündi märgatavalt pehmenevat. Jah – ta tegeles temaga mõnevõrra vähem kui vanemate lastega nende beebieas, kuid vähemalt armastas ta last ega näidanud üles külmust ja ükskõiksust, nagu olin kartnud. Meie endi omavahelised suhted olid Samueli üheksa elukuu jooksul jojona üles-alla hüpelnud. Oli häid hetki, oli isegi väga häid, kuid ka halvemaid. Viimaseid kahjuks vist siiski rohkem, sest midagi väga olulist oli mu rasedusega seotud probleemide ajal jäädavalt kaotsi läinud. Ada viimasel ajal ilmsiks tulnud dementsus tegi asjad muidugi oluliselt hullemaks…

      „Issand küll, tahad lapse ära tappa?” Seal oligi Ada, seisis oma ukse peal ja vaatas õuduses, kuidas ma Samueli hüpitan ja solgutan. Ilmselt olid lapse kilked ta üles ajanud.

      „Sa ju näed, kui väga see talle meeldib!” nähvasin veidi tõredamalt, kui oleksin tahtnud. Püüdsin oma tooni pehmendada: „Beebikoolis õpetati just niimoodi lastega võimlema. Nendega ei juhtu mitte midagi, kui nii teha! Vastupidi, see on lõbus ja kasulik.”

      Ada vangutas pead ja kadus endamisi porisedes oma tuppa tagasi. Oli näha, et mu seletus ei rahuldanud teda vähimalgi määral ja ilmselt kvalifitseerusin ma tema silmis nüüd täielikuks lapsepiinajaks.

      Panin Samueli taas vaibale ning otsisin külmikust välja paki lõhe supikogu. Rolandi toomiseni oli veel aega, kuid tahtsin selleks ajaks supi valmis saada. Panin kala suurde potti keema ning hakkasin sibulaid hakkima. Sealjuures pidasin aru, kas peaksin ehk peale Sonja ikkagi veel kedagi oma halvast uudisest teavitama.Tuge oleks mul muidugi tarvis läinud, haletsust aga kohe kindlasti mitte. Olin juba otsustanud, et Olavile räägin alles siis, kui ülehomme arsti juures käidud. Siis on vähemalt selgem pilt. Aga minu ema? Kas temale peaksin ütlema? Kohe kuidagi poleks tahtnud kõrge vererõhu käes vaevlevale pensionärile säärast vapustust tekitada, tervis oli tal niigi juba pikemat aega kehvavõitu. Ja ometi ei saanud ma niisugust asja ju lõpmatuseni tema eest varjul hoida. Ohkasin endamisi ja külm hirmulaine uhtus must uuesti üle. Jumal küll, kui tõsine see kasvaja ometi võis olla? Kas ma pean operatsioonile minema?Või keemiaravile? Võtsin nõuks, et parem on enne ülehomset nende asjade peale mitte eriti mõelda. Kasu sellest niikuinii olla ei võinud, rikkusin sel kombel ainuüksi oma närve.

      Kui olin supi valmis keetnud, heitsin pilgu kellale ning hakkasin end Rolandile järele minekuks sättima. Olin juba Krislinile helistamas, kuid just siis saabus tüdruk ise koju. See oli midagi uut, tavaliselt ei saanud ta tolle Hanna-Stiina juurest kunagi tulema. Küllap oli see hea laps siis ikkagi aru saanud, et memmega on päris tõsised lood ning et üksi ei või teda jätta.

      Meil tuli kena rahulik õhtupoolik. Pärast Rolandiga kojusaabumist sõime ja käisime lastega üheskoos ümbruskonnas jalutamas. Krislin ja Roland korjasid metsatukast nurmenukke ja suuri valgeid ülaseid ning tõid kimbu pärast mulle. Kaua ei saanud me Ada pärast küll ära olla, kuid ka see pisike tiir värskes õhus oli igati vahva.

      Pärast istusime kõik koos televiisori ees ja vaatasime „Jääaeg 2”. Isegi Ada liitus meiega ning kommenteeris ekraanil toimuvat päris terasel ja sõbralikul viisil. Mul oli külmikus veidi šokolaadi-kirsijäätist varuks ning nüüd jagasin selle kõigi vahel ära. Mõtlesin, et kui Olavi ka meie seltsis viibiks, oleks see õhtu päris ideaalne. Sellist polnud meie peres ammugi ette tulnud. Kui palju sääraseid õhtuid mul veel ees võis olla? Oli see ehk koguni viimane? Umbes kolmekümne kuue tunni pärast pidin ma selles selgust saama…

      4

      TAVALISELT ÖELDAKSE IKKA, ET ENNE EESSEISVAT EBAMEELDIVAT SÜNDmust läheb aeg liiga kiiresti.Tahaks küll veel venitada ja edasi lükata, kuid juba ongi kardetud hetk kätte jõudnud. Minu puhul oli see täpselt vastupidi. Oleksin tahtnud selle arstilkäigu võimalikult ruttu kaelast ära saada, kuid aeg muudkui venis ja venis ning päev enne seda tundus lausa talumatult pikk. Imekombel jõudis Olavi seekord päris varakult koju ja jäi seni Adaga, kuniks mina Krislini aktusel käisin ja pärast seda koos tüdrukuga Sonja juurde sõitsin. Sõbranna nägi välja kummaliselt kehv ja väsinud, otsekui poleks ta öö otsa magada saanud.Tema tavaliselt alati laitmatult soengusse sätitud kuldpunased juuksed rippusid nüüd sassis salkudena näo ees ning kogu tema olekust õhkus tüdimust ja rusutust. Minu ettevaatliku küsimuse peale heitis ta vaid käega. „Kõik on korras,” ja lisas siis: „Ma ei viitsi sellest praegu rääkida.” Ja me ei rääkinudki. Kõhklesin hetke, kas peaksin teda oma СКАЧАТЬ