Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

      Panin magamistoas oma punase-sinisekirjud bikiinid selga ja otsisin kapist välja suure musta päevituslina. Lükkasin vankri aeda suure tamme alla, et päike lapsele peale ei paistaks ning laotasin oma lina veidi eemale päikese kätte maha. Seejärel läksin tuppa tagasi, et võtta riiulist raamat ning mu pilk jäi pidama Adal, kes parajasti tualetist välja tatsas. „Memm, kas sa ei tahaks ka õue tulla?” küsisin temalt. „Nii mõnus ilm on praegu! Panin poisi õue magama ja mõtlesin ise natuke päikest võtta.Tule ikka, mis sa siin toas istud! Eks?” Ada ei lausunud mulle musta ega valget, kuid võttis kuulekalt elutoalaualt oma kudumistöö ja sammus minu järel õue. Seal seadis ta end sisse selles samas pehme kattega aiatoolis, milles ta aeg-ajalt ikka istuda oli armastanud.

      Mul oli hea meel, et Ada aeda oli tulnud. Sain nüüd rahulikult lugeda ja päevitada, ilma et pidanuks muretsema sellepärast, mida ta majas ette võib võtta.Tajusin, et ma ei usalda Ada-memme enam absoluutselt, olgu tal siis parem päev või mitte. Ma ei tahtnud teda enam hetkekski üksi jätta ning hommikul Rolandi lasteaeda viimiselgi olin kiirustanud kui pöörane, et võimalikult kiirelt tagasi jõuda.

      Raamatu lugemine ei tahtnud kuidagi edeneda. Mõtlesin pidevalt selle peale, mis mul teisipäeval ees pidi seisma. Huvitav, kui kaua ma haiglas pean olema? Ja kuidas ma ennast pärast tunnen? Külmavärinad jooksid üle keha, kui mõtlesin sellele, et vähem kui nädala pärast lõigatakse üks osa minust ära. Kas võis olla, et kandsin praegu bikiine viimast korda oma elus…? Sõitlesin ennast otsekohe säärase mõtte pärast. Kõige tähtsam oli ju siiski see, et vähk peatatakse ja ma jään ellu. Mis lugesid mingisugused bikiinid? Ja ometi tundsin selle lõikuse ees kohutavat õudu. Mis naine ma olen ühe rinnaga? Olavile olid mu rinnad alati väga meeldinud, tema sõnul olid need just paraja suuruse ja kujuga. Pärast teisipäeva ei saa ma ennast talle enam ealeski alasti näidata… Doktor Kutrin oli rääkinud midagi hilisemast võimalikust rinna taastamisest – on’s see tõesti võimalik ja palju see küll maksma võib minna? Ja kui loomulik see tulemus siis pärast jääb?

      Küsimusi oli nii tohutult, et ma ei jaksanud enam mõelda. Püüdsin taas raamatusse süveneda, kuid kangelanna suhteprobleemid näisid pärast enda katsumusi tühiste ning lapsikutena.

      Mõnusalt soe päike kiirgas mulle otse peale, linnud sädistasid puude ladvus ning uni hakkas tasapisi peale tikkuma.Võitlesin sellega mõnda aega, kuid andsin lõpuks alla ja toetasin pea kätele. Mõne minuti tukastamist võisin omale ju lubada…

      Ärkasin selle peale, et olin ennast selili keeranud ning päike paistis mulle otse silma.Tõstsin peopesa näo ette ja ajasin end istukile. Mul polnud aimugi, kui kauaks olin uinunud, ent kuna vankris oli kõik ikka veel vaikne, siis järelikult ei saanud see aeg väga pikk olla. Samuel ei maganud päeval kunagi üle paari tunni järjest.

      Mul oli palav ja uimane olla, samuti vaevas hirmus janu.Tõusin püsti kavatsusega toas klaasike vett juua, kui märkasin äkki, et eemalseisev aiatool on tühi ning Ada näputöö vedeleb selle kõrval muru peal maas. Selles polnud iseenesest midagi veidrat. Iga teine kord oleksin ilmselt mõelnud, et vanainimesel hakkas palav ning ta läks tuppa, heites oma kudumise kus see ja teine. Nüüd aga jäi mu pilk pidama aiaväraval ja külm hirm hakkas tasapisi ligi hiilima. Enne aeda tulles oli värav olnud korralikult suletud, nüüd aga praokil… Äkki oli Krislin vahepeal koju saabunud ja värava enda järel lohakalt kinni pannud? Tormasin majja, süda pekslemas. „Krislin! Krislin, oled sa kodus?”Vaikus. Kõik oli just samamoodi nagu enne ning Krislini roosadest plätudest polnud esikus vähimatki märki.Täiesti ilmselgelt polnud teda kodus. „Ada!” hõikusin nüüd juba paaniliselt. „Ada, kus sa oled?” Kiskusin tema toa ukse pärani – tühi; vaatasin tualetti – tühi, jooksin kontorisse ja meie magamistuppa. Kusagil polnud memmest mingit märki. Järelikult oli ainult üks võimalus.

      Ma haarasin magamistoa riidekapist oma lillelise suvekleidi ja heitsin selle kiiresti üle pea. Seejärel kihutasin taas uksest välja ja alles poolel teel värava poole tuli mulle meelde vankris magav Samuel. Issand, oleksin tite üksi koju jätnud…! Haarasin vankrisangast tormakalt kinni ja pistsin sellega jooksu. Muidugi ärkas poiss üles ja hakkas häälekalt virisema, kuid ma ei saanud sellele hetkel tähelepanu pöörata. Praegu oli olulisem Adale järele jõuda ning ta üles leida enne, kui ta kusagile suurele maanteele autode vahele koperdama jõuab minna.

      Tänav oli täiesti inimtühi nagu tööpäeva ennelõunati meie kandis enamasti ikka. Üks auto keeras kõrvaltänavasse ja kusagilt kostis muruniiduki undamist, kuid rohkem polnud mingist elutegevusest märkigi. Peatusin lõõtsutades keset tänavat. Paanika oli halvanud kogu mu mõtlemise ja ma ei suutnud otsustada, mida teha. Kas teatada politseisse? Helistada Olavile? Mis mees küll ütleb, kui kuuleb, et jäin lihtsalt keset aeda magama ja lasin ta vanaemal väravast välja jalutada? Nutt tikkus peale. Milline loll ma küll olin!

      Samuel karjus nüüd juba täiest kõrist – küllap vajas tal mähe vahetamist ning kõht oli samuti tühjaks läinud.Taipasin, et ma ei saa ise suurt midagi ära teha, vaid pean ikkagi Olavile asjast teada andma, tulgu mis tuleb. Sundisin ennast rahulikumaks ja tegin kisavale lapsele vaatamata siiski veel väikese tiiru naabruskonnas. Adat polnud kusagil.

      Kuhu ta ometi võis minna? Ja miks, jumal küll, miks? Ta ei paistnud ju sel hommikul sugugi segasena, sai jutust aru ja puha… Kuid järelikult oli mingi hoog talle ikkagi peale tulnud, ilmselt ootamatult ja järsult. Ada ei käinud juba aastaid kusagil ise jalutamas ega poes.Ta ütles ikka, et mis temal, vanainimesel, vaja tänava peal koperdada. Olime teda vajadusel alati autoga viinud, nii sugulastele külla, arsti juurde kui ka igale poole mujale, kuhu tal tarvis oli minna.