Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tal seal kärssas, aga igatahes oli terve meie maja suitsu täis ning ma ei taha mõeldagi, mis võinuks juhtuda, kui ma poleks sel hetkel koju tagasi jõudnud. Hiljem pomises Ada midagi kuumast piimast – eks ta oli tahtnud seda endale keeta, kuid oli piima paraku kaussi lisada unustanud.

      Mitmetunnise küürimise peale õnnestus mul süsimustaks kõrbenud pliidiplaat isegi enam-vähem puhtaks saada. Suitsuhaisu aga võis tervel meie esimesel korrusel veel kogu nädalavahetuse tunda, ehkki aknad seisid pidevalt lahti.

      Olaviga oli meil pärast seda lugu tõsine tüli. Lapsed ja Ada olid juba ammugi magama läinud, kui ma teema üles võtsin. Mulle ei meeldinud sugugi temaga tülitseda, eriti arvestades seda, kui vähe ta üldse kodus viibis, ent nii need asjad ei saanud enam jääda. Olukord oli juba lausohtlikuks muutumas ja mees lihtsalt pidi ju nüüd lõpuks sellest aru saama! Aga ei saanud.

      „Sa oled ju ise praegu kodune, kuidas sa ei saa siis tema järele vaadata?” pahandas Olavi. „Ja Krislin ei ole enam mingi titt, keda peaks kogu aeg viima ja tooma – kool on vaevalt paari kilomeetri kaugusel!”

      Püüdsin mehele selgeks teha, et titt või mitte, kuid koolist tulekuks on vaja ületada suur maantee ning lisaks veel ka raudtee ja selleks ma seda tuulepäist esimese klassi tüdrukut siiski veel ei usalda. Olin ammugi otsustanud, et Samueliga kodus olles kavatsen Krislini kooli viia ja tal vastas käia. Ja nüüd oleksin pidanud lapse omapäi suure liikluse keskele seiklema jätma, et mehe vanaemal silma peal hoida?Võib-olla olin siis tõesti halb inimene, aga igatahes ei tahtnud ma säärase korraldusega kohe mitte sugugi leppida. Olaviga ei viinud aga seegi vestlus meid mitte kusagile. Ta oli endiselt veendunud, et lapsepuhkusel olles on minul aega piiramatult käes ning ühe ligemale üheksakümneaastase mutikese järele vaatamine ei tohiks küll erilist pingutust nõuda. Olin solvunud ja pahane ning terve nädalavahetuse jooksul suhtlesime Olaviga teineteisega nii vähe kui üldse võimalik. See polnudki raske, sest nii laupäeval kui ka pühapäeval viibis mees suurema osa ajast oma sõbra Marko pool tolle autot putitamas. Olin üsna veendunud, et tegelikult tajub Olavi suurepäraselt kõiki neid pingeid, mis viimasel ajal meie kodus on valitsenud, ta lihtsalt ei oska sellega midagi peale hakata ega mingeid lahendusi leida. Seepärast püüabki ta probleemi olemasolu lihtsalt eitada ning peita pea jaanalinnu kombel liiva alla, viibides lihtsalt kodus nii vähe kui võimalik.

      Ja nüüd siis oli kõikidele nendele probleemidele lisandunud veel üks, mis suuruselt ületas endised vähemalt kümnekordselt, kui mitte veelgi rohkem. Mul oli vähk. Ma ei teadnud veel, kui kaugele see oli arenenud.Võimalik, et kasvaja oli juba päris suur. Ja vaatamata arsti julgustavatele sõnadele mõtlesin ma taas, et võin olla koguni suremas.

      3

      OLIN AUTOGA KRISLINI KOOLI JUURDE JÕUDNUD JA PARKISIN SELLE peaukse lähedale. Samuel tegi häält, kuid selja taha kiigates märkasin, et poiss ei ole siiski veel ärganud, vaid joriseb lihtsalt läbi une. Mida nii pisikesed küll unes võisid näha?

      Krislinit polnud veel näha. Koolimaja õu oli veel päris tühi, kui mitte arvestada kahte naisterahvast, ilmselt samuti mõne lapse ema, kes seisid üsna peaukse juures ja vestlesid omavahel elavalt žestikuleerides.

      Ma nõjatusin vastu istme seljatuge ja libistasin käega üle oma vasaku rinna.Tundsin selgesti tükki otse südame kohal, see oli kõva ning umbes pingpongipalli suurune. Olin selle esmakordselt avastanud umbes kaks kuud tagasi, vahetult pärast seda, kui olin lõpetanud Samueli rinnaga toitmise. Küllap oleksin pidanud siis otsekohe arsti juurde tormama, kuid ma ei teinud seda. Püüdsin ebameeldivat visiiti edasi lükata, otsides selleks üha uusi ja uusi põhjusi. Lootsin sisimas vist mingile imele, et tükk iseenesest ära kaob. Seda aga loomulikult ei juhtunud, vastupidi – see näis iga päevaga suuremaks muutuvat. Lõpuks ei julgenud ma enam kauem oodata ega mingeid absurdseid imesid loota. Mul ei jäänud muud üle, kui ennast kokku võtta ja lasta uuringud ära teha.

      Ja nüüd olid need tulemused siis käes…

      Koolimaja uks paiskus valla ning õue jooksis kaks pisikest poissi, ranitsad seljas. Neile järgnes kamp samaealisi tüdrukuid, nende hulgas ka minu tumeda hobusesabaga Krislin.Vaatasin teda ja tema rõõmsalt sädistavaid sõbrannasid ning soovisin sel hetkel üle kõige olla ka ise üks nende eakaaslastest.Tahtsin, et ka minul oleks suurimaks mureks see, kas vanemad ikka peavad oma lubadust nädalavahetusel loomaaeda või kinno minna või kas saan sünnipäevakingiks just selle kauaigatsetud nuku.

      Krislin märkas mu autot ja kepsles heatujuliselt lähemale. Muidugi oli tal põhjust rõõmus olla – ikkagi viimane koolipäev ju! Esimene kooliaasta oli edukalt selja taha jäänud, homme tuli tal üksnes aktusele ja tunnistuse järele tulla.

      „Tšau, emme,” sädistas tüdruk ennast auto tagaistmele väikevenna hälli kõrvale sättides.Ta oli oma vanuse kohta pikka kasvu ning sestap ei vajanud turvaistet ega istmekõrgendust juba peaaegu aasta aega. „Kas ootasid kaua juba?”

      „Ei-ei, just jõudsin.” Olin päikeseprillid ette pannud, kuna kartsin, et vastasel juhul võib laps mu ikka veel punetavatest silmadest aru saada, et midagi on lahti. See veel puuduks! Püüdsin rääkida rõõmsa ja loomuliku tooniga, kuid tundsin sellegipoolest muret, et ei suuda oma terase ja kohati varaküpse loomuga tütart ära petta.

      Krislin tegi magavale Samuelile pai, sulges siis oma turvavöö ja sättis ennast mugavalt istuma. Olin juba kooliõuelt välja tagurdanud, kui märkasin, et ta mind uurivalt silmitseb. Hingasin vargsi sügavalt sisse ja hammustasin huult.Tüdruk oli siiski midagi märganud!

      Ja juba ta laususki tõsiselt: „Tead mis, emme?”

      „Noo?” Olin päris veendunud, et nüüd tahab Krislin teada, mis mul viga on.

      „Me arutasime just tüdrukutega, kellel on kõige ilusam ema. Igaüks pakkus oma ema, aga kõik leidsid, et sina oled kindlasti üks kõige kenamatest.Tead, kui uhke tunne mul oli!”

      Üllatusin nende sõnade peale nii, et oleksin äärepealt punase tule alt edasi sõitnud. See oli küll viimane, mida ma Krislinilt kuulda oleks oodanud, eriti praeguses olukorras, kus olin näost ikka veel surnukahvatu, silmad punased, juuksed kammimata ja seljas juba päevinäinud hall teksakleit.Tegelikult ei pidanud ma end ka tavaolukorras eriliseks kaunitariks.Vähemalt ei saanud minu puhul kindlasti rääkida mingist klassikalisest ilust. Mu nina oli selleks liiga kreekapärane ja mulle endale näis, et kergelt kongus, samuti polnud mul pikki heledaid kiharaid, mida ikka ilusaimate naistega seostatakse – mu juuksed olid küll paksud ja tihedad, ent üsna lühikesed, peaaegu süsimustad ja kähardusid ainult otstes. Ja silmad polnud mul haldjalikult sinised, vaid hoopis hallikasrohelised. Ka olin oma saja viiekümne kaheksa sentimeetriga kaugelt liiga lühike ja üldse igatpidi ülemäära pisike.

      Sellegipoolest valmistasid Krislini siirad sõnad mulle suurt rõõmu. Kuulda midagi säärast niivõrd masendaval päeval pakkus tohutul määral lohutust.

      „Selles on sul õigus, et iga lapse jaoks on just tema ema kõige ilusam ja parem,” ütlesin tüdrukule. „Ja ega ilu pole kõige tähtsam – vahel võib mõni vähem nägus ema olla palju toredam ja hoolivam kui teine, kes näeb superhea välja.”

      Krislin vaikis hetke ja küsis siis: „Kuidas memmel täna on?”

      See küsimus ei tekitanud minus vähimatki imestust. Mu kaheksa-aastane terane tütar oli juba ammugi aru saanud, et vanavanaemaga pole asjad just korras.Tüdruk päris korraliku šoki, kui jõudsime tol pliidikärsatamise päeval koju ning terve maja oli paksult suitsu täis. Samal õhtul oli ta nutnud ja pärinud mu käest, miks vanamemm ometi selliseid asju teeb. Eks ma siis püüdsin lohutada ning selgitasin, et memm ei soovi meile halba, ta on lihtsalt väga vana ja haige ning sellised inimesed ei kontrolli alati oma tegusid. Sisimas oleksin aga tahtnud murduda ja СКАЧАТЬ