Название: Liblikasonaat
Автор: Ketlin Priilinn
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949270590
isbn:
Laua taga kõõlunud tüdruk kehitas õlgu. „Vist jah. Ma läksin vahepeal üles joonistama, aga kuulasin kogu aeg, et ta köögi poole ei läheks,” ütles ta natuke vabandavalt. „All oli kõik täitsa vaikne, ma ei kuulnud mitte midagi. Ju ta siis ikkagi tukub.”
„Kas saaksid Samueli edasi sööta?” palusin. „Ma läheks vaataks igaks juhuks, kus ta on.”
„No okei.” Krislin ohkas, kuid tuli ümber laua ja võttis purgi ning väikevenna lusika enda kätte. „Näe, Samuel – ampsamps…”
Ada tuba oli tühi.Tema voodi päevatekk oli pealt ära tõmmatud ning vedeles keset põrandat. Ühtlasi oli ta ka oma öökapil seisva veeklaasi maha ajanud – õnneks oli see ilmselt olnud pooltühi, sest loik poolenisti kapi all lebava klaasi kõrval oli väga väikene.
Mind haaras tõsiselt halb eelaimus. Just nagu äsja uksest sisse astudes, tundsin ka nüüd, et midagi on siin väga valesti. Kus Ada siis ometi on? Aias teda ennist ju ka ei olnud! Kiirustasin taha arvutitoa ja vannitoa poole. Mulle meenus, et telefonis oli Krislin ju öelnud, et Ada on juba pikemat aega vannitoas istunud…
Arvutitoas voolas vesi mulle vannitoa ukse vahelt juba vastu. Jõudsin tol hetkel mõelda ainult üht – jumal küll, nüüd on ta seal uppunud! Tõmbasin ukse pärani ja tormasin sisse.Terve vannituba lainetas justkui bassein, vesi ulatus üle mu jalalabade. „Ada!” karjusin meeleheitlikult, „mida sa ometi…”
Ta oli elus. Istus täiesti ükskõikse ja tuima rahuga vannis, millest vesi ilmselt juba vähemalt veerand tundi üle oli uhtunud ning vaatas mulle naeratades otsa, lausumata ühtegi sõna. Üks valge ja sooniline käsivars toetus tal vanniäärele, rohkem aga polnud temast peale halli peanupu midagi näha.Vesi aga ladises kosena üle ääre.
Kummardusin üle memme ja keerasin mõlemad kraanid kinni. Alles siis sain mahti ringi vaadata ja hinnata õnnetuse suurust. Midagi väga hullu vist õnneks ei olnud, sest vesi polnud jõudnud veel väga kõrgele tõusta. Arvutitoas olid lood ilmselt tõsisemad. Kahlasin vannitoast välja ning kiikasin üle ukse. Nägin, et karvane vaip on läbi ligunenud ning vesi ulatub ka raamaturiiulite alla, arvutini õnneks siiski veel mitte.
Nutuvõru suul, naasin vanamemme juurde. „Miks sa ometi niimoodi tegid?” küsisin temalt alistunult. „Miks, miks küll? Kas arvad, et mul on praegu veel vähe muresid?”
„Emme, Samuel ei taha rohkem…” kostis koridorist Krislini hääl, millele kohe järgnes kiljatus. „Appikene, mis siin juhtus? Kas memm uppus ära?!”
„Memm on elus,” kostsin väsinult. „Aga uputuse korraldas ta küll. Eks tule ja vaata!”
Tüdruk ei tulnud lähemale, vaid hakkas toa nurga taga nutma. „Mina ei ole süüdi,” luksus ta läbi nuuksete. „Läksin ainult natukeseks oma tuppa! Mõtlesin, et ta läks vetsu. Ja sinna ma ju ei saanud temaga kaasa minna!”
„Rahune maha, Krislin. Ma ei süüdista sind mitte milleski. Lihtsalt kogu see asi meil siin on täiesti üle piiride läinud.”Tütrega kõnelemise ajal sikutasin vannil korgi eest ja jälgisin, kuidas see tasapisi veest tühjaks hakkab jooksma. Memm istus endiselt täiesti kõigutamatus rahus ning tema huultel oli tardunud naeratus.
Krislin nuttis edasi ja ma ei osanud tema rahustamiseks enam midagi öelda.Või mida siin õieti öelda oligi? Oleksin ise koos temaga veel hullemini töinata tahtnud. Kõik oli lihtsalt nii põhjalikult untsus kui veel vähegi võimalik ning lähimas tulevikus ei paistnud pisimatki valguskiirt.Tol hetkel ma ju ei teadnud, et veel samal päeval saavad asjad lõppeks veelgi hullemaks minna.
„Mine palun vaata, mis Samuel teeb,” hõikasin lõpuks läbiligunenud põrandalappi kraanikaussi väänates. „Kuhu sa ta üldsegi jätsid?”
„Ta mängib põrandal oma asjadega,” ütles tüdruk nüüd veidi rahulikumalt. Kuulsin, kuidas tema kerged sammud eemaldusid ja ta väikevennaga midagi seletama hakkas.
Uputuse likvideerimine võttis mul aega veel kauem, kui oleksin esialgu arvanud. Käristasin pooleks kaks vana voodilina, et vannitoa ning kontori põrand enam-vähemgi kuivaks saada. Kogu selle aja istus memm ikka ükskõikselt vannis, andmata vähimalgi määral märku, et ta midagi üldse mõistab või tunneb. Ilmselt oleksin pidanud tema esmajärjekorras sealt vannist välja aitama – oli ju selge, et oma tegudest ta aru ei andnud ning sestap olnuks igasugune vihapidamine täiesti mõttetu –, kuid ma ei suutnud tema aitamisele isegi mõelda, enne kui polnud põrandaid kuivemaks saanud. Pealegi oleks ta märja sees üsna tõenäoliselt kohe libastunud ja kukkunud.
Ta oli kohutavalt raske. Ma poleks eluski osanud aimata, et memme kõhetu kogu vannist väljatirimine nii hullumeelselt keeruliseks ülesandeks võib osutuda. Haarasin tal kaenla alt kinni ja rebisin, endal hambad pingutusest ristis. Mitu korda vedas jõud mind alt ja vana naine libises vannipõhja tagasi.Ta oli täiesti lõtv nagu jahukott ning pilk ta silmis oli hirmutavalt klaasistunud. Püüdsin talle mitte otsa vaadata, sest jube oli näha neid nii tuttavlikke halle silmi sedavõrd tühja ja elutuna.
Ma ei tea ise ka, kuidas mul lõpuks õnnestus ta sealt välja rebida. Igatahes oli ta ühel hetkel siiski põrandal ning ma panin käe talle tugevasti ümber – vastasel juhul oleks ta lihtsalt siiasamasse niisketele plaatidele pikali vajunud. Hingeldasin väsimusest ja pingutusest ning tirisin üleni tilkuvat Adat kuidagimoodi vannitoast välja, tema toa poole.Vahepeal pomises ta midagi enda ette, kuid pilk tema silmis ei muutunud. Mõtlesin õudusega, mida me küll peale hakkame, kui ta jääbki nüüd niisuguseks? Rampväsinult lükkasin memme lõpuks tema voodile ja hakkasin kapist otsima öösärki, mida talle selga ajada. Samal hetkel kuulsin välisukse avanemist ning Krislini rõõmukisa: „Issi, issi!” Mida küll Olavi selle kõige peale ütleb, käis mul peast läbi. Nüüd ta ju ometi peab mõistma, et see olukord ei saa enam kestma jääda! Kui ta peale täna juhtunut sellest ka aru ei saa, siis ei ole tal lihtsalt mõistusega kõik korras.
Krislin seletas midagi ärevalt ning ma kuulsin Olavi kohkunud küsimusi. Kohe hetke pärast seisiski mees ukselävel. „Mis kuradi päralt siin juhtus?” päris ta piidale toetudes. „Mis uputus…?”
Tirisin Adal tema kahvaturohelist öösärki üle pea ning toetasin ta patjadele. Seejärel istusin otse vaibale maha ja vaatasin Olavile otsa. Märkasin otsekohe, et mees on täiesti endast väljas, tema nägu on kahvatu ja piidast hoidvad sõrmenukid tõmblevad.Vähemalt näis ta seekord olukorra tõsidusest aru saavat.
Jutustasin paari sõnaga kõigest, mis mind koju jõudes ees oli oodanud. Olavi näoilme muutus kuulates üha tõsisemaks ning vihasemaks. Kui olin lõpetanud, tõstis ta käed näo ette ja hingas raskesti sisse-välja. „See ka veel,” ütles ta, „see ka veel!”
Tundsin alles nüüd, et nii mu pluus kui ka teksased on Ada tassimisest täiesti läbi ligunenud.Vastikult külm ja märg oli olla. „Me peame midagi ette võtma,” alustasin, kuid Olavi ei lasknud mul lõpetada.Tema käed vajusid alla ja ta vaatas mind tigeda pilguga. „Oli sul siis tarvis just täna sinna arsti juurde ronida? Nägid ju, millises seisukorras ta oli! Paar päeva poleks saanud edasi lükata?”
„Olavi, mul on vähk.” Ma ei olnud kavatsenud seda öelda, mitte niimoodi, kuid mehe nördinud ja süüdistav hääletoon oli rohkem, kui ma suutsin taluda. „Ma lähen nädala pärast operatsioonile. Asi on tõsine.”
Mehe suu vajus lahti ja esmapilgul näis, nagu poleks mu öeldu talle kohale jõudnud. „Misasja?” küsis ta lõpuks uskmatult.Tema hääl oli nüüd totaalselt teine.
„Kuulsid СКАЧАТЬ