Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kolksatus sundis mind lõpuks püsti tõusma – Ada oli aiast tuppa tulnud. Asetasin nüüd juba taas rahulikult magava Samueli voodisse tagasi ja heitsin kiire pilgu tema toa seinal rippuvasse autode ja karumõmmidega raamis ümmargusse peeglisse. Silmad olid veel kergelt punased ja nägu kahvatu, kuid uskusin, et rahulikult käitudes õnnestub mul vanamemm ehk ära petta, silmanägemine oli tal nagunii viimastel aastatel üsna kehvakeseks jäänud. Ma isegi ei kaalunud, et võiksin talle sellest kõigest kõnelda,Adaga oli viimasel ajal niigi raske. Pealegi polnud ma jõudnud veel mõelda, kas ja kellele sellest üldse esimesena võiksin rääkida. Tundsin, et parema meelega lükkaksin seda jutuajamist – ükskõik siis kellega! – edasi nii kaua kui vähegi võimalik.Tahtsin, et see kõik esmalt mulle endale lõplikult pärale jõuaks. Olin küll juba jõudnud korraks kaaluda, et vähemalt Olaviga võiksin oma muret jagada, kuid selleski polnud ma veel kaugeltki mitte kindel. Kõik olenes asjaoludest – mis ajal mees seekord töölt koju jõuab ning millises meeleolus ta seekord juhtub olema. Kui ta on niisama väsinud ja tüdinud kui viimasel ajal tavaliselt, siis kohe kindlasti ei kavatsenud ma talle südant puistama hakata.Vähemalt mitte veel, mitte enne kui mul pole midagi väga konkreetset rääkida. Pärast ülehomset arstivisiiti on pilt ilmselt juba selgem…

      „Enola,” kuulsin elutoa poolt Ada hõiget. „Kus sa oled?”

      „Siin olen, memm,” hüüdsin vastu. „Panin Samueli magama.”

      Ada pomises midagi, millest ma aru ei saanud. Kuulsin, kuidas ta kööki tatsas ja seal kapi kallal kobistama hakkas. Selleks ajaks, kui mina kööki jõudsin, oli ta kraanikausi alusest kapist välja otsinud suure mullase kartulikoti ja asetanud selle otse keset söögilauda, mille alles hommikul puhtaks olin küürinud.

      „Mis sa teed, memm?” küsisin. „Kas kõht läks tühjaks?”

      „Praen mõne kartuli. Krislin tuleb ju varsti koju, ta tahab ikka miskit inimesemoodi sööki saada,” lausus Ada talle omase tõredusega. „Egas laps õhtuni tühja kõhuga vastu pea!”

      „Memm, ära muretse. Krislin ei taha ju kunagi lõunaks nii suurt sööki, ta sööb koolis juba kõhu korralikult täis.Tead ju küll, et ta võtab koju tulles alati natuke jogurtit ja puuvilja ja ütleb, et rohkem ei jaksa ega taha.Teen õhtuks niikuinii korraliku söögi.”

      Krislinile mõeldes meenus mulle ehmatusega, et tüdrukul pidid täna ju tunnid varem läbi saama. Heitsin kohkunud pilgu külmikul seisvale kellale ja nägin oma kergenduseks, et veidike oli veel aega. See veel puuduks, et ma kõigele lisaks ka lapse kooli unustaks!

      „Peangi hakkama ennast talle järele sättima,” ütlesin Adale. „Hea, et meelde tuletasid – oleksin äärepealt unustanud, et täna tal ju lühike päev.”

      „Kuda ta siis täna nii vara õhtale saab?” uuris vanamemm. „Kell põle veel kaksteistki!”

      „Tal ju täna viimane päris koolipäev,” seletasin. „Homme saavad juba tunnistused. Peangi hakkama Samueli vaikselt riidesse panema… Aga ära nende kartulitega vaeva hakka nägema, eks? Kui sa ise süüa tahad, siis meil on külmikus veel natuke eilset kruubiputru alles, ja võileivamaterjali ka igasugust.” Möödunud neljapäeval juhtunu käis elavalt mu silme eest läbi ning ma väristasin õlgu. See veel puuduks, et ta mu äraolekul jälle midagi siin pliidi kallal mässama hakkaks!

      2

      VEIDI AJA PÄRAST KODUST LAHKUDES, KUI OLIN IKKA VEEL MAGAVA Samueli mingit moodi riidesse saanud ja autosse turvatooli kinnitanud, tänasin endamisi õnne, et seekord oli Adal vähemalt taas üks selgemaid päevi.Vähemasti ei pidanud ma oma südant niigi meeletult rõhuvale koormale lisaks veel tema tegemiste pärast muret tundma.

      Üheksa aastat tagasi ei oleks ma osanud unes ka näha, mida kõike ühe vanainimesega ühe katuse all elamine endaga kaasa võib tuua.Vastupidi, toona näis kõik lausa roosiline. Olime siis Olaviga aasta abielus olnud ning mina ootasin parajasti Krislinit. Elasime sel suvel juba siinsamas Laagri majas, ainult et remont ja soojustamine olid siis alles täiesti pooleli ja me polnud isegi kindlad, kas üldse saame talveks siia jääda või peame üürikorteri võtma.Viimane mõte polnud meile kummalegi meeltmööda, kuid samas oli selge, et soojustamata majas elada, eriti veel beebiga, polnuks kuidagi võimalik. Ja siis oligi kerkinud üles see probleem Olavi toona kaheksakümneaastase vanaemaga.

      Memm elas üksipäini Raplamaa metsade vahel tillukeses majas, mis vaatamata Olavi vanemate toele ja abistamisele ikkagi vägisi lagunema tikkus. Juba pikemat aega oli olnud juttu sellest, et keegi peaks memme millalgi enda juurde võtma, sest polnud kuigi mõistlik, et nii vana inimene ihuüksinda keset metsi peab elama. Tal polnud seal isegi telefoniühendust ning mobiili kasutamine tekitas tal korduvale proovimisele-harjutamisele vaatamata ikkagi raskusi. Ei võinud sugugi kindel olla, et ta häda korral kellelegi helistamisega hakkama oleks saanud.

      Ühel päeval siis võtsimegi Olaviga selle teema tõsisemalt jutuks.Ta oli asja ka oma vanematega arutanud, kuid nood elasid pärast oma suvemaja meile kinkimist imetillukeses kahetoalises korteris ja poleks Ada-memme parimagi tahtmise juures saanud enda juurde ära mahutada.

      Mul polnud selle vastu midagi, et Ada meie poole elama tuleb. Olin memmega alati hästi läbi saanud ja kuna mu enda mõlemad vanaemad olid juba aastate eest surnud, siis pidasin teda vaat et päris pereliikmeks ja suurepäraseks vanaema asendajaks. Pealegi mõtlesime Olaviga mõlemad, et siis on ka tulevane lapsehoidmise probleem lahendatud.

      Nii jäigi.Ada lagunemakippuv metsamajake sai maha müüdud ja memm kolis meie juurde sisse. Nüüd kadus meie pea kohalt ka oht, et maja talveks valmis ei saa – Ada andis kogu majamüügist saadud raha meile ning selle eest saime asjad kiiresti korda.

      Meil oli tore, alguses oli kõik kohe mitu aastat tõesti ideaalilähedane.Ada aitas meil maja korras hoida ja süüa teha ning eriti õnnelik olin tema olemasolu üle Krislini esimestel elukuudel, kui ma pidevalt rahutu ja karjuva lapse kõrvalt ise midagi teha poleks jaksanud. Ja hiljem, kui tüdruk natuke suuremaks oli saanud, võimaldas just Ada meil Olaviga mõnikord õhtuti koos välja minna ning ma ei pidanud vähimalgi määral muretsema – teadsin, et Krislin on hästi hoitud.

      Ada tervis hakkas halvenema kolm aastat hiljem, mõni aeg pärast Rolandi sündi, ja ühes sellega muutus täienisti ka memm ise. Südamega oli tal tegelikult juba aastaid varemgi probleeme, kuid nüüd tõsinesid rütmihäired märgatavalt ja Ada saadeti koguni kaheks nädalaks haiglasse. Pärast seda kirjutati talle välja paras ports kangetoimelisi ravimeid, mida memm rangelt iga päev pidi võtma hakkama. Ma ei tea tõesti, kas oli see nende rohtude mõjul või mängis siin rolli memme üha kasvav vanus, kuid igatahes muutus ta üsna peatselt sootuks teisemaks kui see lõbus, heatahtlik ja abivalmis Ada, kellena mina teda kogu aeg olin tundnud.Ta muutus pirtsakaks justkui väike laps. Enam ei sobinud talle ükski roog – küll oli toit ülemäära soolane, küll oli seda liiga palju, küll liiga vähe küpsetatud. Ainult maiustused ja magustoidud sobisid igal ajal. Nojah, peaaegu… Mäletan hästi juhust, kui olin küpsetanud õhukese muretaignast õunakoogi, mis maitses hästi nii lastele kui ka Olavile.Ada oli tol päeval haiglasevõitu ning ma viisin koogitüki talle taldrikuga tuppa. Hiljem tühja taldriku järele tulles uurisin, kuidas memmele kook maitses ning ta noogutas tõrksalt pead, justkui tahtes sellega viidata, et mida sa pärid sest tühjast asjast.

      Umbes kuu aega hiljem võtsin memme toas ette põhjaliku suurpuhastuse.Tavaliselt ei tahtnud ta seda kunagi lubada ning muutus lausa kurjaks, kui tahtsin seal natukenegi koristada, ent seekord oli Olavi ta arsti juurde viinud ja ma otsustasin aega ära kasutada. Kujutasin õudusega ette, missugused tolmurullid tema voodi ning öökapi alt vastu võivad vaadata, sest kuigi memm minul seal kraamida ei lubanud, ei teinud ta seda kunagi ka ise. Olin juba ammugi märganud, et öökapi pealne kleepub võikalt mustsõstramorsist, mida Ada juua armastas, ja leidsin nüüd СКАЧАТЬ