Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

      „Miks…” Olavi neelatas. „Miks sa varem midagi ei rääkinud?”

      „Sain selles kinnitust üleeile ja mõtlesin kogu aeg, kuidas ja millal sulle öelda. Otsustasin, et käin täna arstil ära ja räägin siis.”

      „Kui hull see asi siis on?” Mees kükitas ukselävele ning sedavõrd masendununa polnud ma teda seni veel kunagi näinud. Mulle näis, nagu oleks ta järsku vanemaks saanud.

      „Kasvaja on suur ja seepärast tahavad nad… Olavi, muudmoodi ei ole võimalik. Nad peavad mul vasaku rinna ära lõikama.” Nii, ka see kõige raskem osa oli nüüd lõpuks välja öeldud. Pisarad tikkusid silmi, kuid ma püüdsin neid eemale tõrjuda. Iga hetk võis Krislin köögist meie juurde astuda ja temale ei kavatsenud ma esialgu veel küll midagi rääkida.

      Olavi näost kadus aeglaselt kogu värv.Ta vaikis tükk aega ning me vahtisime teineteisele lihtsalt otsa, mina nutuselt ja tema täielikus õuduses.

      „Me peame Adale arsti kutsuma.”Adale? Kas ta minu operatsiooni kohta ei kavatsenudki midagi öelda või kuidagi reageerida? Kuid vahest oligi nii parem. Küllap vajas mees veidi aega, et selle koletu mõttega kohaneda.

      „Jah, loomulikult.” Ajasin end vaibalt püsti ja nägin, et mu tagumikust oli jäänud maha märg plekk. „Kas sa saaksid seda teha? Ma vahetaks oma riided ära. Pean ju varsti Rolandile järele minema.”

      „Oota, Enola.” Olavi haaras mul käsivarrest. „Ma ei tea, mis päev see täna küll on, et kõik halvad asjad kokku juhtuvad. Mul on midagi sulle ka rääkida.”

      Mis saaks ometi veel halvemaks minna? Ühe jubeda hetke jooksul kujutasin ette, kuidas Olavi mulle nüüd teatab, et on omale uue armastuse leidnud ja kavatseb minu nüüd koos meie kolme lapsega maha jätta. „Noh?” nõudsin järsult. „Mis siis veel juhtunud on?”

      „Sa muretsesid ikka, et olen liiga palju tööl ja jätan kogu koduse koorma sinu õlgadele. Nüüdsest on sellega lõpp. Esmaspäevast peale ma enam tööle ei lähe.”

      Külm juga voogas läbi kogu mu keha, just täpselt samuti nagu kahe päeva eest analüüside vastuseid kuuldes. „Sind koondati?” kogelesin. „Aga mismoodi siis? Alla kolmeaastase lapse vanemat ei tohi ju…”

      „Ei, mind ei koondatud. Meil oli lihtsalt täna koosolek ja ülemus teatas, et ettevõte kuulutab välja pankroti. Jutud sellest käisid juba pikemat aega, aga ma ei tahtnud sind ilmaasjata närvi ajada – eks me lootsime seal kõik, et asjad pole siiski nii hullud. Täna siis pandi asi lõplikult paika…”

      „Aga miks? Miks siis ometi?”

      „Miks? Majandussurutis, tead ju isegi. Keegi ei ehita enam, ja ega siis osteta ka ehitusmaterjale.Väikefirmasid pannakse järjest kinni, meie oma oli lihtsalt üks neist.”

      „Ja mis siis nüüd saab?” See oli minu poolt muidugi rumal küsimus, kuid lipsas mul iseenesest suust. Olavi ei paistnud siiski pahandavat, vaid kehitas lihtsalt õlgu. „Mul ei ole õrna aimugi. Hakkan tänasest kohe kuulutusi vaatama, aga praeguses olukorras midagi leida… See saab ikka väga raske olema.”

      Ootasin, et Olavi veel midagi mu haiguse või eesseisva operatsiooni kohta lausuks, kas või moepärast lohutaks ja väidaks, et küll kõik läheb hästi ning saab korda, kuid ta ei teinud seda. Mis seal ikka. Ka mul endal polnud tahtmist sellest rohkem juttu teha ning nii läksin ma riideid vahetama, Olavi helistas aga kiirabisse.

      6

      NAD EI PANNUDKI TEDA HAIGLASSE. ADA OLI ARSTIDE SAABUMISE ajaks märgatavalt paremas seisus, kuuletus kõigile käskudele ning oli vähesel määral võimeline isegi suhtlema. Hoog oli nähtavasti üle läinud… Lühikest kasvu ning range olemisega hallipäine arst tegi talle vaid süsti, kuulas südant ja mõõtis vererõhku. „Nüüd peaks ta mõneks ajaks rahulikult magama jääma,” ütles ta mulle. „Suurt midagi muud pole meil esialgu võimalik teha, tõenäoliselt on tegemist lihtsalt dementsusega. Paar retsepti kirjutan teile siiski välja, need ravimid peaksid teda mõneks ajaks veidi selgemaks tegema, aga pikemas perspektiivis neile loota ei saa. Soovitan teil pöörduda oma perearsti poole ja arutada temaga kogu olukorda. Võib-olla tasuks millalgi kaaluda haiglaravi.”

      Ja nii see jäigi. Me jäime taas üksi ning mul polnud aimugi, kuidas me edaspidi omadega toime hakkame tulema. Ma ei teadnud veel isegi seda, kui kauaks mul tuleval nädalal endal haiglasse tuli jääda. Olavi töökaotus oli kohutav ja ma tundsin meie tuleviku pärast tõsist hirmu, kuid antud olukorras oli see teatud mõttes isegi kergenduseks. Vähemalt oli ta nüüd mu operatsiooni ajal ise kodus ja sai Adal ning lastel silma peal hoida. Kusagilt tikkus ligi õel mõttejupp – nähku ta siis nüüd, mida mina kogu aeg pidin üle elama!Vahest hakkab ta mind siis rohkem mõistma ja saab ükskord ometi aru, et ma pole millegagi liialdanud ning asi ei ole selles, et ma tema vanaema ei salli.

      Järgmisel hommikul näis Ada olevat taas mõistuse juures – vähemalt nii mulle näis. Kartsin Rolandit lasteaeda viies jälle Krislini ahastavat telefonikõnet, kuid seda ei tulnud. Kui tagasi jõudsin, oli tüdruk alles voodis,Ada aga istus tugitoolis, näputöö sõrmede vahel nagu ikka. Diivanit polnud ma eelmisel päeval päris puhtaks saanudki, ehkki küürisin seda mitme erineva spetsiaalse vahendiga. Jälgilt terav uriinihais asendus mõneks ajaks vängete kemikaalide hõnguga, kuid hommikuks oli seda taas tunda. Laotasin diivanile pehme hobusepiltidega pleedi, mille mu ema kunagi jõuludeks oli kinkinud, ja lootsin kogu südamest, et seesugused õnnetused Adal regulaarseks ei muutu.

      Proovisin taas helistada Sonjale – oleksin väga tahtnud talle kõnelda kõigest sellest koletust, mida möödunud päeval olin teada saanud ja mis oli aset leidnud. Olin harjunud oma tegemisi temaga jagama ning tundus kuidagi kummaline, et viimasel ajal teineteisele nii võõraks olime jäänud. Möödunud korral tal külas käies oli tal midagi südamel, seda oli selgesti näha. Ja see oli meie ligemale kakskümmend aastat kestnud sõpruse jooksul esimene kord, mil ta sel kombel endasse kapseldus ning minule oma murest rääkida ei tahtnud. Järelikult oli midagi kas väga korrast ära või olin ma mingil põhjusel tema usalduse kaotanud. Kahtlustasin pigem viimast, sest mis sai olla veel tõsisemat sellest, mida mina talle viimasel korral olin pihtinud? Mis sai olla tõsisemat teadmisest, et sul on vähk ja sul pole õigupoolest vähimatki aimu, kas ja kui pikalt on sulle veel elupäevi antud? Ei tea, kas näed oma lapsi suureks kasvamas või mitte…

      Lõpeta ometi, ära hakka jälle peale, keelasin ennast taas. Milleks end sel kombel üles keerata? Selle asemel võtsin hoopiski telefoni ja valisin Sonja numbri. Ikka välja lülitatud, kodutelefoni ei võtnud aga keegi vastu. See asi oli juba enam kui imelik. Otsustasin, et kui Olavi on õhtul koju jõudnud, jätan lapsed ja Ada mõneks ajaks tema hoolde ning sõidan vaatama, mis ometi toimub.

      Praadisin mõned pannkoogid ja me Krisliniga sõime hommikust. Kutsusin Adatki laua äärde, kuid memm vastas vaid kerge pearaputusega. Eriti jutukas ta polnud, ent vähemalt ei paistnud tal sedakorda, jumal tänatud, kellegi äratundmisega probleeme olevat. Olavi oli lubanud pärast tööd apteegist läbi sõita ja osta välja need rohud, mis arst oli kirjutanud. Ja esmaspäeval, kui ta enam tööle minema ei pidanud, kavatses ta Adaga perearstil ära käia ning tolle arvamust küsida. Mulle jäi mulje, et pärast eilset uputuselugu on mehele hakanud tasapisi kohale jõudma, kui tõsise probleemiga me siiski silmitsi seisame.

      Hommikusöögi järel nurus Krislin jälle naabritüdruku poole. Ma ei näinud põhjust keelata ning nii ta suurest rõõmust kepseldes minema silkaski. Ise koristasin veidike ning vahetasin Samuelil riideid – poisil oli õnnestunud söötmise ajal nägu nii osavalt ja järsult kõrvale pöörata, et terve lusikatäis püreed maandus tema särgile ja pükstele.

СКАЧАТЬ