Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Alpidesse. Mägede varjus oleks natsidel olnud võimalik aastaid sissisõda pidada. Eisenhower ei teadnud, et lõuna poole viiv tee suunab nad Berliini omadest hoopis erinevate trofeedeni.

      Robert Posey ja Lincoln Kirsteini reis Lõuna-Saksamaale oli olnud nagu läbi hävineva tsivilisatsiooni Dante põrgusse laskumine. Söestunud varemeis linnad ja külad – kui neid ei hävitanud Briti ja Ameerika pommilennukid, siis tegid seda fanaatilised natsid, kes täitsid füüreri Nero-nimelist käsku. Teed täis sadu tuhandeid põgenikke, Vene orjatöölisi, kes püüdsid koju pääseda, ja idasakslasi, kes põgenesid Punaarmee pealetungi eest. Ja koonduslaagritest. Posey käis äsja vabastatud Buchenwaldi laagris, Kirstein loobus.

      Häving oli nii ulatuslik, et mehed ei suutnud endale ette kujutada, kuidas riik suudab varemeist tõusta. Siis avanes äkki maapõu. Aprilli lõpus ilmus Thüringeni ohvitseride staapi noor sõdur, käes Preisimaa kuninga Friedrich II valitsuskepp ja riigiõun. Need olid leitud Benterode lähedalt koopast, kus lähemal uurimisel asus kamber Friedrich II kirstuga. Sinna oli maetud ka Friedrich II isa, Preisimaa sõjaväge reforminud kuningas Friedrich Wilhelm I, keda Adolf Hitler pidas moodsa Saksa riigi esiisaks. Laskemoonakastidesse olid pakitud Preisi kroonijuveelid, Friedrich II isiklik raamatukogu ja 271 maali, mis pärinesid tema lossist.

      Ent need leiud kahvatusid selle kõrval, mis Posey ja Kirstein tol päeval leidsid. Nende ees avanes šahtide labürint, tegemist oli iidse soolakaevandusega Austrias Altaussee küla lähedal. Soola oli siin kaevandatud juba keskajal või varemgi. Ka kahekümnendal sajandil tehti seda samamoodi, juhtides Alpi mäetippude puhast sulavett läbi kaevanduse. Vesi sulatas soola lahti ja viis allavoolu šahtidest välja, kus sool kokku koguti.

      Mäe jalamil elasid ja kaevanduses töötasid samad kaevurite pered, kes olid seal juba 14. sajandil. Nad juhtisid vett läbi šahtide labürindi mäe all ja hoolitsesid, et kaevandus kokku ei variseks.

      Posey ja Kirstein liikusid pimeduses samasuguste tõrvikute valgel, mida kaevurid olid kasutanud juba sadu aastaid. Õhk oli niiske. Kõigepealt jõudsid nad raudukseni, mille plahvatus oli lahti murdnud. Kaugemalt paistis veel üks uks. Selle taga oli paarile lihtsale kastile tõstetud üks maailma väljapaistvamaid kunstiteoseid, Madalmaade renessansiaegne meistriteos Genti altar.

      „Tundus, et Neitsi Maarja krooni imelised juveelid köitsid meie tõrvikute värelevaid leeke,” kirjutas Lincoln Kirstein hiljem. Esialgu 12 paneelist koosnenud altarikapi maalis 1432. aastaks valmis Jan van Eyck, kes jätkas tööd pärast oma venna Hubert van Eycki surma. 3,5 x 4,6 meetrisel altaril istub Jeesus troonil, ühel käel Ristija Johannes ja teisel Neitsi Maarja. Külgpaneelidel alustavad kaks inglikoori laulu, ühel pool Aadam ja teisel pool Eeva end kätega katmas.

      Jeesuse all laiub maastik, altaril seisab lambatall, tema ümber palvetavad inimesed ja inglid. Selle paneeli järgi sai altar esialgse nime „Het Lam Gods”, „Jumala tall”. Ohverdatav lambatall kujutab Jeesuse ohverdust. Johannese evangeeliumis näitab Ristija Johannes Jeesusele ja ütleb: „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!”1

      Paradoksaalsel kombel peegeldab ohvrimotiiv ka natside kiindumust sellesse teosesse. Altari kuus paneeli ostis Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III 19. sajandi alguses, neid eksponeeriti mitu kümnendit Berliini Gemäldegaleries. Esimese maailmasõja ajal varastas Saksa armee Gentist Sint Baafsi katedraalist ülejäänud paneelid, mis olid seal olnud 15. sajandist alates. Versailles’ rahuleping kohustas Saksamaad talle määratud suure kahjutasu osana kõiki paneele Belgiale tagastama.

      Ohvritallest altaril sai Saksamaa jaoks ebaõiglase ohvri sümbol. Genti altar muutus natsionaalsotsialistliku revanšismipoliitika osaks ja altari tagasisaamine oli natside poliitiline maineprojekt. Nüüd lebas altar ameeriklaste jalge ees „rahulikult ja helgelt”, nagu Kirstein väljendus.

      Tõrvikuvalgel läksid nad aeglaselt üha sügavamale kaljusse. Aeg-ajalt avanesid nende ees suured kaljukoopad, sulavee uuristatud ja kaevurite kirkade tahutud võlvkambrid. Igal pool ääristasid seinu männipuidust kastid nagu kirstud. Korraga silmasid mehed tõrvikukumas Itaalia marmori iseloomulikku piimvalget värvi. Räpasel madratsil lamas Neitsi Maarja, paljas Jeesus-lapsuke jalge vahele nõjatumas. See oli Michelangelo „Brügge Madonna”, renessansiaja meistri ainus teos, mis viidi Itaaliast ära kunstniku eluajal, selle ostis Belgia linna Brügge rikas kaupmehepere.

      Edasi minnes ja muudkui kastiridadest möödudes nägid Posey ja Kirstein tellingutel tuhandeid maale. Silmale avanesid uued kambrid, täis Euroopa meistriteoseid antiigist tänapäevani. Kaevandus oli labürint, igal kambril oli mitu sissekäiku. Siseruumid paiknesid peaaegu kahe kilomeetri jagu kalju sees ja neile pääses ligi ainult spetsiaalse vagonetiga.

      Posey ja Kirstein mõistsid, et kaevanduse uurimiseks kulub päevi, nädalaid, võib-olla kuid. Rääkimata kõige selle tuvastamisest, kataloogimisest ja evakueerimisest.

      Paari nädalaga hindasid nad leitud dokumentide järgi, millise mahuga võis tegemist olla. Esialgse hinnangu kohaselt peitus Altaussee kaevanduses 6577 maali, 954 graafilist lehte, 137 skulptuuri, 129 relva ja varustuselementi, 122 gobeläänvaipa, 78 mööblieset, 1700 kasti raamatuid ja 283 tundmatu sisuga kasti.

      Seal ei olnud üksnes Michelangelo ja van Eyckide teosed. Leidus paljude Adolf Hitleri lemmikkunstnike töid, muu hulgas Madalmaade maalikunstniku Johannes Vermeeri, samuti Rembrandt van Rijni, Peter Paul Rubensi, Antoine Watteau, Pieter Bruegel vanema, Lucas Cranach vanema ja Albrecht Düreri teoseid.

      Posey ja Kirsteini avastus oli alles algus. Baierimaalt SaksaAustria piiri äärest, kujutlusvõimet erutavate tornidega Neuschwansteini lossist leiti enam-vähem sama palju kunstiteoseid. Selgus, et need pärinesid rohkem kui 203 kunstikogust, enamik röövitud Prantsuse juudi perekondadelt.

      Järgmine leid oli väikese kuurortlinna Berchtesgadeni raudteejaama taga. Sealt avastati Hermann Göringi isiklik rong. Kui Ameerika armee 101. õhudessantüksus kohale jõudis, nägid nad kohalikke elanikke 17. sajandi gobelääne, araabia vaipu, antiikskulptuure, renessansiaegseid maale ja Göringi šampanjat minema tassimas.

      Münchenist lõunasse jäävast Neuhausist, nats Hans Franki kodust leiti Leonardo da Vinci tuntud maal „Daam hermeliiniga” ning Rembrandti ja Düreri töid.

      Lõuna-Saksamaal edasi tungides avastasid lääneliitlaste väed kogu aeg kunstiaardeid, mis pärinesid kogudest üle Euroopa, päevavalgele toodi üle 1000 peidukoha.

      Euroopa juutidelt oli varastatud sadu tuhandeid kunstiteoseid. Ka okupeeritud riikides kehtestatud rassiseadused aitasid juudi elanikkonda survestada ja röövida, see kuritegu oli holokaustiga tihedalt seotud. Euroopa juutide kallal toime pandud genotsiid tähendas ka nende kultuuri röövimist, rüüstamist ja hävitamist. Kuid kannatada ei saanud üksnes juudid, natsid röövisid kõiki, kes nende teele ette jäid. Idarindel pidas Hitler slaavi kultuuri vastu sama halastamatut sõda kui sealsete rahvaste vastu. Ainuüksi Poolast varastati sadu tuhandeid teoseid, pool riigi kultuuripärandist.

      Okupeeritud Prantsusmaal maksid natsid kätte Napoleoni saja aasta taguste Kesk-Euroopa vallutuste eest. Madalmaade igatsetud kunsti kättesaamiseks kasutati nende endi riigikassat. Natsid ei röövinud üksnes oma vaenlasi, vaid ka Saksamaa muuseume. Pärast sõda hinnati, et natsid olid röövinud veerandi Euroopa kunstist.

      Kunsti enda valdusse saamise meetodid olid väga erinevad, lihtsakujulisest röövimisest ja väljapressimisest vähem või rohkem „seadusliku” ostmiseni. Sama laiale skaalale mahtusid ka kurjategijad. Tegutses nii natsiriik ise kui ka vähem või rohkem sõltumatud organisatsioonid, üksikud natsid, kunstikaupmehed, õnneotsijad ja suvalised isikud, kes nägid võimalust teiste arvel rikastuda.

      Neid rööve ei kihutanud siiski tagant ainult ahnus, röövimisel olid ideoloogilised juured. СКАЧАТЬ