Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud levima hakanud, ning pealtnäha töötas orbitaaljaam endises rütmis.

      Pärastlõunal kella 1500ks oli kokku lepitud järjekordne läbirääkimiste voor, Colini hinnangul suhteliselt mõttetu repliikide ja ähvarduste vahetamine. Vähemalt senised arutelud polnud viinud lahendusele lähemale.

      «Piisaks ühest eriüksuse külaskäigust laevale ja probleem oleks lahendatud,» porises Colin endamisi juba mitmendat korda viimaste päevade jooksul. Tunnelis toimunud sündmused ei tahtnud kuidagi mälust kaduda. Võis arvata, et Orlando tundis sama, kuna näis harjumatult hajevil. Orlando õlg oli väidetavalt paranemas, kuigi mees liigutas kätt endiselt üsna kangelt.

      «Sa olid varasemalt sõjaväes?» küsis Orlando tema poole vaatamata.

      Colin noogutas midagi ütlemata ja rüüpas topsist viimase, juba jahtunud kohvilonksu ning saatis tühja topsi paari meetri kaugusele juba niigi täis prügiurni. Jaamas oli eriüksus olemas. Võimalik, et Carteri käsutuses olevad mehed polnud tasemel, mida ta oli harjunud teenistuses nägema, kuid igal juhul ei saanud ka kahelda nende piisavas väljaõppes. Kui mitte sõjaväe, siis vähemalt politsei eriüksuse ekvivalent olid nad kindlasti.

      «Kus?» päris Orlando edasi.

      «Pegasusel,» vastas Colin lakooniliselt.

      Orlando seedis kuuldut. Pegasuse süsteemis oli mõned aastad tagasi toimunud üle Võrgu laialdast kajastust leidnud sõjaline konflikt. Seekordne vastasseis oli osutunud uueks vaatuseks ligikaudu kahe sajandi eest alanud naabrite vahelises tülis. Gilese Vabariik oli Pegasuse okupeerinud sooviga oma tööstuse tarbeks ekspluateerida süsteemis leiduvaid maailmu, mis olid enamjaolt asustuskõlbmatud, kuid ressursirohkeid. Pegasusel oli hõõgunud vastupanuliikumine, kord intensiivsemalt, periooditi jälle vaiksemalt, kuni kohalikud suutsid end lõpuks vabaks võidelda, olles ära kasutanud Gilese enda sisepoliitilist ebastabiilsust.

      «Enne kui pärima hakkad, siis jah, sõda oli üks põhjusi, miks sealt tulema tulin,» sõnas Colin. «Kui sa oled noor ja vihane, siis on vaated lihtsad, must-valged. Mingil hetkel hakkavad toonid hägustuma. Näiteks minul kulus ligemale kümmekond aastat palgasõdurina mööda piirimaailmu kolamist, enne kui asjad uuesti paika loksusid.»

      Ta tõusis püsti, et paremini üle barjääri näha. Morniilmeline valvur noogutas talle kaubalaeva poolsete tõkete juurest vastu.

      «Ilmselgelt ei ole meil hetkel alust jõuga pardale tungimiseks,» ütles Colin. «Kuid see ei tähenda, et toimuv oleks kuidagi vähem õige.»

      Kaubalaeva poolel paistis liikumist. Kapten Mayhews ilmus koos paari julgestaja ja advokaat Wellstone’iga nähtavale.

      Valvepostide vahel kohtusid nendega inspektor Hoydt ja Colin koos kahe relvastatud saatjaga.

      «Loodetavasti tulite meile teatama, et võimaldate oma laevalt eemaldada nõuetele mittevastava laadungi,» tähendas inspektor Hoydt. Ta ei püüdnudki eriti varjata oma põlglikkust, kasutades juriidiliselt korrektseid sõnu kaubaks muudetud laste kohta, keda «Nicolay Wezselyow’il» vangistuses hoiti. «Me oleme valmis lapsed vastu võtma ja suunama Neymarile, kus on tagatud nende turvalisus ja heaolu.»

      «Minu klient tuli teile teatama, et põhjendused tema laeva arestimiseks ei ole enam pädevad,» teatas preili Wellstone. «Teil on aega täpselt 12 tundi, et vabastada laev ja võimaldada selle meeskonnal lõpule viia vajalikud tööd, et kapten Mayhews saaks oma teekonda jätkata. Omapoolse hea tahte märgina on kapten valmis loobuma kahjutasunõuetest kosmosejaama vastu.» Wellstone naeratas kergelt Hoydtile ja Colinile – see oli õel naeratus. «Aga kui vaja, siis esitame ka need.»

      «Mille alusel te väidate, et me ei saa enam laeva kinni pidada?» nõudis Hoydt.

      «Nakkusoht on likvideeritud!» ütles Wellstone.

      «Kas tõesti!?» pahvatas Colin. «Mis te siis tegite – lasite oma tõbise laadungi läbi õhulüüsi välja?»

      Kapten Mayhews hakkas selle küsimuse juures natuke nihelema. Wellstone ja Hoydt pöördusid mõlemad Colini poole, kuigi nende halvakspanu mehe reaktsioonile tulenes erinevatest kaalutlustest.

      «Audiitor, teie toon ei ole vastuvõetav!» nähvas Wellstone, enne kui Hoydt jõudis suu avada. «Ma nõuan, et te…»

      «Palun olge nii kena, preili, ja pidage lihtsalt suu,» ütles Colin rõhutatud viisakusega.

      Hoydt ei saanud järjekordselt võimalust midagi öelda, sest talle helistati turvaosakonna keskusest. Ta kuulas üha suureneva hämminguilmega näol, mis talle räägiti. Lõpuks pöördus ta vaoshoitud vihaga Mayhewsi ja Wellstone’i poole: «Esiteks – me peame kontrollima teie väidete paikapidavust. Selleks, et te aresti alt pääseksite, on meie bioohutuse spetsialistidel vaja piiramatut ligipääsu alusele. Ilma ülevaatuseta ei tule mingit arestist vabastamist. Kui oleme laeva üle kontrollinud, siis, jah, oleme sunnitud teid minna laskma. Kuid mitte enne, kui olete maksnud ära kõik trahvid!»

      «Millised trahvid?» küsis Wellstone kõvera muigega.

      Hoydt loetles sõrmedel: «Alustades deklareerimata kaubaveost, audiitoritele valeandmete edastamisest ja lõpetades kontrolli mitte läbinud lendavate objektide lekitamisega jaama lähikosmosesse, mis on väga tõsine rikkumine!»

      Colin tegi kaks kiiret sammu ja enne, kui keegi reageerida jõudis, virutas ta kapten Mayhewsile lõuahaagi, mis suure mehe põlved nõtkuma pani. Järgmised kümmekond minutit möödusid preili Wellstone’i ja inspektor Hoydti karjumise saatel. Mayhewsi saatjad lohistasid teda eemale, püüdes samal ajal otsustada, kas Colin maha lasta, või kaaludes esimese variandi otstarbekust, kuna olid ise samuti sihikul.

      «Kas hakkas kergem?» küsis Hoydt, kui viimaks laiali mindi.

      «Tegelikult mitte,» raputas Colin pead ja hõõrus pakitsevaid sõrmenukke. «Neetud värdjad!»

* * *

      «Kas te tulete õpetama, kuidas peaksin oma tööd tegema?» Jaama peajurist Servantes vaatas turvaülemale otsa ja tema hääl nõretas põlgusest.

      «Loomulikult mitte, hr Servantes,» vastas Carter. «Ma lihtsalt juhin teie tähelepanu asjaolule, et need on reaalsed rikkumised, mille kohta meil on konkreetsed asitõendid. On olemas väärteo koosseis ja seetõttu on kohane määrata kapten Mayhewsile karistuseks sunniraha.»

      «Tööjaotus on meil minu mäletamist mööda selline, et teie tegelete tõendite kogumisega, juhtumi menetlemisega,» ütles Servantes kergelt muiates. «Otsuse, kas esitada süüdistus või mitte, teen mina. Karistuse määrab kohtunik.»

      «Ja juhtumisi on see koht ja aeg, kus te otsustate süüdistust mitte esitada!?» Carteri hääl värises halvasti varjatud vihast. «Mis seadusekaitsja te selline olete?»

      «Päriselt või, Carter?» küsis Servantes. «Ma ei ole väga kindel, et see on mõistlik tee, mille te valite… Kas ma pean teile tõepoolest meelde tuletama, kelle alluvuses töötab turvaosakond?»

      Colin lõpetas sõrmedega lauale trummeldamise ja pöördus Carteri ja Deschaneli poole: «Kuulge, kui te paljuks ei pea, lubage mulle kolm hetke hr Servantesiga nelja silma all.»

      Carter ja Deschanel vahetasid omavahel pilgu, Deschanel noogutas kergelt ja mõlemad tõusid ning jätsid Colini peajuristiga kahekesi nõupidamisteruumi.

      Servantes asus oma asju kokku pakkima.

      «Mis võiks olla Colinil talle sellist ütelda, mis oleks kaalukam СКАЧАТЬ