Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ omad – ma ei teagi – hoovad?» ütles Deschanel. «Tead ju küll seda vana tõdemust, et igaühel on kapis mingi luukere. Noh, Colinil on lihtsalt hea nina selliste asjade peale.»

      Servantes vaatas midagi audiitori kuvarist. Ja siis ta istus.

      «Ausõna, ma pole just mingi eriline omakohtu pooldaja,» ütles Carter. «Kuid mõeldes nendest lastest, siis ma… Ta lükkas lihtsalt haigete lastega konteinerid orbiidile. Pagan võtaks! Ma laseks hea meelega nii selle Mayhewsi, Servantesi kui Wellstone’i õhulüüsist välja. Minu meelest on vaakum sellistele parimaks kohtunikuks.»

      «Ilmselt on siiski hea, et sul pole ühes käes kohtunikuhaamer ja teises timukakirves,» tähendas Deschanel mõtlikult.

      Servantes hüppas laua tagant püsti, paisates tooli kummuli. Mehe näolt peegeldus raev, kui ta karjus midagi Colinile, kes jäi rahulikult paigale. Seejärel võttis Colin taskust pisikese seadeldise ja asetas selle enda ette lauale. Servantes kuulas veel veidi audiitorit, noogutas siis hapul ilmel ning tuhises ruumist välja. Ta trügis Carterist ja Deschanelist mööda, ilma et oleks neile pilku heitnud, ja lahkus peaaegu joostes.

      «Kas ma tahan teada, mida sa talle ütlesid?» küsis Carter Colinilt, kui too väljus nõupidamiste ruumist.

      Audiitor kehitas õlgu. «Einsteinil oli kunagi ütlus, et andke mulle toetuspunkt ja ma liigutan universumit.»

      «Kes on Einstein?» päris Deschanel.

      «Üks füüsik. Ja ta on surnud. Suht ammu.»

      «Kuidas suutis surnud füüsik mõjutada Servantest?» uuris Carter.

      «Ei kuidagi. Kõigest kommentaar selle kohta, et igaüks on mõjutatav, kui sul on õige toetuspunkt.» Ta muigas põgusalt. «Head ööd, härrased… Või pigem, ilusat hommikut. Mina igatahes kavatsen minna ja magada mõned tunnid.»

      Carter ja Deschanel vaatasid talle järele, kui ta auditiosakonnast lahkus.

      «Ma loodan, et ta ei pea kunagi kasutama minu toetuspunkti,» ütles Carter mõtlikult. «Servantes on minu kõrval hiiglane ja tema liigutamine läks kuidagi kahtlase kergusega.»

7. Valikuline kontroll

      Colin, Yael, Orlando ja Tony istusid St Mary pubis ja tähistasid Tony sünnipäeva. Erilist tuju pidutseda polnud kellelgi. Peale Tony muidugi.

      «… ikkagi on nöök, et me ei saanud neid rohkem aidata!» Orlando rääkis taas «Nikolay Wezselyow’i» intsidendist.

      Yael noogutas pead ja kergitas oma klaasi Colini poole. «Aga need 208 tuhat, kelle me kätte saime, on siiski parem kui mitte midagi.

      «Trahvid, mis Mayhewsile jaama turvalisuse ohustamise eest määrati, olid nii suured, et kapten ei suutnud neid tasuda muud moodi kui natuuras. Antud juhul tähendas see, et neil tuli hinnata laeva laadungit – lapsi! – ja Mayhewsi trahvi maksumuseks kujuneski alles jäänud 208 tuhat last. Nad tõsteti laevalt konteinerite kaupa maha ja transporditi alla Neymarile, kus koloniaalvalitsus ohvrid oma hoole alla võttis.

      «Arvesta sellega, et ilmselt pole ka Mayhewsi partnerid Stonehenge’il kuigivõrd õnnelikud,« ütles Colin. «Rääkides nüüd biosaastast – sa mainisid tol korral hooldustunnelis üht teooriat, mis on seotud meie toreda batsilliga…»

      «Bakteriga! Bacillus on värvikas grampositiivne anaeroobne pulkbakterite perekond… Ah, las jääda!» lõi Yael käega. «Aga teooriast rääkides… Igatahes on mul alust kahtlustada, et Oregonilt toodud mikroob pole selliseks arenenud loomulikul teel. Bakterid on küll võimelised omavahel plasmiidide abil üksteisega geene jagama, kuid konkreetsel juhul võib öelda, et siin oli inimese käsi mängus.»

      «Kuidas sa sellise järelduseni jõudsid?» imestas Colin.

      «Komistasin pooljuhuslikult infopanku kammides Neymari pealinnas asuva peene nimega interplanetaarse biomeditsiini rühma otsa. Uskuge või mitte, aga siinsamas meie all pulbitsevas koloonias eksisteerib tõesti selline grupp. Üllatusin, kui selgus, et neil on muu hulgas tõsine huvi kohalike ja teiste asunduste mikrofloora vastu. Kolooniad pidid olema mikrobioloogide unelmate tööpõlluks. Ma ei teagi, kas lähimate parsekite ulatuses üldse on teisi selliseid fanaatikuid kui dr Yankovichi uurimisgrupi liikmed. Olen pehmelt öeldes vaimustuses, millised tehnilised võimalused neil tegelikult analüüside läbiviimiseks on. Millised andmebaasid kasutada…»

      «Jõua ometi asjani!» osatas Colin muiates. «Inimese käsi on mängus…»

      Yael oli piisavalt leebes meeleolus, et mitte lasta end kaaslase vahelesegamisest oluliselt häirida. «No me tõesti arutlesime uue bakteri teemal. Saatsin neile enda tehtud napi genoomse analüüsi tulemused. Ja mu kahtlused pidasid paika. Bakteris olevad plasmiidid on kunstlikult tekitatud. Disainitud kellegi poolt. Dr Yankovich näitas mulle võrdluseks teadustöid, kus täpselt identse vektori abil on proovitud baktereisse kasulikke funktsioone viia. Kas mõistate? Keegi kasutas sama vektorit, et muuta antud mikroob inimest nakatavaks.»

      «Aga mida halba see bakter inimesega teeb?» päris Orlando.

      «No mõelge ise,» jätkas Yael pärast väikest sõõmu klaasist, «kiirenenud metabolism, mille tõestuseks on isegi sellise inimhulga kohta ebanormaalne jäätmelasu laevas, tähendab seda, et vaeste laste lihaskond areneb tavapärasest kiiremini, kuna just selles koes meeldib bakteril pesitseda. Lapsed on kui tõuloomad, kes piisava sööda korral kasvavad kiirendatult ülearenenud lihamägedeks.»

      Naine võdistas vastikusest keha. «Võite pakkuda, kes selle taga võivad olla… Lapsed on ideaalsed kahurilihast sõdurid või orjad Stonehenge’i sõjarditele. Põlevad kiirelt heleda leegiga ja ei vaja pikaajalist hooldust. See on nii vastik, et ajab…»

      «Tõsiselt räägid?» ei suutnud Colin kuuldut uskuda ja laksas tühja klaasi vastu letti.

      Seltskond oli hetke vait, kuni kella üheksane päevasündmuste ülekanne suurel ekraanil Yaeli tähelepanu paelus ja ta müksas küünarnukiga Colinile ribidesse.

      «Vaata seda!» ütles ta.

      «…turvaülem Carter ei osanud esialgu kommenteerida, mis täpselt võisid olla sündmuse põhjused,» selgitas parasjagu diktor.

      «Jaama peajurist hr Dominique Servantes hukkus eile hommikul privaattermis toimunud õnnetuse tulemusel,» luges Orlando valju häälega väikest uudisvoo teksti ekraani allservas. «Õnnetuse asjaolud on välja selgitamisel, kuid allikate kinnitusel ilmnes tõrge termokambri juhtmoodulis, mille tulemusena kuumenes ruum üle. Selle uks oli kinni kiilunud…»

      «Õnnetu värdjas praadis oma neetud munad ära!» kraaksatas Tony pearaputuse saatel. «Saast! Oh kurjam!!!» Ta toetas pea lauaservale ja needis vaikselt endamisi edasi.

      Ülejäänud seltskond vaatas üksteisele vaikides otsa.

      «Olgu vaakum talle kerge!» sõnas Colin seejärel ja tõstis oma klaasi.

* * *

      «Colin!» hõikas Deschanel oma kabineti ukselt.

      Colin tõstis jalad laualt maha ja ajas end toolilt püsti, et üle riiuliserva ülemusele otsa vaadata.

      «Mis mureks!?» hüüdis ta vastu.

      «Sul aega on…?» Nähes, et Colin sellele küsimusele vastama hakkab, rääkis ta kähku edasi: «Jajah, sina ja su vaba aeg! Mingisugune Maalt pärit laev, kuus päeva tagasi Spoti poolt sisse hüpanud, on parasjagu dokkimas!» СКАЧАТЬ