Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui armsalt ta neid nimetab,» kõhistas Colin ja patsutas rihmaga reie välisküljele kinnitatud kabuuri. »Närvilõtvuriga mikroobide kallale! Miks ka mitte.»

      «Mida iganes,» jätkas Yael silmi pööritades. »Ehk suudame nüüd rahuneda. Me ajame jäätmehoidlast põgenenud inimest taga, Colin. Inspektor Hoydt, milline oleks parim tegevusplaan?»

      Seltskond kogunes ümber Yaeli kaarti uurima.

      «Pakun, et jaguneme kaheks grupiks,» lausus Hoydt. »Nii katame kiiremini suurema ala ära. Orlando tuleb minuga, sina, Colin, oled Yaeliga. Saate kaks mu abilist endale seljatagust kaitsma. Jätsin paar meest sissepääsu juurde valvesse. Kui siin tunnelis on miski… keegi, pole tal pääsu.»

      Inspektor aktiveeris sõrmepuudutusega kaks rada, mida mööda otsingurühmad liikuma pidid. «Kas te närvilõtvurit oskate käsitseda?»

      Colin haaras enda relva kabuurist kätte, aktiveeris ja võttis sisse laskuri positsiooni. Hoydt kergitas seda nähes muiates kulmu, kuid ei öelnud rohkem midagi. Samas püüdis kõrval seisev Orlando üsna tulutult oma kõhklevat olekut varjata. Igaks juhuks tutvustas inspektor kõigile relva kasutusvõtteid ning luges reeglite osas sõnad peale.

      «Audiitori tavapärase kohvitassi asemel kanname nüüd pigem nagu turvaosakonna varustust,» lausus Orlando pärast loengut oma närvilõtvurit näppides, »aga saame hakkama.»

      «Hea küll, hakkame pihta,» andis Yael meestele märku teele asuda. Seltskond jagunes kaheks, millest kumbki pool võttis suuna erinevasse tunneliharusse. Yael vaatas veel korraks seljataha, kus hääbuv valguskuma saatis eemalduvat inspektor Hoydti koos kaaslastega, kuni kahe grupi vahele laskus rõhuv pimeduse sein. Mis parata, nad pidid endas leidma julguse.

      «Kuidas küll ometi Hoydti mehed sellise prohmaka tegid,» arutles Colin, kui nad olid veidi aega pimedas tunnelis ringi mütanud, «et kedagi kahtlast liikumas ei märganud? Kogu jaam on tihkelt jälgimisseadmeid täis, töölised liiguvad ringi. Kuidas on võimalik, et keegi midagi ei märganud?»

      Yael võpatas, märgates neile liginevat krigisevat kogu. Jäätmetunneli prahti täis vagun veeres otsimissalgast aeglaselt mööda. Jumal tänatud, et neil oli filtreeritud õhk hingata!

      «Kardan, et Hoydti mehi ei ahvatlenud mõte hakata terve osakonnaga iga kuupmeetrit jäätmelasu läbi tuhnima,» alustas naine, kui oli end kogunud ja jätkas kõndimist. «Ta ütles mulle, et neil oli Carteriga tõsine vaidlus, kuna inimjäänuste avastamine oli olnud täiesti juhuslik, sest skanner seadistati suurte bioloogiliste objektide tuvastamiseks alles tükk maad hiljem. Ma tõesti ei tea, millised on tavapärased protseduurid jäätmete kontrolliks. Tõenäoliselt oli meie tagaotsitav skanneri taaskäivitamise ajaks juba minema lipsanud. Tundub uskumatu, et keegi suudaks sellistes tingimustes nii kaua vastu pidada, kuid me ei tea, mida need vaesed vangistuses olevad hinged on pidanud läbi elama. Inimene on kõigeks võimeline.»

      «See on lihtsalt nii jälk!» vangutas Colin pead. «Pagan võtaks, juba lehk jaama koridoris oleks võinud välja anda, et midagi on valesti. Ometi õnnestus sel inimesel siia põgeneda. Laeva konteinerite sisu silmas pidades pakun, et tegu on lapsega või isegi mitmega. Ma ei imesta enam millegi üle. Kui süsteem poleks näidanud loata jäätmehoidlast lahkumist ja hooldustunnelisse sisenemist, kes teab, kaua oleksime jaamas sihitult õhku nuuskima pidanud. Tunneli valik vihjaks nagu sellele, et põgenemine oli pigem meeleheitlik kui peenelt planeeritud kavatsus. Vähemalt pole tal siit enam pääsu.»

      Üks turvaosakonna meestest koperdas maas lebava rämpsukuhila otsa, millele järgnes pikk vandumine.

      «Mind paneb muretsema hoopis teine teema,» lausus Yael murelikul toonil.

      Colini valgusvihk peatus naisel. «Milline teine teema?»

      «Ma lasin öösel oma laborantidel uurida jäätmetest leitud mikroobi. Noh, isoleerisime, püüdsime erinevatel söötmetel kasvukiirendis kasvatada, tegime esialgse DNA analüüsi ja…»

      «Yael, ma olen audiitor!» ohkas Colin.

      «No hommikul selgus, et proovidest leitud mikroob oleks küll nagu Oregonilt pärit bakteriliigiga sarnane, aga tema elutsükli kiirus, sitkus ja käitumine on hoopis midagi muud.»

      «Senitundmatu bakter siis?» päris Colin jutule vahele, vältides ettevaatlikult teele jäävaid takistusi.

      «Ei, mitte tundmatu,» jätkas Yael kannatlikult. «Lihtsalt sama liigi uus tüvi, mis on kohanenud ellu jääma soojaverelistes organismides, muuhulgas inimestes. Meil küll napib siin jaamas erinevat katsematerjali, aga inimese rakuliinid on täitsa olemas.»

      «Nii?» esitles Colin jätkuvalt oma mõistmatut ilmet.

      «Huvitav,» jätkas Yael, «et bakter kiirendab seda ümbritseva koe ainevahetust. Neil on range hulgatunnetus, mis ei lase mikroobil valimatult paljuneda. Võiks ju mõelda, et tegu on süütu sümbiondiga, mis midagi halba ei teegi. Kuid kõigest 12 tunni pärast olid lihasrakud kordi paisunud, kiud võikalt tõmblemas. Kuni lapsi ei saa lähemalt uurida, pole võimalik öelda, milliseid sümptomeid bakter elusas organismis põhjustab. Suure tõenäosusega on efekt väiksem. Kahtlustan, et mikroob õhu kaudu ei levi, aga mul on sellega seoses üks teooria, mis vajab põhjalikumat kontrollimist.»

      «Mille pagana päralt me peame siis neid neetud kostüüme kandma?» tõreles Colin. «Terve jaam on lukku pandud kõigest oletuste põhjal?»

      «Et oleks kindel,» vastas Yael rahulikult silmad tunneli kaardil. «Oled suur poiss ja saad hakkama.»

      Colin ainult mühatas vastu.

      «Paistab, et peakollektor pole enam kaugel. Loodan, et leiame põgeniku sealt ja saame oma vastused.»

      «Parem oleks.»

      Pärast väikest ekslemist jõudis otsingurühm avara ruumini, mille seintes haigutasid erineva suurusega tunnelisuud. Kaks suuremat olid mõeldud just taoliste vagunite saabumiseks, millega otsijad ennist kokku puutusid. Laesiinidel rippusid multifunktsionaalsed terashaarmed, mis olid mõeldud jäätmevagunite koormat sorteerima või lausa vaguneid ringi tõstma. Erinevalt tunnelist paistis siin üsna puhas olevat, mis võis olla tagatud paremal tasemel koristusrobotite armeega.

      Colin kontakteerus sideseadme abil Hoydtiga ning sai teada, et too on oma meestega peagi ringiga nende juurde jõudmas. «Kedagi pole leitud. Kuhu ta ometi joosta võis?»

      «Mehed,» sosistas Yael äkitselt kõiki seisma sundides. «Tundub, nagu oleksin näinud liikumist tolle juhtpuldi juures.»

      Naine viipas tagumise seina poole, kus kõrgus juhtimisplatvorm, mille kõrval paiknes õrnalt kumavate piirjoontega luuk. Sealtpoolt kostis ühtlast madalat mühinat, justkui üritaks seina taga peituv tohutu võimsus vangistusest pääseda.

      Salga liikmed haarasid närvilõtvurid pihku ja püüdsid valgustitega viidatud piirkonda nähtavamaks teha. Yael vaatas vilksamisi Colini poole, kes hetkeks ärevalt vastu piilus ning järgmisel pomises saatjasse Hoydtile, et nad vist leidsid midagi. Toeks olnud turvaosakonna töötajad liikusid alguses ette, et kaaslasi võimaliku ohu eest kaitsta. Grupp hargnes ja moodustas ümber platvormi poolsõõri. Valgusvihud vilksasid üle objektide ning tellingute, kuid peale plekilise metalli ei hakanud midagi silma.

      Parajasti läheneti ettevaatlikult platvormi jalamil asuvale trepile, kui ühest tunnelisuust tormas ruumi Hoydt koos Orlando ja kaaslastega.

      «Mis lahti?» hüüdis hingeldav inspektor tardunud seltskonnale.

СКАЧАТЬ