Täheaeg 17. Päästa meid kurjast. Reidar Andreson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siiski tasakaalu säilitada. Paanikas kaaslased püüdsid lähimate objektide tagant kaitset leida. Kohmakad kaitseülikonnad olid varjumisel parajaks takistuseks.

      Orlandot enda kehaga varjav Hoydt suunas närvilõtvuri platvormil silkava tumeda kogu poole ning saatis kapsli teele. Tundus, et sihtmärk jäi tabamata, muidu oleks halvatud keha samas maha varisenud. Inspektor kontrollis vandudes lõtvuri doosi tugevust, see oli seatud kolmveerandi võimsuse peale, mis peaks hiiglasedki maha võtma. Kehvalt painduv kaitseülikond segas käe liikumist ja võttis mehe endamisi kiruma.

      «Colin, on kõik korras?» hüüdis teisel pool kükitav Hoydt.

      «Jah,» tuli vastus. «Poiss sai selle neetud vardaga korraliku hoobi. Ehk on eluvaim veel sees.» Hetk vaikust. «Hei, sina seal üleval! Lõpeta ära ja tule rahulikult alla!»

      Platvorm püsis hääletuna. Hoydt viipas Colinile, et too jätkaks tundmatuga suhtlemist, ja võttis ühe turvatöötajaga suuna platvormi trepile. Orlando vedas end inspektori endisele positsioonile ja jälgis tema asemel platvormi, kuigi parem käsi oli rivist väljas, mis tähendas, et mees polnud võimeline närvilõtvuriga sihtima. Ega ta end erilise täpsuslaskurina tundnud nagunii.

      «Ütlen viimast korda, et tule rahulikult alla ja me ei tee sulle midagi. Teenindustunnelis loata viibimine on ohuks tervele jaamale ning karistatav. Kas kuuled?»

      Üleval ei reageerinud keegi. Colin tundis, kuidas Yael ta kõrval kössi tõmbunult värises.

      «Ma loodan, et nad talle viga ei tee,» halises naine. «Ta võib ju pisike hirmunud laps olla. Üksi siin pimedas…»

      «Laps või mitte,» pahandas Colin naise jutu peale. «Vaata, mis ta selle turvaselliga tegi! Tundub vähemalt, et mees on siiski elus.»

      Tabamuse saanud kaitsetöötaja näitas tõesti esimesi elumärke, kui püüdis ühe käega kohmakalt peast kinni võtta ja teisega enda kõhtu maast üles kergitada, kuid vajus samasse asendisse tagasi. Coliniga olnud saatjad liikusid kärmelt varjust välja ja lohistasid oimetu paarimehe turvalisemasse kohta.

      Mõneti ootamatult astus platvormi juhtimispuldi juures valgusvihkude paistesse mees.

      «Ärge tehke midagi mõtlematut, mul on siin lapsed!» kostis ta madal hääl üle ruumi.

      «Seega neid on siin rohkem,» ahhetas Yael vaikselt Colinile.

      «Las nad näitavad end!» hüüdis Colin valjult vastu. Vaat sulle ühte last siis!Mees viipas grupi väikseimaid kogusid enda kõrvale rinnatisele lähemale seisma. Õnnetud räbalates kujud klammerdusid hirmust värisedes üksteise külge, lootes ehk nii julgust leida. Nende nahk paistis olevat kaetud kuivanud poriga. Colin raputas pähe tikkuva jäleda mõttekäigu meeltest. Ta märkas, et Hoydt oli hiilimas juba poolel teel platvormile, ja püüdis seega tundmatu mehe tähelepanu endal hoida.

      «Miks te põgenete? Meid pole vaja karta, oleme teie poolel. Oleme väga rahumeelsed… Audiitorid, kes soovivad kapten Mayhewsi inimkaubitsemisele lõpu teha.»

      Kõlas mehe õõnes naer. «Kui palju kordi oleme seda pidanud kuulma… Tulete relvadega ja rahumeelsed?»

      Colin astus varjust välja käed üleval ja asetas seejärel aeglaselt oma närvilõtvuri põrandale. Audiitor andis teistele märku tema eeskuju järgida. Peagi oli kogu varjunud seltskond relvitult platvormi ees seismas.

      «Näed, meil pole halbu kavatsusi. Läheme rahulikult koos siit jäätmehunnikust minema ja arutame seda asja soojas, valgustatud ning puhtas paigas ühe hea kohvitassi taga. Vean kihla, et sa pole ammu korralikku kohvi saanud.»

      Mees paistis taas närviliseks muutuvat ja pööras pilgu nagu tuge otsides korraks juhtpuldile. «Me ei lähe siit kuhugile. Oleme piisavalt põgenenud ja kannatanud. Ma ei usu ühtegi sõna, mida räägite.»

      Colin proovis enda kuraasi maha võtta. «Teeme nii, nagu soovid. Räägime siis siin, kuni asjad selged. Palun ära tee midagi mõtlematut. Jumal hoidku, sul on ju seal lapsed! Olete kõik palju kannatanud, me mõistame seda…»

      «Teie ei mõista mitte sittagi!» katkestas mees karjudes Colini jutu. «Teie pole näinud laipade merd mööda suurt Kwad igavikku kulgemas! Teie pole näinud oma naist kindrali elajate poolt vägistatuna ja läbi pekstuna surma anumas! Teie pole näinud oma laste orjadeks müümist! Teie pole näinud lastega…»

      Mehe hääl murdus. Ta pööras pilgu värisevate laste poole enda selja taga.

      «Te pole veel mitte midagi näinud. Ja ma ei lase oma lastega rohkem eksperimenteerida. Parem lõppegu meie lugu siin!»

      Seda öeldes haaras mees järsult kangist, misjärel laes asuv terashaare aktiveerus, kahmates platvormil seisvad põgenikud enda raudsesse pitsitusse. Hoydt, kes oli napilt sekund hiljem üles jõudnud, saatis turvatöötajaga mitu närvilõtvuri kapslit mehe keha pihta, kuid sellest polnud enam abi. Põgeniku teadvusetu ja lõtvunud kere kanti haarme poolt koos ülejäänud ohvritega hõõguva luugi juurde, mis oli vahepeal automaatselt avanenud ja uhkas nüüd ruumi kõrvetavat kuumust.

      Ilmselt mitte kunagi peakollektori eksisteerimise ajaloos pole ruum olnud täidetud selliste karjumiste ja kriisetega, kui tol hetkel. Armutult vedas raudne haare sipleva inimmassi otse põrgulikku tulle. Hoydt tagus meeleheitlikult kõiki nuppe ja kiskus kangi platvormi juhtpuldil, kuid ei suutnud protsessi peatada. Siis luuk sulgus.

      Järgnevad minutid venisid jubedaks piinarikkaks igavikuks. Hoydt peksis jätkuvalt vastu juhtpulti, Yael vajus kükki ja peitis näo käte vahele, suutmata taluda toimunu õudust. Viimaks Colin justkui ärkas tardumusest ja läks Hoydti juurde.

      «Ma arvan, et see juhtpuldirisu on juba oma õiglase karistuse kätte saanud,» ütles ta kätt inspektori õlale asetades.

6. Patiseis

      Colin ja Orlando istusid ajutises komandopunktis, mis oli püstitatud laadimissilla jaamapoolsesse serva inimeste liikumiseks loodud tunneli suudme kõrvale. «Nicolay Wezselyow’i» meeskond oli blokeerinud ligipääsu laevale, tõstes laadimissillale virna väikesemõõdulisi kaubakonteinereid. Relvastatud meeskonnaliikmed luurasid sealt tagant jaama turvamehi, kes olid samuti hambuni relvis ning olid püstitanud omad ajutised tõkked. Kujunenud oli patiseis, mida kumbki pool ei näinud tahtvat teise arvates mõistlikult lahendada.

      Mitteametlikke suhtluskanaleid ära kasutades oli turvaülem Carter saanud teada, et Neymari koloniaalvalitsus tõepoolest võtaks «Nicolay Wezselyow’ilt» leitud lapsed vastu ja pakuks neile asüüli. Nii Oregon kui Stonehenge olid mõlemad meeldivalt kaugel ja piirimaailmale kohaselt tundis Neymari koloniaalvalitsus end kindlalt, omades märkimisväärseid relvajõude nii planeedil kui süsteemis tervikuna. Kolonisatsiooni nüüdseks juba rohkem kui tuhande aasta pikkuse ajaloo vältel polnud küll kunagi toimunud kontakti vaenulike võõrtsivilisatsioonidega, kuid tavaliselt eelistasid tundmatus naabruskonnas sisse seadnud inimesed olla valmis halvimaks. Samuti oli sõjaväge hea ära kasutada sisemistel eesmärkidel ning ühtlasi oli piirimaailmade mitmesaja aastane ajalugu rikas omavahelistest pisikonfliktidest ja kokkupõrgetest kõikvõimalike anarhistidega.

      Niisiis pidas Carter hetkel läbirääkimisi, kuidas rahumeelselt vangistatud lapsed kaubalaevast kätte saada ja edasi planeedile suunata. Kapten Mayhews omalt poolt püüdis igati venitada ja leida väljapääsuvarianti, et mitte oma kaubast loobuda. Tema palgatud advokaat vorpis kiiremas korras vajalikke dokumente, alustades kaubadeklaratsioonidest ja lõpetades apellatsioonidega lähimasse ÜRO kaubandusarbitraaži, millega taotles oma kliendile õiguskaitset ja puutumatust.

      Carteri väited СКАЧАТЬ